Lahutus

#1
Tere, isa kolis kodust ära, kuna ammu olid probleemid jne jne ja siis isa elas mitu aastat veel emaga koos, ise ta ütles, et oleks pidanud juba ammu lahku minema aga ei tea miks nii kaua siiski veel koos oldi kuni lõpuks midagi jäll juhtus ja siis ta rentiski korteri ja nüüd läks sinna elama. Nüüd elavad eraldi ja ema tahab väga, et kõik korda saaks ja millegipärast usub ta jumalat jne. Vahepeal tundus, et ta oli juba üle saanud sellest kui järsku õde ja vend läksid isa juurde ööseks ja siis ema jälle hakkas, et jumalat pole olemas ja ükskord ma kaljult alla hüppan... Emal on olnud raske lapsepõlv.. lihtsalt mida teha? Olen rääkinud emaga, ema on käinud psühholoogi juures ja kõike aga ta ikkagi ei saa üle ja usub jumalasse jne. Mida teha?

Re: Lahutus

#2
Eks lahkuminekud ole mõnes mõttes paratamatud - inimesed muutuvad, soovid ja elueesmärgid muutuvad - alati ei muututa kaaslasega samas suunas. Lahkuminek on vast ikka parem kui õnnetult koos olla.

Kas saan õigesti aru, et sulle tundub see halb, et ema jumalat usub? Kui jah, siis mis sulle selle juures halb tundub?

Psühholoogi juures käimine on kindlasti hea asi. Kui ka kohe kiirelt abi ei saa, siis kindlasti end mingil määral tühjaks rääkida. Psühholoog oskab küsida õigeid küsimusi, et ka ema veidi end kõrvaltvaataja pilguga näha saaks ja ise mõelda, mida oma eluga edasi teha. Kas ta käib seal edasi või käis vaid korra?

Re: Lahutus

#3
Tere

Paraku jah kõik kooselud ei jää püsima ja lagunevad. Minu vanemad on ka lahutatud ning selles suhtes olen kõrvalt näinud seda keerukust. Oma kogemuse pealt ma ütleks, et eks vanemad ikkagi armastasid teineteist ning väga armastavad lapsi ning selle kõige muutumine on keeruline kõikidele osapooltele.

Jumala osas ma jätaks ema rahule. Eks keerulisel hetkel igaüks otsib millestki tuge. Kui jumalast on tema jaoks abi ja see talle tuge pakub, siis ma ehk pigem isegi julgustaks teda kirikusse minema. Kirikutel peaks ka ju olema seda kuulamise ja ära rääkimise ja toe saamise osa. Ehk kirikus käimine pakuks siis talle seda mingit kindlat stabiilsust. See ei tähenda, et Sina sama pead uskuma või tegema. Küll aga mõistma. Päriselt ka - kui tema jaoks jumal on oluline, siis mina soovitaks julgustada regulaarselt kirikus käima. Kui veel mingi väike kogudus oleks, seda parem.

Lahutusest ülesaamise osas ega see nii kiirelt ei lähe. Enamvähem korralikult leppimine võib võtta aastaid. See oleneb ka sellest, kui palju jääb neil mingeid tülisid õhku ja kui palju saavad kohe ära lahendatud.

Kui Sul endal on mõni teema või küsimus, mida tahaksid arutada, siis selles mõttes on väga ok ka Sul ise küsida nõu psühholoogilt.

Ma arvaks, et parim, mida saad teha, on aidata eluga edasi minna, elada tavalist elu. Aeg-ajalt ka tehke neid kvaliteethetki, Sa ei pea ka neid kindlapeale just ise välja pakkuma. Ütle oma emale, et tahad temaga koos kuskile minna, las pakub ka ise midagi välja. Kinno, teatrisse, kohvikusse, paadiga sõitma, midagi seikluslikumat , ... mis iganes teie stiiliga sobib.

Rahu, kannatust ja mõistmist!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Erinevad koduprobleemid”