Mis mõtet on elada

#1
Ausalt ka, ma enam ei saa. Iga päev on selline tunne, et lihtsalt enam ei jaksa, ma tahan lihtsalt olla üksi, alati kui ma olen kellegagi koos tuleb selline tunne nagu oleks piinlik. Ma ei oska seda kirjeldada. Ma vihkan ennast üks sekund ja teine sekund ma armastan ennast. Kui ma ennast vihkan, siis ma ei taha, et keegi mind näeks. Ma olen lihtsalt üks hädavares. Mu tuba on ausalt ka nagu prügi mägi. Mitte lihtsalt segamini, aga reaalselt prügi mägi. Põrandat ei näe, see on riiete ja prügi all. Vanemad ka koguaeg näägutavad selle kallal. Ja räägivad, et ega mul pole depressesiooni või midagi, et äkki ma tahaks psühholoogi juurde minna vms. Aga ma alati vastan ei, kuigi tegelt on mul abi vaja. Ma lihtsalt ei taha et kellegagi näost näkku oma tunnetest rääkida. See paneb mind tundma nõrgana, ma koguaeg ütlen endale, et kõik saab korda, ma olen tugev ma saan hakkama jne. Aga ma ei saa ju. Ma arvan koguaeg, et mul on mingi haigus nt praegu ma arvan, et mul on ajukasvaja. Ma mõtlen sellele iga päev, see ei lase elada. Ükskord mõtlesin, et mul on üks suguhaigus, kuigu teadsin, et see on võimatu. Ma lihtsalt ei saa enam. Ma ei taha sellest kellelegi rääkida, sest ma koguaeg korrutan teistele, et ma olen tugev ma ei solvu, mul pole kedagi vaja jne. See on kestnud aastaid. Ma ei tea kes ma olen. Ma lihtsalt eksisteerin. Ma ei tea mida oma eluga pihta hakkata, surra ma ei taha, ennast tappa ma ei taha. Ma lihtsalt olen terve päev voodis ja vahin filme. Mu elul pole MITTE MINGIT mõtet. Ma ei saa enam aru mida ma tahan, miks ma siin olen. Ma lihtsalt tahan koguaeg nutta. Mul pole sõpru. Mitte nagu kõik ütlevad, et neil pole sõpru, kuigi käivad koguaeg kuskil kellegagi. Mul on üks sõber, kellega ma mõnikord koos olen, aga ta elab ka minust väga kaugel. Ta ajab mind koguaeg närvi, sest ta üritab välja näha tark, aga tal pole kunagi õigus. Ta koguaeg räägib, et kõigil oleks parem kui teda ei oleks. Ma ei saa aru kuidas keegi saab nii mõelda. Ma ausalt kardan tema elu pärast. Aga ma ei taha temaga sellest rääkida või öelda talle midagi lohutavat. Sest ma VIHKAN kui keegi hakkab oma tunnetest jahuma, ma isegi vihkan seda, et ma praegu nii kirjutan. Ma vihkan seda, et ma teen teistele halba, ma solvan neid viha hoos. Ma kaotasin juba selle pärast ühe väga hea sõbra. Kellega olin sõber juba esimeses klassis. Aga see aasta me enam ei räägi. Me olime parimad sõbrad. Aga ta ütles, et ma olen talle liiga palju haiget teinud. Mul on lihtsalt vaja kedagi kellega rääkid. AGA MA EI TAHA. Igakord kui keegi küsib, kas kõik on korras, ma ütlen jaa, ja juhin teema kõrvale. Ma lihtsalt ei saa endast aru. Kas ma vihkan ennast, või mul on liiga suur ego. Kas ma teen teistele sellepärast haiget, et ma tahan tõestada, et mul on õigus, ja nemad ei tähenda midagi. Ma lihtsalt ei saa enam. Mul on tunne, et ma olen endale keegi suvaline inimene, kes tänaval vastu jalutas.

Ma arvan, et keegi ei saa sellest kirjast midagi aru. Aga mul oli lihtsalt vaja see lõpuks välja öelda. Muidugi need on ainult pooled minu probleemitest. Aga ikkagi, natuke kergem hakkas.

Re: Mis mõtet on elada

#4
Elu mõte tuleb endale ise leida. Sul on võimalus see endale otsida või siis jäädagi selliseks nagu hetkel, valik on sinu.
Turquoise kirjutas: Aga ma alati vastan ei, kuigi tegelt on mul abi vaja. Ma lihtsalt ei taha et kellegagi näost näkku oma tunnetest rääkida. See paneb mind tundma nõrgana, ma koguaeg ütlen endale, et kõik saab korda, ma olen tugev ma saan hakkama jne. Aga ma ei saa ju.
kogu aeg ei olegi vaja tunda end mingi macho-mehena, vahepeal on okei tunnistada endale, et jah, ma olen hetkel nõrk ja mul on probleem, milleks endale valetada? kes sellest kasu saab? sina sellest ju õnnelikum pole
fookus pigem sellele et jah, kuigi ma olen hetkel perses endaga, siis ma suudan sellest välja tulla
võimidagitaolist
Turquoise kirjutas: Ma ei tea mida oma eluga pihta hakkata, surra ma ei taha, ennast tappa ma ei taha. Ma lihtsalt olen terve päev voodis ja vahin filme. Mu elul pole MITTE MINGIT mõtet. Ma ei saa enam aru mida ma tahan, miks ma siin olen.
põhimõtteliselt võid sa enda eluga hakata peale mida iganes sa ise soovid (v.a. asjad, mis kahjustavad teisi), sest see on sinu elu
saad ainult ühe elu endale ja raisata seda pole mõtet
ja pmst võiksid endalt küsida, et kas sa tahad jääda nii, nagu hetkel oled? kui ei, siis mida sa soovid muuta?
Turquoise kirjutas: Mul on lihtsalt vaja kedagi kellega rääkid. AGA MA EI TAHA. Igakord kui keegi küsib, kas kõik on korras, ma ütlen jaa, ja juhin teema kõrvale. Ma lihtsalt ei saa endast aru.
mm sellisest august välja ronimine ei olegi mugav, mis sa arvad, et see saab lihtne olema? mugav on päevad läbi voodis vedeleda ja filme vaadata, aga millegi muutmiseks peab enda nn mugavustsoonist välja astuma, küsimus on ainult selles, kas sa ise tahad


põhimõtteliselt ma arvan, et sa said juba siia kirjutades ise ka aru, et sul soovitatakse kuskile pöörduda
ja sul pole midagi kaotada. noh, teoreetiliselt on sul kaotada ainult aega, aga seda tundub sul päris palju üle olevat. kumb variant tundub sulle mõistlikum aja raiskamiseks?
sad, lonely and bad at math
Vasta

Mine “Milleks me elame?”