Päev, mis muutis mu elu ak kuidas mu elu halvimast päevast sai mu elu parim päev

#1
Päev, mis muutis mu elu täielikult
Tahtsin kirjutada oma ühest hiljutisest päevast lootes et ehk see aitab kedagi.
Niisiis... olin juba pikka aega deppressioonis, võitlesin söömishäirega. Sellest ei rääkinud ma, aga kellegile. Noh imelik ja rõve kellegile rääkida jne. Otsustasin ühel õhtul, et kui see ongi mu elu, siis ma ei taha enam seda. Googeldasin põhjalikult, how to overdose. Olin põhjalikult ennast sellel teemal “harinud” ja lõpuks otsustasin, et võtan paracetamoli kahe kordse päevase koguse. Paari päevaga kirjutasin valmis enesetapu kirjad parimale sõbrale, vanematele ja suuremale õele, panin need oma toa sahtlisse. Koristasin hommikul oma toa, panin asjad piinliku täpsusega ilusti oma kohtadele. Kallistasin oma koera kõvasti ja hingasin veel viimast korda tema mõnusat kutsu lõhna oma kopsudesse. Hingasin korra sügavalt sisse ja välja ning sulgesin maja ukse. Panin telo ka lennureziimile. Plaan oli selge, käin apteegist läbi, ostan paracetamole tablad ( mida saab puruodavalt ), suure pudeli vett ja lähen viskan ühe pingi peale pikali pargis, kus väiksena veetsin mõned parimad mälestused. Viskan pikali, tablad sisse, klapid kõrva ja kuulan kurbi laule kuni magama vajun.(vahemalt plaan oli selline) Pekki, avastasin et klapid kodus. Park polnud kodust kaugel. Joudsin koju. Kedagi polnud kodus. Vaatasin ringi. Köögi lauapeal vedelesid minu kirjutatud kirjad. Läksin närvi. Helistasin oma vanematele. Vastasid nutuse häälega, kohe kui kuulsid minu häält muutus nende hääl drastiliselt. Küsisin kus nad on, vastasid et kohe jõuavad. (Hiljem tuli välja, et olid linnapeal mind meeleheitlikult otsimas käinud.) kuna meil oli eelmisel õhtul olnud suur tüli, mis plaanile puid juurde viskas, eeldasin et tulevad koju ja sõimavad mu näo täis. Ma ei unusta kunagi kuidas mu vanemad paistes nägudega uksest sisse tormasid, lihtsalt krabasid mu ja kallistasid nii kõvasti nagu ma polnud kunagi tundnud kedagi ennast kallistamas. See kõik oleks nagu aegluubis toimunud. Meil oli pikk jutt sellest kõigest. Peale seda oli mul niiiiiii paha olla selle kõige pärast mida ma neile põhjustasin. Lõpuks oli kõik paremini kui varem. Pärast selle kõige välja rääkimist olin naguu ma ei oska seda tunnet isegi kirjeldada. Nagu uuesti sündinud. Nagu kergena. Kõik mured oleks lihtsalt nagu haihtunud. Leidsin kõige jaoks motivatsiooni. Mina nädal tagasi vs mina praegu on TÄIESTI erinevad inimesed nagu oo ja paev. Kurb et vahepeal peab asi nii kaugele minema. Aga sellegipoolest ei vahetaks ma seda päeva mittemillegi vastu. See oli täiesti elumuutev kogemus. See oli lugu, kuidas minu elu halvimast päevast sai minu elu parim päev. Kui sa oled praegu seisus, kus tunned et sul pole siina kedagi, ega kedagi kes sust hooliks ega midagi järel, siis PALUN tea, et sa EI OLE ÜKSI. Kui sul on vaja kellegiga rääkida, siis palun kirjuta kasvõi mulle. Ma olin ka varem selline kes ei tahtnud kuuldagi sõna psühholoog ega kellegiga rääkimine. Palun lihtsalt räägi kellegiga(ma ei rääkinud, kirjutasin igapäevaselt nendesse suicide chattidesse) asjad LÄHEVAD PAREMAKS. Isegi kui sa seda ei usu. ÜKS ASI VEEL. Enne kui sa midagi teed, palun võta youtubest mingid 5 minuti meditation videod. Pane klapid kõrva ja mõtle kaasa. Sa ei usu et see tootab enne kui sa seda ise proovinud ei ole :).
Sinna juurde lisan, et paracetamoli abil oma elu lõpetamine on kohutavam kui arvad. Arvad, et jääd rahulikult sügavasse unnu, sealt ülesse ärkamata kuni su süda lõpetab aeglaselt löömise. EI EI EI JA VEELKORD EI alguses on kõik ok. Sa arvad et keerasid käki kokku, sest sa ei tunne et oleks suremas. 24 tunni möödudes on kahjud maksale ja neerudele pöördumatud ja ellu jäämise šanšš on kahanenud peaaegu olematuni. Varsti hakkad tundma kohutavaid valusi nagu su alakõht PÕLEKS. Inimesed ütlevad et seda valu ei ole võimalik sõnadesse panna. (Sellest valust on kerge minestada) sa hakkad oksendama. Sa hakkad kartma, lähed haiglasse ja siis tuleb välja et teha pole enam midagi. 1-3 viimast päeva ootad sa maksa siirdamis järjekorras ja sured piinarikast surma.
Päris pikk tekst tuli. Loodan südamest et see aitab kedagi. <3 Also selle postitamine võttis palju julgust niiet hate jätke endale :)

Re: Päev, mis muutis mu elu ak kuidas mu elu halvimast päevast sai mu elu parim päev

#3
Jah, tõepoolest, ka siis, kui hoolimine on väga suur, ei väljendata seda enamasti igasuguse elu-, töö-, kooli- jm rutiini kõrvalt piisavalt, ei tule meeldegi, et seda teha võiks, kõik tundub niigi selge, kuigi ei pruugi olla. Hea, et said sellise tõsise ja õpetliku, aga siiski kena lõpuga kogemuse. Loodan, et sa ei unusta nüüd ka ise teisi märgata ja hoolimist väljendada, sh ka vanemate vastu. Tore, et sul on hooliv ja kokkuhoidev pere ning tunned ja hindad seda.
Vasta

Mine “Enesetapp”

cron