Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#1
Minu nimi on Jacob. Ma kirjutan siia, sest kellegile teisele ma ei julge/pole rääkida. Nimelt, ma käisin 16.mai emaga arsti juures uuringutel. Mul oli häda see, et kõrge palavik juba nädal aega, minestan kord päevas ja mingid sinikasarnased laigud on. Ise tunnen ennast võrratult hästi. Arstid rääkisid midagi emale aga ema mulle ei öelnud. Ma pärisin suht tükk aega. Ja nüüd eile sain teada, et mul on jäänud elamiseks vaid umbes 28 päeva :| Ma kuulsin seda juhuslikult. Ma arvan, et ema ei kavatsenudki mulle seda öelda. Ma kuulsin eile õhtul kuidas ta telfeoniga rääkis ja nuttis. Ja siis ta mainis ära, et mul on AIDS ja, et ma olevat selle saanud oma pärisemalt. ( ma elan hetkel oma kasuemaga ). Alguses oli shokk. Siiamaani pole kohale jõudnud. Ma loodan, et mu koolikaaslased teada ei saa sellest, sest muidu tulevad nad nännutama-ninnutama . Igatahes, ma tahtsin küsida, et mida teie ette võtaksite, kui oleks jäänud ainult paar nädalat elada? Ma vestlesin täna oma emaga ja palusin tal mind kooli viia. Minu otsus on selline, et palun kõigi käest andeks kellele ma haiget teinud olen (solvanud, kiusanud) . Meie peres pole raha palju - maailmareisi me ei saa korraldada, aga sellegagi olen ma rahul. Tegelikult, kui veidi mõelda, siis on hea, et ma umbes tean oma surmapäeva. Ema lubas mul matused ise planeerida. Mul on emast väga kahju, õnneks ma pole pere ainus laps. Isa rääkis mulle mu pärisemast. Ütles, et tal olid punased ja lainelised juuksed, valge nahk ja helesinised silmad. Ta rääkis ka, et mu pärisema suri kui olin kolmene. Kahju, et mina teda ei mäleta :cry: Nüüd olen ma vist liiga palju oma elust rääkinud. Teilt ma tahan ainult teada, et mida te teeksite kui oleks jäänud paar päeva elamiseks ? Millised matused te teeksite ?

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#3
jube!! :shock: :cry: :cry: :cry: ma ilmselt ka paluksin kõigi käest andeks kellele paha olen teinud, noh et kui suren siis ei tunne keegi vimma... lõpeta poolikud asjad ära et süda oleks rahul, et midagi nagu kripeldama ei jääks..;)
ela oma järelejäänud elu nii et mine kohtadesse kus sa pole käinud aga tahaksid minna. ja kui sul on mingi tüdruk sõber ja kui ta sinust hoolib ja sind armastab siis sa peaksid talle rääkima sellest ...... ja nendele inimestele ka kes sulle kallid on.. nad on küll shokeeritud kindlasti aga siis ei tule see vähemalt kurva üllatusena..;(
:cry: kuigi ma sind ei tunne siis oli mul küll kurb tunne kui ma su postitust lugesin...
ma ei tea kas see sulle korda läheb aga mul on sinust päriselt kahju ..;) :cry: :cry: :cry:

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#5
See andeks palumise mõte on hea, ilmselt teeksin ka seda ja kindlasti näitaks võimalikult palju kallitele inimestele välja kui väga neid armastan ja veedaksin nendega aega nii palju kui võimalik. Tegeleksin nende asjadega, mis mulle kõige tähtsamad on ja läheks vast mõnda oma lemmikkohta kui võimalik. Prooviks võimalikult palju veel osa saada maailma ilust, läheks näiteks koos kellegagi päikeseloojangut vaatama jne.
Tunnen Sulle kaasa :( Et su ülejäänud päevad oleks täidetud päikese ja kõige kauniga :) Kallistusi!
Eesti LGBT Ühing
http://www.lgbt.ee

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#6
No mina elaksin need viimased nädalad nii nagu kõik teised nädalad on elatud. Tegeleksin tavapäraste asjadega, mis rõõmu pakuvad, mingit erilist elamust ümbermaailmareisist otsima ei läheks.
Ja suhteid klaarima ka ei hakkaks. Surma eel suhete klaarimine ei ole õige - teine inimene reageerib suremise ideele kui sellisele, siis hakatakse surijat ülistama nagu tehakse peale surma kui mäletatakse vaid head. Antakse kõik andeks, hakatakse meeletult hoolima ja tähelepanu pöörama jne. Surm muutab inimeste käitumise hoopis teiseks ja mina küll oma viimaseid nädalaid inimestega sellist võltsi näitemängu ei tahaks etendada.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#7
Ausalt öeldes on mul juba praegu suur väsimus ja imelik olla, tuli mingi tugev köha. Tänase päeva jooksul palusin ma emal viia end autoga vanadekodusse, kus mu vanaema on. (koolis ma enam juba ammu ei käi-õpetajad teavad haigusest ) Ma läksin oma pärisema vanaema juurde, mitte kasuema. Ja ma rääkisin temaga ,mitte haigusest - sellest vist rääkis päeva lõpus ema temaga, sest kui ema autosse tagasi tuli olid ta silmad ära nutetud.. Igatahes, ma rääkisin temaga mu pärisemast ja sain palju huvitavat teada ( isiklik ).
Keegi eelnevatest postitajatest pakkus välja tüdruksõbraga olemist - mul OLI kunagi aga see oli mitmeid kuid tagasi. Ma rääkisin isaga ja ta lubas mind lähipäevadel onu juurde Tallinnasse viia ja siis me teeme seal väikese paadisõidu ( onul on paat ). Ma ootan seda põnevusega, sest ma pole oma elus kordagi merel olnud.
Matustega on nii, et ma ise tahaksin, et kõik oleks korras. Tegin isegi tillukese külaliste nimekirja kui kodus igav oli. Ema küsis mult luba, et kas ta mu lapsepõlve videot tohib näidata matuste ajal suurel ekraanil - lubasin, sest see on hea mõte. Ma ütlen neile, kelle elu jääb sama lühikeseks kui minu - ärge laske sellel enda plaane segada. Aga samas, ärge elage oma viimaseid päevi "tavaliselt".
Igatahes, arutasin endamisi ka muusika asja. Ema tahtis, et ma rajut muusikat ei paneks. See polnud mul mõtteski. Ütlesin emale, et minu matustel peab kõlama David Berkeley - Fire Sign . Kuulsin enne päevast uinakut kuidas see laul käis ja ema nuttis.
Muidugi on mul kahju, et elu lühikeseks jäi - oleksin tahtnud suureks saada ja politseinikuks hakata. Noh, läks teisiti - pärisema ma selles ei süüdista.
Olen kindel, et teen vahepeal veel mõne postituse mingi päev.. Võibolla kirjutan kuidas paadiretk läks ja mis ma korda saatsin. Igatahes, ärge olge minu pärast kurvad, sest mina ei oska olla teie pärast kurb. :wink:

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#9
Tere taas. Hehe, ma tänan komplimendi eest, kalervo. Mu teksti küpsus tuleb sellest, et mul on suur huvi kirjutamise vastu. Kirjandus ja eesti keel alati viied :wink: .
Ma ei saanud eile ega üleeile Teile midagi kirjutada, sest polnud pääsu arvuti juurde. Terve eilse päeva veetsin Tartus. Seal tehti minuga igasuguseid uuringuid mis väsitasid mu kõvasti ära. Uuringute lõpus polnud mul enam tahtmist linna uurida. Peale väikest uinakut tuli isu tagasi. Kõige rohkem meeldis mulle Raekoja plats. Ma pole elus korraga nii palju linde näinud! See oli lihtsalt imeline! Kaunis oli ka purskkaev. Me viskasime oma soovimündid ka sinna. Ma ütlesiksin oma soovi aga siis see rikuks kõik ära. Õhtul sõitsime koju. Mul hakkas sõidu ajal väga paha ning me pidime lähimasse arstipunkti minema. Seal ma kukkusin kokku ega mäleta mis edasi juhtus. Kui ärkasin palatis jutustas ema mulle, et mul oli väga kõrge palavik - 42.3. Arstid lubasid mu hommikul koju aga palusid emal mind mingite süstidega iga päev hommikul ja õhtul süstida. Mulle tundus just kui mind mõnitatakse. See on ju kindel, et ma suren - mismõttega mind veel torkida!? . Kui ma seda emale ütlesin hakkas ta nutma. Ta ütles läbi nutu, et see leevendab valu ja hoiab enamvähem palavikku all. Ma kahetsen siianii, et emale niimoodi ütlesin. Hommikul kaheksa läbi sõitsime autoga koju. Kodus ütles isa, et mul käidi eile külas. Ma küsisin imastades, et kes need olid - need olid mu klassikaaslased. Köögilaud oli kaetud lillede ja väikeste pakitud kingitustega. Isa sõnas, et nad teavad mu haigusest. Ma tundsin selle peale väikest leevendust - vähemalt ei olnud ma kohal kui nad tulid. Kui ma oleksin kohal olnud siis klassiõed oleksid kindlasti haletsusest nutnud ja poisid haletsusest semutsenud. Pahane olin ainult klassijuhataja peale - vastik äraandja. Ema ütles talle, et ta ei tohi kellegile öelda - ikka lobises välja. Veidi aega olin tusane kuid siis otsustasin kingid üle vaadata. Enamus olid pildiraamid ja kaardid aga oli ka pehmeid mänguasju ( päris tobe.. ) , imelikke küünlaid ja palju-palju lilli. Kui ma kaarte lugesin olin ma päris pettunud : mõnel kaardil oli kirjutatud - Parane kiiresti!
Tundsin naljakalt, et mu klassikaaslased hoolivad minust. No ma mõistan neid kaartide kirjutajaid - mida paremat kirjutada surevale klassivennale? Loodan, et nad enam mu poole ei tule.. Ärge saage valesti aru - ma saan nendega ülihästi läbi aga ma ei taha, et nad endal margi haletsedes täis teeksid. Mulle meeldivad rõõmsad ja naljakad klassikaaslased mitte punt haletsejaid. Ma olin Tartu retkest nii väinud, et põhimõtteliselt magasin terve eilse päeva.
Veel siis paadimatkast. See pole veel toimunud aga isa sõnul homme läheme Tallinna. Ootan seda väga.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#10
Nüüd, armsad inimesed- mul on h ä d a s t i Teie abi vaja! Nimelt, mu väikevend Mikael aimab juba, et ma olen haige. Kuna Mikey on alles kuuene, siis me oleme mõelnud, et talle ei tasu haigusest rääkida. Väikevend ei tea ka minu pärisemast. Ta arvab, et kasuema on mu pärisema. Nagu targem lugeja juba aru sai, siis Mikey pole mu pärisema laps vaid kasuema.
Igatahes, ma saan Mikey'ga superhästi läbi. Ma olen teda alati kaitsenud. Kui Mikey oli alles kolmene ja mina olin üheteistkümne aastane, siis viis ema meid maja ette mängima. Ma olin siis juba 11, ega ei tundnud huvi liivakastist. Lugesin oma sendid kokku ja otsustasin ühe odava jäätise osta ning nurga peal salaja ära süüa. Mõeldud - tehtud. Kui poest väljusin piilusin veel Mikey poole poe nurga tagant. Nägin kuidas mingi suur koer Mikey läheduses istus. Mikeyl on suur armastus koerte vastu ning ta hakkas koera poole kõndima. Oma ehmatuseks kuulsin kuidas koer hakkas urisema kui Mikey saba sikutad. Viskasin oma jäätise maha ja jooksin karjudes nende poole. Siis mul polnud õrna aimugi mida ette võtta - koer võis mind ka hammustada. Koer urises ja näitas vihaselt hambaid mu väikevennale. Haarasin jooksu pealt kaika ja viskasin koera suunas. Õnneks ei saanud koer pihta, kuid ta ehmus kõvasti ning pistis jooksu. Sellest ajast peale olen oma väikest venda kaitsnud.
Nüüd ma räägin oma hädast. Mikey tuli mu juurde ja küsis, et kas ma olen haige. Vastasin eitavalt. Vend istus mu sülle ja ütles siis vaikselt, et kuulis kuidas mu klassikaaslased siin olid ja mingist haigusest rääkisid. Surusin vihaselt huuled kokku - tänu neile mu vennake oleks teada saanud, et olen suremas. Ma ei taha, et ta seda teaks!
Pomisesin vaikselt, et olen terve.

Millegi pärast on mul tunne, et tegin valesti. :cry: Ma valetasin täna esimest korda Mikeyle ja see tegi mulle haiget. Mis Te arvate, kas ma peaksin talle tõde rääkima või vähemalt mainima, et olen haige?

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#11
See peab siiski sinu otsus olema. Võid ju vennale rääkida, kui sa ei talu talle valetamist. Aga kui sa seda teha kavatsed, siis pea meeles, et 6aastane ei saa kõigest aru. Tema jaoks tähendab haigus midagi külmetuse sarnast, voodis olemist, valusid ja muud sellist. 6aastane ei ole võimeline tajuma erinevusi haiguste vahel, seega ei ole mõtet talle midagi täpsemalt seletada. Ka pole ta võimeline tajuma surma konseptsiooni kui sellist. Tema jaoks oled sa lihtsalt ära, reisil, puhkusel vms. Ta ei ole võimeline tajuma surma lõplikkust. Seega, kui otsustad talle rääkida, tee seda lihtsalt. Võid öelda, et oled haige aga rohkema infoga pole väikevennal midagi peale hakata. Ka pole talle vaja surmast rääkida, seda nii eelnimetatud põhjustel kui lihtsalt venna säästmiseks.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#12
See on tõsi, et sa kirjutad hästi. Ise olen hariduselt emakeele õpetaja, ehk küll minu emakeel ei ole mitte eesti vaid soome.

Kas su väikevend on siis praegu 9 ? Mulle tundub, et sul kuidagi tasuks talle öelda, et sa praegu natuke haiglane oled küll (sest varem või hiljem märkab ta seda ise nii kui nii). Aga täpsemini seletada talle vist ei tasu, ja muidugi mitte oma surmast midagi rääkida.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#14
Mu väikevend on 6 . Ma rääkisingi talle ära. Ütlesin, et olen natuke haige ja vahepeal on paha olla. Ja siis ta küsis, et kuna ma terveks saan. Otsustasin mitte keerutada ja öelda, et ei saagi. Me oleme Mikey'ga väga lähedased. Kui mul halb tuju on siis ta tuleb ja lihtsalt kallistab mind. Nagu tavalistes peredeski on nii, et vanem vend kiusab nooremat siis ei jää see meie peres ka ära. Olen vahepeal narrinud venda tattnokaks ja teda toginud ning pähklit teinud ( mõni võibolla teab kuidas seda tehakse :D ) aga ma pole kunagi teda nutma ajanud. Alati on ta selle peale naernud ja vastu teinud. Täna nägin ma Mikeyt nutmas. Ta võttis mu ümbert kinni ja nuttis. Vaatasin jahmunult oma vennakest. Küsisin talt omaarust lohutava häälega: " Mis viga, tattnokk?" Mikey vastas nägu minu kampsunisse pühkides, et ta tahab, et ma saaksin terveks ja minuga viite mängida ( korvpalli mäng ). Palusin tal mitte nutta ja ütlesin, et viite saame ikka mängida. See lohutas vennakest ning ta läks naeratades tagasi oma tuppa.
Täna silmitsesin end peeglist ja märkasin, et olen peenemaks läinud. Ma ei tea kas see on haiguse sümptom või see tuleneb sellest, et ma söön vähem. Ei tea ..

Kiisuke99 - le on mul öelda seda, et kui sa tunneksid end nagu mina, siis sa ei jõuaks palju möllata. Ma väsin juba ära kui arvutis olen. Käed tundivad ülirasked. Aga hea, et sa nii positiivselt mõtled :wink:

Ma ei usu, et täna mult mingi postitus tuleb aga ma loodan ülehomme kirjutada sõidust Tallinnas. Ma sain selle kohta veel nii palju teada, et onu poole kogunevad igasugused sugulased. Pidavat tulema isegi Soomest mõned. Kuna nad kõik teavad mu haigusest siis ma võin neid isiklikult kutsuda oma matustele. Esmaspäeval me lähme emaga hauakive vaatama. See on emale muidugi raske aga me/teme peame/peab kunagi selle ära tegema.
Edu teile ja aitäh abi eest!

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#16
Tere. Me alles paar minutit tagasi jõudsime koju. Tallinnas oli päris tore. Kahjuks paadiga ei sõitnud. Miks? Sest ma ütlesin sellest ära. Eilne päev oli kõige raskem päev minule.
Õhtu poole läksimegi Mikeyga viite mängima. Mängisime suht tükk aega kuni väsimus oli mul nii suur, et kukkusin asfaldile kokku. Sain tugeva ja valusa hoobi ning ärkasin kohe ülesse. Mul oli uimane olla aga vähemalt olin ärkvel ning kuulsin kõike. Kuulsin kuidas Mikey jooksis mu juurde, haaras mu pea oma sülle ja ütles umbes nii : " Jacob, ära sure! Ma armastan sind!"
Mõnele lugejale võib päris imelik tunduda, et väikevend ütleb suuremale :Armastan sind. Meie peres on see normaalne. Paljud häbenevad oma tundeid peredes väljendada. Meie ei häbene. Noh, mina häbenen veidi. Olen harva öelnud Mikeyle, et armastan teda. Tema on seda mulle päris tihti öelnud. Eriti viimasel ajal. Igatahes. Avasin oma silmad ja vaatasin oma väikest vennakest lohutavalt. Ta punnis põsed olid kaetud pisarajõgedega. Tõmbasin käeseljaga üle suu ja avastasin, et ninast jookseb verd. Ütlesin siis vennakesele, et ma olen elus ja tõusin püsti. Sel ajal tormas ka isa välja ja aitas mind vannituppa. Pesin oma näo ja läksin tuppa. Mul tekkisid vastik tunne. Ma ei tohi surra! Mikey vajab ju mind! Selle mõttega hakkasin ma nutma. Kahetsesin, et suren. Tahtsin edasi elada. Eile oli esimest korda haiguse ajal tunne, et kõik on ebaõiglane. Ma ei taha, et Mikey oleks kurb. Nutsin tükk aega ja kuulasin ema ning isa jutuajamist. Isa ütles emale, et ei julge mind merele lasta. Ta ei tahtnud, et ma paadi peal kokku kukuksin või muud sellist. Ma mõistsin siis isa. Hiljem ütlesin talle, et mul pole isu paadiga sõita. Leppisime kokku, et Tallinnas vaatame merd kõrvalt ja oleme onu pool.
Täna varahommikul hakkasimegi sõitma. Mul oli muidugi terve tee ülihal olla aga ma ei näitanud seda välja. Kui Tallinna jõudsime oli esimene peatus mere ääres. Seisime suurtel kividel ja vaatasime merelainetusi. See oli imeline! Meri kohises nii meloodiliselt.
Kui onu poole jõudsime olid kõik juba kohal. Enamus olid seal täiskasvanud ainult kolm last olid - Soomlastest beebi Joshua, 12-aastane Pamela ja minu vanune Oliver. Nendega ma ei osanud suhelda, sest ei oska soome keelt. Külaskäik onu poole oli kohutav. Kõik paksemad ja vanemad vanamutid tulid mu ümber ja hakkasid kõike pärima. Mõnest ei saanud ma aru ( soome keeles rääkisid ) ja mõnest ma ei tahtnud aru saada. Naeratasin hädiselt , noogutasin vahepeal ja istusin siis lauda. Mõtlesin ümber - mina neid oma matusele ei taha.
Hakkasin pika peale vestlema noore ja kena Kerliga. Ta on mu pärisema õe tütar. Ta rääkis, et mäletab mu ema. Mu ema käis tihti Kerli ja ta ema Aivi pool. Kerli rääkis, et mu ema tõi talle alati külakostiks palju maiustusi. Me ei rääkinud eriti mu haigusest. Vahepeal Kerli küsis muretsevalt, et kas mul on valus. Vastasin naeratades, et ei ole. Kerli jutustas, et tal on kodus alaska malamuut Simon. Tema sõnul meeldis Simon mu emale väga. Pärast pikka vestlust sosistasin Kerlile, et ta tuleks mu matustele. Neiu oli sellest shokeeritud. Tundus nagu hakkaks ta nutma, kuid noogutas siis tasaksesti. Ma ei mõista - miks ta nii reageeris ?

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#17
Mõtlesingi, kas idee merele minekust on hea. Ta oleks võinud liiga väsitav olla. Pealegi oleks olnud oht et külmetad ennast. AIDS tähendab ju kaasasündinud vastupanuvõime nõrgaks muutumist. Kerli muidugi oli shokeeritud, pole ju keegi harjunud sellega, et keegi kutsub ta oma matustele. Su väikevennale pead sa tingimata ütlema, et sa teda armastad. Oleks kahju kui nii tähtis asi jääks sul ütlemata.
Kõike head sulle! Usklik sa nähtavasti ei ole, muidu oleksid sellest juba maininud.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#18
Tere. Ma usklik tõesti pole. Väiksena ma uskusin omamoodi jumalasse. Käisime Mikeyga puuonnis palvetamas, et vanaema terveks saaks. Süütasime küünla keset põrandat, pani käed palveks valmis ja mina hakkasin lauseid ees ütlema ning Mikey pomises järgi. Kahjuks vanaema siiski suri.
Täna käisime emaga hauakive vaatama. Ma palusin midagi tagasihoidlikku aga ema tahtis suurt. Talle hakkas meeldima suur ääristatud kivi. Ema küsis mul läbi nutu, et mida kivile peale lasta teha. Vastasin, et minu nimi, sünniaeg ja surmaaeg ning " Hoidke Mikaelil silma peal! " Ema noogutas. Ta pilgust oli näha just kui vastust : Jah, me hoiame. See oli lohutav. Vaatasime ka kirste. Mõni oli jube tilluke ja mul hakkas lausa paha. Kurb oli mõelda nende laste peale, kes nii noorelt peavad surema. Minu jaoks oli kirst just kui magamisvoodi . Katsusin pehmust ja materjali. Kõhe tunne tuli peale. Milline tunne oleks sul kui teaksid, et varsti saad usside toiduks? Meeldiv see pole. Valisime lõpuks välja valge kirstu.
Kui koju jõudsin läksin Mikeyga rääkima. Tegime temaga pika vestluse. Ma proovin siia kirjutada nagu dialoogina - siis on teil mugavam lugeda. :wink: Kõik pole täpselt nii nagu me tegelikult rääkisime aga umbkaudu :D
Mina : Jou Mikey.
Mikey : Jou Jacob. Vaata, ma tegin autoparkla. Nüüd saab politsei siia sõita.
Mina : Tubli.
Mikey : Tead, mu tuleautol tuli ratas alt. See kusagil seal peaks olema. ( näitab kirjutuslaua peale. )
Mina : Ahhah.. Okei.. Kuuled, Mikey.
Mikey : Jah ?
Mina : Vaata, on nii, et ühel päeval .. Noh.. Ühel päeval ma pean ära minema.
Mikey : Kuhu ?
Mina : No .. reisile..
Mikey : Okei! Laena tädi Sirje fotokat ja tee pilte ka!
Mina : Ma ei hakka .. Ma ei saa sulle neid näidata.
Mikey : Miks? Miks sa nii valge näoga oled, Jay? Kas sul on jälle paha?
Mina : Jah.. EI. Ei, mul pole paha .. Ma olen terve.
Mikey : Lase parem arstitädil end vaadata.
Mina : Pole vaja, kõik on korras. Mikey kuuled.. Kas .. Mis sa teeksid kui ma.. ära sureksin? Kas sa tuleksid siis mu matustele ja hauale?
Mikey : Muidugi ma tuleksin. Sa oled ju minu venna! Ma tooks sulle igapäev lilli.Ja paneksin küünla aknalaual põlema nagu me tegime siis kui vanaema ära suri.
Mina : Kas sul oleks kurb olla?
Mikey : Mul oleks väääga kurb olla! Aga ega sa ju sured alles saja aastaselt, eksju?
Mina : Noh.. Ma eriti ei usu.. Vaata, MIkey. Mäletad ju kui vanaema haige oli? Me palvetasime..Noh.. Mina olen praegu nagu vanaema.. Ma olen päris haige. Aga see ei tähenda, et ma ära suren!
Mikey : Kas ma võin su eest palvetada?
Mina : Ei ole vaja.. Ma nüüd lähen puhkama..
Mikey : Miks sa nii palju puhkad?
Mina : Sest ma olen palju väsinud. Tsau..

Mis te arvate, kas tasus talle nii öelda ? :/

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#20
Tere, Jacob.

Ma ei taha, et sa arvaks, et ma haletsen või midagi , aga sellised asjad lähevad mulle õudsalt hinge. Minu emaga on ka palju asju juhtunud ja seega mõistan sind hästi. Siiski , müts maha, sa oled suurepäraselt vastu pidanud. Tubli, et sa siin räägid ja jagad meiega oma viimseid hetki. Sa kirjutad tõesti nagu täiskasvanud inimene, poleks arvanud, et sa ainult 14 oled :)
Jõudu ja jaksu sulle ning mis kõige tähtsam, säilita endas rõõmsameelsust, sest sa oled üks väheseid, kes sellist uudist kuuldes suudab jätkata oma suhteid välismaailmaga! :)

Helen

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#21
Tere. Aitäh julgustuse ja kiidusõnade eest. See oli päris tore kompliment - kirjutan nagu täiskasvanud :D . Mulle on öeldud, et ma mõtlen nagu suur inimene. Võibolla kõik noored hakkavadki mõtlema ja kirjutama nagu suured inimesed kui nad on palju üle elanud. Tänase päeva veetsin voodis tilgutite ja muude aparaatidega. Öösel hakkas mul nii halb, et hakkasin veritsema. Ma täpselt ei tea kust aga ma olin üleni verine. Pika peale minestasin ära ka. Vanemad helistasid kiirabisse ja mulle tuldi järgi. Ema tuli hiljem mu palatisse. Ta küsis, et kas ma tahan tõde teada. Vastasin jaatavalt. Ema ütles, et arvatavasti on mul nädal või päev rohkem elamiseks jäänud. See oli hullem kui löök allapoole vööd. Hakkasin emaga nutma. Ma taipasin kui varsti pean ma nendega hüvasti jätma ja valgesse kirstu minema. Palusin emal mind koju viia. Kell viis läbi saingi koju. Läksin ja magasin. Nüüd ma pean mõtlema mida teha sellel viimasel nädalal. Mitte midagi rumalat ega kahetsema panevat ..

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#24
Tere. Nüüd hakkategi harvemini mu postitusi lugema, sest tervis ei ole nii hea.Eile istutasin kasepuu. Meil on selline komme, et lähedaste surnute auks istutatakse kasepuu tagaaeda. Ma pole veel surnud, kuid suren arvatavasti järmine nädal - mul on õigus oma puu ise istutada. Mu väiksem vend Mikey sai selle peale väga pahaseks, et ma traditsioone rikun ja puud istutan. Ta sõimas mu läbi ja mina sõimasin teda vingupunniks. Siiamaani oleme tülis. Otsustasin, et las Mikey saab oma karistuse kätte - järsku mind pole, vaatame mis ta peale siis hakkab. Äkki taipab siis, et mul oli õigus puud istutada.
Täna hommikul küsisin isa käest oma ja Mikey nime kohta. Isa ütles, et minu nimi ( täisnimi : Jacob Simon ) tuleb sellest, et pärisemale meeldisid inglise nimed. Veel tuleb sellest, et emale meeldis raamat "Kärbeste Jumal" ja seal oli tema lemmik tegelase nimeks Simon. Mikael'i nimi tuleb vanaisa järgi ( Michelangelo ) . Isa ütles, et mu pärisema tahtis, et mul oleks õde nimega Vada. Talle hakkas see nimi meeldima kui nägi 1991 aasta filmi "Minu Tüdruk" (My Girl). Mu pärisema ja isa vaatasid seda filmi ja ema hakkas nutma. Ma olen ka mitu korda seda filmi näinud ( Kanal2'el ja VHS'il ) ja minumeelest on sammuti see kurb film. Eriti see, kui Thomas J matused on. Soovitan teilegi seda filmi.. Igatahes. Täna pärastlõunal käisime minu tungival soovil koerte varjupaigas. Toitsime neid enda ostetud krõbuskitega ja jalutasime nendega. Mulle hakkas kohutavalt meeldima suur ja ülipehme koer Shane. Mulle meeldis juba ta nimi, sest ühes mu lemmikus filmi "Radio Flyer" oli ka koera nimi Shane. Nüüd on mul süsti ja uneaeg. Tervis on mul muidu halvemaks läinud - olen värvipimedaks jäänud. Ma ei tea kas see on haiguse sümptom või muu. Ma näen kõike kollast roosal ja kõike sinist roheliselt. Liigun ratastooliga, sest jalad on rasked. Igatahes, ma loodan, et saan veel teile kirjutada, sest minujaoks olete te kui sõbrad - aitasite mind ja toetasite. Ma loodan, et te ei unusta mind, sest ma ei unusta teid isegi siis, kui surnud olen.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#25
Vahepeal ma juba kartsin, et sa oledki surnud, kuna sinust mitu päeva midagi ei kostnud.

Ka mina usun, et inimese elu ei lõpe mitte surmaga, vaid et ta hing elab edasi, olenemata sellest et laip sureb ja mädaneb või põletatakse tuhaks.

Oma väikse vennaga katsu kindlasti uuesti sõbraks saada nii kaua kui sul on selleks võimalus. Ta on liiga väike et saada karistatud nii nagu sina kavatsesid. Sa ju ei taha et niisugune tühine asi jääb teda eluks ajaks piinama. Ta ju ainult mõtles loogiliselt, sina ise oled talle kogu aeg väitnud, et sa oled terve. Pole ju vale kui ta on su juttu uskunud.

Soovin sulle kõike head nii kauaks kui sulle aega antakse.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#28
Tere. Tänane päev oli üllatusi täis. Esiteks, toodi meile külla võhivõõras umbes minu vanune poiss. Tema ümber oli suur skandaal, kuni lõpuks sain teada - ta nimi on Kevin ning ta on mu poolvend. Nimelt, ennem kui mu kasuema minu isaga kohtus sündis tal eelmise mehega poeg. Poeg jäi eelmise mehega ja kasuema püüdis millegi pärast nad unustada. Alles täna hommikul ilmusid mees ja poeg siia. Põhjuseks oli see, et uudishimulik Kevin tuhnis välja, et ta ema on elus. Ma ei saa eriti keviniga läbi, sest ta arvab, et ma ei kuulu perre. Mu isa kuulub, sest ta on Mikey isa ja Mikey ema on Kevini ema. Mina aga pole kuidagi seotud Keviniga. Ta narris mind ratastooli pärast ja lükkas mind sellega peaaegu pikali. Ema sõimas poisi läbi ja palus neil lahkuda. Hea, et Kevinist lahti sain - ta mängis tõelist bossi.
Veel tuli mulle üllatuseks kõne. Helistajaks oli mu endine tüdruksõber Kristiina. Ta küsis, et kuna ma Otepää kanti rulatama tulen. Vastasin, et ei saa - olen haige. Tüdruk ütles siis naerdes, et ega ma elu lõpuni haige pole. Kui teiselt poolt toru naerupahvakat ei kostunud küsis ta uuesti - tõsisema ja veidikene hirmunud häälega : "Sa ju saad terveks, eks?" Jälle ma ei vastanud. Ohkasin vaid sügavalt. Tüdruk hakkas nutma. Ta nuuksus tükk aega toru otsas kuniks mõtte tagasi sai ning küsis, et kas mul on AIDS. Pomisesin "jah". Kiku teadis mis juhtus mu pärisemaga, sest ma usaldasin talle paljusi saladusi. Ma käisin Kikuga jaanuaris kui ta veel kodukandis elas. Aga siis sai ta ema mingi töö Otepääl ja ta kolis sinna. Hoidsime tükk aega sidet omavahel, kuid aja jooksul side hõrenes ja hõrenes. Oli väga üllatav, et ta helistas.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#31
Tere. Mikeyga on kõik korras. Kuigi nüüd on ta süda murtud :( . Ütlesin talle, et ma istutasin puu, sest ... lähen reisile. Lähen ümbermaailma reisile ega tule kunagi koju tagasi. Mikey küsis mult läbi nutu, et kas ma postkaarte ka saadan. Vastasin jaatavalt. Hiljem ütlesin emale, et ta iga kuu annaks ühe postkaardi Mikeyle ja ütleks, et see on minult. Postkaardile kirjutagu mu nimi, riik kus ma oletavasti viibin ning kiidusõnad selle riigi kohta. Palusin emal seda teha kuni Mikey saab kaheksaseks ja veidikene hakkab taipama. Siis võib alles ema öelda talle, et olen surnud.. Praegu pole seda vaja talle teada. Nii ma leppisin Mikeyga ära.
Külaline, su unenägu võis olla päris tore. Ausaltöeldes, mul on kastanipruunid juuksed ja "skeidisoeng" nagu igal tänapäeva stiilsel poisil on. Silmad on rohelised ja sinised - Mikey ütleb selle kohta, et mul on mets silmades. Ninal on lapsikud tedretäpid. Olen lühikest kasvu ning paljud ei suuda uksudagi, et olen 14. Aga kui suu avan ja oma mõtted avaldan, imestavad inimesed ja arvavad, et olen vanem kui 14. Üks mu hea sõber ütles, et mul on tüdrukuid murdev naeratus. :lol: Siis ma naersin ja küsisin, et kas sügavate põelohkude pärast. Sõber kehitas selle peale naeratades õlgu. Nüüd ma pole enam tõmmu "tibimagnet" vaid kahvatu lihahunnik mille "parim enne" hakkab otsa saama. Kui peeglisse vaatan, näen poissi, kelle silmades polekski nagu kunagi metsa olnud. Silmad on mul kuidagi tuhmid ja punased, peenikesed veresooned on silmades nähtavale tulnud ning silmade värv oleks kui hall .. Tedretäppidest pole jälgegi. Mu nahk sobib mu tulevase voodiga.
Muide, ma tegin eile pattu - tõmbasin arvutisse filmi. Aga ma ei kahetse seda, sest film oli hea. See oli umbes minuvanusest poisist ja tema ülbest sõbrast. Sellel minuvanusel poisil oli sammuti AIDS. Tema ja ta sõber hakkasid proovima igasuguseid ravimeid ja üritasid isegi Mississippi kaudu mingisesse kohta minna kus oletavasti on AIDSI vastu ravim. See kõik oli aga pettus ja sõbrad läksid tagasi koju. Haiglas suri AIDS'i haige poiss .. Ja see pilk tema sõbral .. See oli nii kurb, et hakkasin nutma. Kuigi poisid ei nuta filmide ajal.. Tundsin end nagu plika.. Kuid ma nutsin.. Sest mul oli kahju sõpradest, isast, emast, Kerlist, Mikeyst, Kristiinast, vanaemast ja teistest lähedastest. Oli kurb, et ma ei saa olla nagu tavalised poisid - ma ei saa Mikeyt kaitsta, ma ei saa talle pähklit teha ega narrida teda, ma ei saa ujumas käia, ma ei saa rulatada, ma ei saa ema kallistada, ma ei saa sõpradega küla peal hulkuda .. Ma ei saa enam midagi.. Ja see on kurb.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#32
Eks see kõik muidugi kurb ole. Soome keeles on niisugune väljend nagu "surutyö". Vaatasin sõnaraamatust, aga vist täpset vastet eesti keeles ei olegi olemas. Seal anti niisugune seletus nagu sügavast leinast ülesaamise aeg. Soome keele väljend aga tähendab seda, et inimene peab iseendaga töötama kuna ees on loobumine, kas kellegi lähedase inimese surma puhul või oma haiguse puhul. Sellest leinatööst on viimaste aastate jooksul palju räägitud, ja psühholoogid on seda igatipidi liigitanud.
On leitud niisuguseid liike nagu shokiseisund ("ei saa olla tõsi"), eitamine ("ei olegi tõsi"), kauplemine ("kui teen nii ja nii, kõike seda ei juhtugi").
Võibolla see natuke seletab, mis sinuga praegu toimub. Soovin südamest sulle jõudu!

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#34
Peppermint vastab hästi, nagu ta ikka teeb. Kübler-Ross on naissoost arst, kes on uurinud patsientide suhtumist oma varsti oodatava surmasse.
Aga ma jäin veel mõtlema seda iseenesest ilusat plaani, mis sa oled teinud asja selgitamisest Mikeyle. Kas sa arvad, et see on ka praktiliselt teostatav? Sinu matused saavad olema nii suur perekonnasündmus, et vaevalt seda on võimalik Mikey eest varjata. Ise ma mäletan, kuidas olin 7-aastane kui mu vanaisa suri. Ta oli minule väga lähedane, kuid sain sellest siiski üle. Vaevalt leina kergendab see, et seda võltsides edasi lükatakse.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#35
Tere Jacob.
Oleme sinu ülestähendusi oma elust jälginud esimesest kirjast peale. Sa oskad väga hästi väljendada seda, mis sinuga ja sinu lähedastega toimub. Ma leian, et sa oled elanud oma elu siiani väga õigesti ja teed seda ka tulevikus. Ma ei kahtle selles.
Leian, et sinu idee rääkida väikevennale, et lähed ümbermaailmareisile on kindlasti märkimist väärt kuid mõtle sellele, et sinu vend jääb kõik need aastad sind taga igatsema ning ükskord saabub ikkagi tõehetk. Nii väikesed lapsed mõistavad sind - usu mind, väga hästi.
Minu soovitus sulle tulevikuks oleks selline, et ole nagu oled, omamoodi eriline, nagu me kõik.
Palju päikesevalgust sulle.
Admin

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#36
Jacob, tsau..;) kuigi sa võibolla meile siia enam ei kirjuta siis oli omamoodi tore, et sa ikka meie kirjutasid.;) :) :D
sa oled kohutavalt tore inimene.;)
ja kuigi ma ei tunne sind siis ma annaks ei tea mida selleks, et sa seisaksid minu ees praegu.. või istuksid. siis ma teeksin sulle suure kalli.;) sest sa oled hästi vastu pidanud kogu selle aja.;) ja ikkagi kui sul oli raskemaid heki või olid väsinud siis sa ikkagi kirjutasid meile.;)
:wink: ma soovin sulle kõike paremat sest sa oled nii armas inimene!
:mrgreen:

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#37
ma kuulsin, et jacob suri juba täna. mu onu rääkis, sest ta on jacobi isa hea sõber. mu onu teadis, et jacob on haige ja pärastlõunal helistas talle ja küsis kuidas jacobiga on ja siis isa nuttis ja ütles, et jacob on surnud :cry: :cry: :cry: :cry: :cry: :cry: :cry: mulle meeldis lugeda jacobi postitusi. ma olen ühe korra isegi teda näinud. siis kui onu pool olime ja jacob isaga onu poole tulid. see oli mingi aasta tagasi ja siis ma vaatasin, et oh kui nunnu poiss. tegelikult ka, jacob oli nii ilus ja stiilne poiss. tal olid hästi ilusad silmad ja lahe soeng. ja siis ma rääkisin ka jacobiga natukene aga mulle tundus, et ta pole nii emotsionaalne nagu ta siin foorumis tundus. siis oli ta selline, et viskas koguaeg kildu ja naeris. :D
r.i.p jacob - sa olid nii hea inimene :cry: sügavad kaastunded jacobi sugulastele - eriti mikeyle ja emale..
ei tea mis mikeyst nüüd saab. ma loodan, et ta ei murdu :cry: :cry: ma arvan, et mikey oli ka hästi ilus kuigi ma pole teda näinud.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#39
Iga päev ma mõtlesin Jacobist. Tema teadvustas siin meid sellega, kuidas kõik see haigus kulgeb ja oma läbielamistest. Ma imetlesin seda meest, kuna mina poleks hakkama saanud, ma poleks siia suure tõenäosusega kirjutanud, kui oleks tema olukorras olnud. Minu meelest kohutav, kui head inimesed lahkuvad ja kurjad keeravad käki kokku ja elavad järgmise hulluseni...nii kohutav :( Jakob kõigutas mind väga, ma ei tea, kuidas teistega, aga jah...kurb.
Puhaku Jacob rahus ja jõudu lähedastele!

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#40
:( Pidin ma sellele teemale alles täna sattuma! Igatahes, Jacob, sinu kirju lugedes tundus, et sinust võinuks teha filmi või ausammas sulle. Kahju, et juhtus sellise toreda, inteligentse, samas ka inimese kes oskab olla nagu tänapäevane noor ja inimesega, kellel oleks olnud suur tulevik selline asi. Jään leinama ja kõige kõrgema tahtel vist sattusin täna hommikul lugema fraasi mis sobib sulle kõige paremini sit tibi terra levis
elu on suur ja patune keerdkäik

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#41
Tere kallid foorumlased. Ma ei sattunud siia juhuslikult. Minu poeg Jacob palus mul seda lehekülge külastada, foorumis AIDSI rubriigi leida ja tema postitusi lugeda. Jacob suri 4.juunil kell 10:32. Ma otsustasin, et peaksin teile rääkima tema viimastest tegemistest. Ausalt öeldes ma ei teadnudki, et Jacob on nii tundeline. Igatahes, Jacob oli kuni 3.juunini kodus. Ta oli koguaeg voodis. Mikael hoolitses ta eest isegi öösel! Tõi joogivett, puhastas laubalt higi, rääkis temaga ja kõike muud. Märkasin ka seda, et Mikey hakkas palvetama. 4.juuni südaööl pidime kutsuma välja kiirabi, sest Jacob ei reageerinud enam millegile. Kartsime juba hullemat. Haiglas ta korraks toibus, jättis perega hüvasti ja suri. Tema viimased sõnad ei kao ealeski mu peas. Need olid:Hoidke Mikeyt. Jacobi plaan ei õnnestunud. Mikey sai teada, et Jacob on surnud. Ta nutab ja nutab. Ta isegi ei söö! See on lihtsalt kohutav mis meie perega praegu toimub. Otsustasime, et peame psühaatrilt abi paluma. Aga teid ma tänan, et toetasite Jacobit. Ma usun, et kirjutan veel siia.. Võibolla veidi hiljem. Kindlasti huvitaks teid matused. Matused toimuvad pühapäeval. Kunagi teen võikse kokkuvõtte sellest. Praeguseks, tänan teid südamest, et suutsite mu pojakest veidikenegi aidata.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#43
Lp Jacobi ema!

Ma tunnen teile kogu südamest kaasa. Ma usun, et teie pere peab vastu isegi selles hädas ja te saate aidata ja toetada üksteist.

Kuna te otsite abi Mikeyle, ma soovitaksin teile vaadata seda linki

http://www.lastekriis.ee/

ja võimaluse korral võtta nendega ühendust. Ma loodan, et selle programmi abiga Mikey saad oma raskete tunnetega hakkama.

Ma soovin teile jõudu, julgust ja kannatlikust!
Ei konsulteeri enam.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#44
Nii kurb :cry: , ma tean , et ta ei tahtnud , et teda haletsetakse aga jahm . aga muidu , juba ebaaus , ta oskas niihästi kirjutada, ja oli niinii hooliv venna suhtes , Krr, kui ebaaus. :cry: .
Imelik , alles täna hakkasin lugema, Rääkis( tundus) iluspoiss, kes sai teada surmast . Siis rääkis enda Tartus olemisest ning enda vennast ja Kristiinast. Ja nüüd, kui allapoole kerida, siis ...



Kõike paremat tuttavatele . :cry: .
Kui sa oleksid pisar , ei nutaks ma kunagi , sest kardaks su kaotada :) .

[ oleks see nii kerge ^^ ]

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#45
Aitäh teile veel kord. Rääkisin Mikeyle kriisiabist, kuid ta keeldus. Ma usun, et ta ei julge või muud sellist. Poiss on ikka veel omadega läbi. Ta ei käi sõpradega väljas, ei ole isegi internetis enam. Istub päevad läbi oma toas ja vaatab aknast välja. Pühapäeval olid matused. Ma loodan, et Jacob jäi taevast alla vaadates matustega rahule. Ka Kristiina oma perega tuli kohale. Tüdruk ei suutnud lahkudagi kirstu äärest. Nuttis seal tükk aega kuni ta vanemad tüdrukut rahustama tulid. Mikey ei julgenud matustele tulla. Ta piilus kiriku uste tagant kõike. Nägin, kui rahvas sööklasse hakkas kogunema, et Mikey pani mingi eseme Jacobi kirstu. Hiljem ma vaatasin kirstu ja nägin, et Jacobi kaelas oli pallinööriga kinnitatud puust nikerdis. See meenutas mulle mingit puust trolli või muud sellist. Eile leidsin Jacobi sahtlist vana foto kus peal olid Jacob ja tema ema. Harjumattu on Jacobita olla. Alati oli kodus suur kära, alati kadus mu rahakotist kümme krooni, alati möirgas kõva muusika üle maja, alati pidin ma Jacobit keelama, et ta rulaga toas ei sõidaks. Tema rula viisin elutuppa ja panin seina peale rippuma. Meie küla valitsem kurb leinavaikus. Isegi autod sõidaksid just kui tasemini. Alatasa käivad naabrid ukse taga kaasa tundmas.

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#49
Appi, jõudsin alles praegu seda lugema...nii kahju lihtsalt et sõnu pole...miks kõige paremad inimesed peavad lahkuma?
Leidsin end mõttelt, et ta oleks võinud raamatu kirjutada, raamatu nimega "Tere, Minu nimi on Jacob, olen 14 ja mul on AIDS"...ma usun et see oleks rekordilise läbimüügiga olnud...ja tulu saaks annetada kuhugi fondi, AIDS-i haigete jaoks...ma usun et Jacobile oleks see meeldinud....
qwertyuiopüõasdfghjklöä'<zxcvbnm,.-
See on klaviatuur, saage tuttavaks
;)

Re: Tere, minu nimi on Jacob, olen 14, mul on AIDS

#50
śeda natuke aega hiljem on tõesti kurb lugeda ma lausa nutan... pisarad voolavad :roll: kuigi ma ise (16|m) mul on tõesti sellest poisist nii kahju. oleks tahtnud temaga sõbraks saada. teda toetada ja kõike paremat koos teha. ma ei suuda midagi rohkemat kirjutada kuna käed värisevad ja pisarad voolavad :roll:
Elu Võib Iga Hetk Otsa Saada, Niiet Jälgige Mis Te Teete Ja Mida Te Ei Tee !
Olge Alati valmis Et Järgmine Hetk Teid Enam Ei Olegi Olemas.
Pilt
Suletud

Mine “AIDS”

cron