Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#1
Ei tulnud siia mõnitama või hädaldama, kuid hakkasin mõtlema vaadates oma klassiõdesid, et what the kadakas* toimub maailmas????
Alustame siis sellest, et jutt käib toitumishäiretest. Kui sa oled tõesti ülekaalus olev isik siis hakka ennast liigutama, kuid kui oled normaalkaalus siis pane oma suu kinni või tee rohkem sporti. Igatahes räägin nats endast. Olen siis 16 ja mul on olnud buliimia umbes 3 aastat. Alustasin toidu välja oksendamisega, kuna ema arvates rippus mul kõht üle pükste. Okei mida iganes eks. Sain kilodest kiiresti lahti, kuid mõtteviis läks väga persse ära. Hetkel sellest aru ei saanud ja nagu miks lõpetada, kui saad süüa mida tahad ja võtad pidevalt alla ka. Nii jõuame siis siia aastasse, kus leidsin poisi ja julgesin talle tunnistada, et mul on toitumishäired. Loomulikult oli ta mega pettunud ja käskis psühholoogi juurde minna või siis jätab maha. No mis mul üle jäi. Käisin seal ära jne. Tore oli juttu ajada inimesega, kes kinnitab, et sinuga on kõik okei ja pead lihtsalt ise hakkama vastu võitlema. Eks ma siis hakkasin. Kui ma lõpuks buliimiast peaaegu üle sain ei söönud ma mitte midagi peale paari klaaskommi ja pähkli päevas. Tühi kõht? mis see on? Pole sellist tunnet olnudki. Tundsin vaikselt, kuidas energiat pole jne. Trepist üles kõndides võtab juba minestama, kuigi varem suutsin 10 km vabalt joosta igavusest. Nii mõtteviis on ka suht fucked up. Elutahe puudub täielikult. Kogu aeg mõtlen surmale ja söögile, mida ma mitte kunagi süüa ei saa, kuna oksendaksin selle kohe välja. "Miks sul nukid katki on? Peksad poisse v?"- hahaha ja, pidevalt igavusest tümitan neid... Ma vist ei mäletagi millal mul viimati käed terved olid. Pidevad vabastused kehalisest, kuna mul on "hambaarst". Okei nüüd järka kuu on minek psühhiaatri juurde. Seda üldse ei kannata ju. Kui mind pannakse seal sööma siis tõmban kohe peale esimest vestlust seal lihtsalt veenid läbi. Kas sul on olnud psühhiaatriakliinikuga kogemusi? Kui ja siis palun südamest anna mulle infi.
Point on sellest, et ma isegi ei tea miks siia kirjutan. Ma lihtsalt tahaks tundma õppida veel endasarnaseid inimesi. Läbi raskuste on väga raske tulevikku vaadata.
Palun ärge sõimake mind, et selle siia kirjutasin, sest sõimukirjadele vastamiseks mul vist väga jaksu nvn pole.

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#2
Helenekarina kirjutas:
20 Mär 2019, 11:56
käskis psühholoogi juurde minna või siis jätab maha.
Pead esimese asjana sellest parasiidist lahti saama...

Proovi vähesel määral hakkata juurde sööma. Täna pool viinerit, nädala pärast terve. Proovi toitumisnõustaja juurde minna mitte psüholoogi.

Sometimes it just takes a moment to forget a life, but sometimes life is not enough to forget for a moment.


P.S Vastan privas.

MulleMeeldivadPrillidegaTüdrukud

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#4
psühhiaater alguses vestleb sinuga jms, kui ta peab vajalikuks, siis pannakse sind psühhiaatriahaiglasse toitumishäirete osakonda
ma tean sellest osakonnast päris palju, vähemalt tallinna omast, aga kahtlen, et mujal kuigi erinev on
põhimõtteliselt terariistu jms sa sinna ei saa niiet veenide läbi lõikamisest võid und näha vaid. isegi kui peaksid lõikama, viiakse sind samamoodi haiglasse, aga teistsuguse režiimiga osakonda. ma tean mõlemast päris palju, mõlemal oma plussid-miinused.
vanemate nõusolekuga võivad nad su vastu tahtmist sinna haiglasse toppida ja ma olen ise reaalselt näinud, kuidas kaks suuremat mürsku tassivad noort neiut sunniviisiliselt osakonda, kus mina olin. lihtsam oleks olnud ise minna.
söömishäirete osakonnas süüakse 5x päevas, väljastpoolt kodused sulle süüa tuua ei tohi (ehk siis oma toit keelatud, teises osakonnas on see lubatud, sest osakond on depresiivsetele, enesevigastajatele, enesetapukatsetajatele, kodust ärajooksjatele jms, üldse teine rahvas), kõik istute suure söögilaua taha ja pmst sunnivadki sööma. kõigile välja arvutatud kui palju mida sööd ja jood ning keegi ei tõuse enne lauast kui kõigil kõik söödud, st et kui sina ainsana seal jokutad ja vingud siis kõik ülejäänud hakkavad pmst vihkama sind, et sinu pärast peavad passima. reaalselt on passitud järgmise söögikorrani ehk tunde ja see pole väga mõnus tunne kellelegi. sul on ka alternatiivvariant toidu söömisele, jood ära proteiinismuuti mis sisaldab sama koguse kaloreid, kui seda ka ei joo siis neil on õigus see sulle reaalselt vägisi sisse joota või panevad sulle torud külge, aga usu mind, kõige lihtsam on oma söök lihtsalt ära süüa vingumata, kõigile kergem.
peale söögikorda on tund aega vetsud lukus (et oksendama ei saaks minna) personali poolt, niiet kused enne söömist või hoiad kinni. kui lähed vetsu siis reaalselt üks tädidest passib sul ukse taga ja käseb sul numbreid loendada ühest kümneni niikaua kuni sa seal, et kontrollida, kas sa ei oksenda. vetsud ise lukus ei käi, niiet lukustada sa sinna end ei saa. duši all käid sealsamas, aga siis ka vahel personal koputab ja küsib mis teed/kas kõik korras jne.
ühesõnaga tundub piin ja söömishäiretega inimestele alguses ongi piin, aga sellega harjub ära (2ndl on minimaalne aeg mis seal veedad), seltskond on tegelikult super (kuni nad sinu pärast ei pea tunde laua taga passima), te saate seal ise oma valitud sööke küpsetada/teha (miski, mida teises osakonnas ei saa), kui vähegi tahad paremaks saada, siis see on hea nö puhkus kõigest välismaailmast.

kui ei taha paremaks saada, siis lase sama joru surmani edasi, siis ei saa sind keegi aidata. btw oksendamine toob maost välja maohapet mis kohutavalt söövitab hambaid ja siseelundite kahjustustest ma ei räägigi, seega kui sa ei taha 30ndal sünnipäeval proteese suus loksutada siis soovitan abi otsida.
kõik on sodi

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#5
Jutt oli üsna segane. Täiesti segane, kui aus olla. Lõpus sain aru, et tahad leida samasuguse storyga inimesi, kes jagaks oma kogemusi jne.
Kas see poiss, kelle pärast psühholoogi juurde läksid, on sinu kõrval veel olemas? Kui ei, siis miks. Ja kui läksitegi lahku ( Andsin poisile korvi, sest buliimia tujud ja ärevushäired said minust võitu). Otsisin uut suhet kohe, et tunda enda kõrval koheselt kedagi, kuid feilisin täiega. Sain selle tahetud poisi enda kõrvale, kuid tundsin, et olen buliimia teemaga alguses tagasi. Läksin temastki lahku ja peale seda tunnen, et üksi olles läheb kõik paremuse poole. Ei ole poissi, kes kontrollis, kellega käiks söömas ning ei pea eraldi ütlema, et ma
ei taha. Ma ei tea sinu olukorda ja suhteseisu, kuid arvan, et olete lahus. Katsu olla üksinda ja leia endale aega. Ära jookse poisil/poistel sabas. Teeb asja ainult hullemaks, vahet pole kas sulle tundub, et ta kuidagi ei sega. Aga ja.
Tahaksin teada, kas oled siiani selle poisiga koos hoopiski? Kui oled selle samaga, kes soovitas minna või käskis, siis katsu hoida häid suhteid, kui ta siiani sinuga tahab olla :). Enamasti hakatakse haigeks pidama neid inimesi (mida me olemegi siiski). Kuid kui oled lahus, siis pole midagi teha. Ole üksi ja keskendu endale. Pakun erinevaid variante, sest kui see postitus lôpuks ylesse läheb, on palju aega möödas. Kui andsid poisile korvi (nagu seda minagi tegin, sest nägin teda kui saamatut lurjust, kes ei saa mitte millegagi, mitte kunagi hakkama), siis ära seda sama viga tee. Katsu poisiga läbi rääkida ja ära leppida :). Sa vajad seda kaaslast enda kõrvale, kes sinuga algusest peale koos sellega koos on olnud.

Päikest ja edu Sulle soovides

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#7
Kui sa tahad elada, siis päevapealt pane endale hommikul, lõunal, õhtul mingi väike snäkk kirja, mille ära sööd, sundides. Alusta kasvõi hommikuga, ürita iga nädalaga aina toitu juurde lisada, kuni lõpuks on õige päevane kaloraaž paigas (selle saad toitumisnõustajalt).

Üks sõbranna sai niimoodi lahti, sest mingihetk harjub magu toiduga ära ja tahab juurde, ehk iga nädalaga läheb olukord aina paremaks.

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#10
boyjoy kirjutas:
20 Mär 2019, 23:06
Kui sa tahad elada, siis päevapealt pane endale hommikul, lõunal, õhtul mingi väike snäkk kirja, mille ära sööd, sundides. Alusta kasvõi hommikuga, ürita iga nädalaga aina toitu juurde lisada, kuni lõpuks on õige päevane kaloraaž paigas (selle saad toitumisnõustajalt).

Üks sõbranna sai niimoodi lahti, sest mingihetk harjub magu toiduga ära ja tahab juurde, ehk iga nädalaga läheb olukord aina paremaks.
Ma tegin seda, kuid toidukogused siiski vähenesid kuni paari kõrvitsaseemneni päevas. Ka see on varsti liig.

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#11
Helenekarina kirjutas:
21 Mär 2019, 06:12
boyjoy kirjutas:
20 Mär 2019, 23:06
Kui sa tahad elada, siis päevapealt pane endale hommikul, lõunal, õhtul mingi väike snäkk kirja, mille ära sööd, sundides. Alusta kasvõi hommikuga, ürita iga nädalaga aina toitu juurde lisada, kuni lõpuks on õige päevane kaloraaž paigas (selle saad toitumisnõustajalt).

Üks sõbranna sai niimoodi lahti, sest mingihetk harjub magu toiduga ära ja tahab juurde, ehk iga nädalaga läheb olukord aina paremaks.
Ma tegin seda, kuid toidukogused siiski vähenesid kuni paari kõrvitsaseemneni päevas. Ka see on varsti liig.
sellepärast võikski haiglat proovida, et kui ise ennast sundida ei suuda, siis sunnivad teised.
kõik on sodi

Re: Ole selline nagu sa oled ja kurat ära vingu

#12
Tere Helene,
Lugesin su kirja läbi ja kohati oli tekst üsnagi arusaamatu või siis jäi lihtsalt mulle veidikene segaseks. Hetkel mängib minu arust suurt rolli see, et kas sa oled siiani selle poisiga koos, kes käskis (soovitas?) sul minna psühholoogi juurde. Kui jah, siis fantastiline, sest tean paljusid, kes on kohe lahku läinud, sest peetakse inimest haigeks (osati seda olemegi. Jah, ka minul oli buliimia.). Kui ei ole, siis miks ja kas see oligi lahkumineku põhjus? Räägin siis enda loo.

Olin enda poisiga koos umbes aasta. Peale poolt aastat hakkas olema rohkem tülisid ja ma leidsin temas kogu aeg vigu (ma ei tea, kas need olid tõesti olemas või siis buliimia tujudest tulid mul hood peale). Sõimasin teda, käsutasin. Ta järgis mind jne. Maha ta mind ei jätnud, kui ütlesin, et mul on buliimia. Pidime saama koos hakkama. Nii siis. Peaaegu aasta sai täis (10-11kuud) ning ma otsustasin, et vajan kedagi uut oma ellu, kellega käia väljas ja kes on mulle toeks. Jätsin poisi maha ja hakkasingi uut otsima. Leidsin ka kohe :D. Olime koos, oli üsnagi tore, kuid ma ei julgenud talle tunnistada või öelda, et mul on buliimia. Mainisin, et süüa tahan vähe ja pole isu jne. Siis oli see, et ta hakkas nagu, et koos sööme ja et ta paneb mu sööma jne, ühesõnaga ei saanud üldse aru toimuvast, kuigi tegelikult vihjasin päris selgesti millelegi tõsisemale. Rääkisime ja kirjutasime üksteisega, kuniks mul tulid jälle tujud ja ma otsustasin, et ma ei suuda kohe uue suhtega edasi minna. See on kõige sitem asi, mis endale üldse teha saab. Arvad küll, et on tore jne (ongi), kuid see on hetkene ja kui inimesega kauem koos oldud, siis ei muutu nagu midagi paremaks. Kirjutasin talle kirja ja blokeerisin ta ära. Hiljem sain teada, et ta sai aru ja et tal polnudki midagi tõsist minuga plaanis (mida vikatit nagu). Seega haiget ma ei saanud selles osas. Võtsin aja maha ja tegelesin üksi endaga ning tundsin, et asi läheb paremaks (sul pole kedagi, kellele aru anda, sööd, kuidas tahad, veedad oma aega, kuidas tahad). Parimad on nädalavahetused (kui käid koolis). Saad mõelda enda üle järgi.
Ajapikku hakkasin igatsema enda eksi. Jep, nii oligi :|. Kuulsin, et tal oli olnud juba keegi uus ning et nad juba tükk aega koos olnud. Kuna mina ise oma silmaga midagi näinud ei olnud ja poiss nagu vahetevahel üritas midagi (natukene yritas ja siis oli vaikus), siis otsustasin, et lähen palun temalt vabandust ja pakuksin, et äkki saame klapitada kuidagi, sest ma tôesti vajasin teda enda kõrvale. Nii ma läksingi ja sain kokku temaga ning palusin teda. Nagu ma endas kindel olin, ta ei olnud kellegi uuega olnudki ja oli pika palumise peale nõus andestama. Praegu oleme koos, teeme uusi mälestusi ning poiss mainis, et kõik oleks nagu alguses tagasi. Musi tehes tekivad talle liblikad kõhtu või külmavärinad üle keha. Rääkisin ka, et ma olin temast palju halba rääkinud mônele ning ka tema tunnistas, et tegi seda. Võtsime asja rahulikult ja olime vähem üksteise seltsis ning olen väga rahul selle otsusega, et läksin ja palusin ja rääkisin temaga. Peale lahkuminekut mōtlesin, et ei taha elusees temaga olla.
Mulle meeldib pikalt kirjutada ning see oli minu lugu. Ma ei tea, kuidas sinuga on hetkel (kaldun arvama, et läksid lahku, kuid samas vôite veel koos olla). Ma ei ole eriti aktiivne siin lehel, kuna elus enamasti nüüd asjad korras. Kui läksid lahku temast või jätsid ise maha, siis saa temaga kokku ja räägi. Vahet ei ole, mida sa kuulnud oled. Minu poiss igatses terve aeg mind taga, kuigi olid jutud, et tal pikemat aega keegi teine...💔. Nii see asi siiski ju polnud. Sulle tundub, et sa ei vaja teda, kuid kui ta jäi sinuga kokku isegi siis (nagu tekstist välja lugesin) kokku, siis tee ruttu ja räägi temaga. Sa vajad teda enda kõrvale rohkem, kui sa arvatagi oskad. Tahaksin teada, kuidas sul asi edasi läheb ja mis sellest kõigest saab.
-Kadi (16a)

Ole tubli ja tugev, Helene
Vasta

Mine “Toitumine”