Närvihaige perekond...

#1
No tere,
Väike nö "mure" on tekkinud. Noh mul on üpris suur pere. Ema, kasuisa, noorem poolõde (13a), noorem poolvend (8a) ja veel mu vanem pärisõde (18a), aga tema elab meist juba eraldi. Need teised, kellega pean kodu jagama on kõik hullult närvihaiged. Et mitte kõlada nagu haige pubekas, kes süüdistab kõiki, siis las ma seletan. Alustame kasuisast. Ma olen temaga elanud terve elu. Joodik on noh. Kui ta joob, siis ta muidugi kodus pole, aga kipub küll ukse taha tulema purjus olles ja kui sisse ei lase siis tambib ust. Kui ma väiksem olin (umbes 6-9a) siis jõi rohkem ja nii mõnedki siin korteris said peksa. Ilusad mälestused:) Igatahes võtame nüüd ema. Hull koristuse friik. Kõik peab alati läikima. Isegi kui hambaid lähen pesema saan vahel sõimata...nagu...bitch what?! Teda häirib kõik! Juuste kammimine, vannitoas tegelemine, ise endale söögi tegemine, riiete vahetamine, absoluutselt kõik! No kujutage elu ette kui iga asja peale lõugama pistetakse.. Nonii aga võtame edasi, noorem õde... Huligaan, suitsetaja jne... Tema ongi põhjus miks vanemad alati närvis on. Tema ja tema tegemised... Ja vend, käib teises klassis, probleemid lugemisega, ei viitsi õppida ja ropendab rohkem kui mina. Iga väikese sõna peale on kuulda:"Ole vait tatt!" no on see norm?
Igatahes miks ma seda siia kirjutan.. No ei kannata enam noh! Mind päästavad igapäevaselt ainult kõrvaklapid. Endal mul on kah probleeme, ei salga. Aga nendest ei tea keegi. Mul on probleeme avalikes kohtades olemisega, suht nagu sotsiaalfoobia või nii. Mul pole sõpru, no tegelt on aga ainult internetis. Enesehinnangut pole väga ollagi... Ja noh siin seal mõned kohaf arme täis aga no see ikka aitab stx kaasa ju kui sulle iga päev "paks!" ja "saamatu!" karjutakse. Lisaks veel kadakas*, kadakas*,nooo jne.. On olnud ka mõtteid, et persse see kõik..
Isegi kui psühholoogi juurde läheksin, ei aitaks see sittagi, sest no ma olen nagu viies ratas. Minu peale pole aega mõelda ju. Ma olen see tubli laps, kellel on õppimine korras ja pole kunagi ühtki probleemi. Tõesti pakiks asjad ja tõmbaks nahhui siit aga oleks vaid kohta kuhu minna või inimest, kellega rääkida ja kes aitaks. Aga ei, ennast avada ma ühele inimesele irl ei oska. Tunnen veel saamatuna ennast siis.
Pärisisa on mul Soomes muidu.. Ma südamest sooviks temaga elada, aga ta käib Eestis harva ja noh probleemid alkoholiga.. Ometigi on ta stx hea isa! Aga mis selle jutu point siis ikkagi on...Tahaks lihtsalt normaalset elu elada, aga fkng kuidas?! Noh vaevalt teist keegi üldse nii kaugele luges, aga kui sul on sitt elu, siis tea, et ühel inimesel on veel halvem.

Re: Närvihaige perekond...

#2
Katus on pea kohal? Toit on laual?
Pole perekonda, kus probleeme ei ole. Tundub küll, et sa lihtsalt üks vinguv pubekas, aga kui mingid reaalsed probleemid on- lähed teise linna gümnaasiumisse/ kutsekasse/ tööle, kui põhikool läbi või ootad, kuni 18 täis ja adjöö. Mis iganes olukord sul kodus on, see pole igavene. Psühholoogi poole tasub igatahes pöörduda.

Re: Närvihaige perekond...

#4
sina oled ikka tähtis, lihtsalt vanemad ei oska tähele panna. ja su pubekaks kutsumine ei aita, ega see probleemi ei lahenda, sest peresuhted on teil ikka paigast ära. käitu iseendaga hästi ja sea ise end esiplaanile, seisa enda eest ja kindlasti keskendu koolile. samamoodi nagu teised ei tea sinu probleeme, ei tea ilmselt ka sina teiste omasid - kõigil on põhjus nende käitumisele. siin muidugi aitaks rääkimine. psühholoogi soovitan ka, aitab asju kõrvalt näha. ole tubli!
Vasta

Mine “Lisage palun foorum ! ! !”