Tere kõigile!
Ma ei tea mis selle postituse mõte on, ehk oskab keegi aidata ja nõu anda mulle.
Mul on depressioon 4 aastat(väikeste vahedega, kus kõik tundub korras olevat). Olen käinud erinevate psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtul. Aastal 2016 olin turvakodus ja SOS Lastekülas ning seetõttu otsis lastekaitse ka uue psühholoogi mulle, kelle juures käisin 2016 aasta veebruarist kuni selle aasta alguseni, sest ma lihtsalt ei soovinud sinna minna enam. Ma käisin seal päris palju, psühholoogi juures ja loovteraapias, ma ei tundnud, et see aitaks. Ma ei soovinud selle psühholoogiga rääkida ebamugavatest asjades ning seetõttu valetasin talle, et kõik on korras. Nüüd sai ka rehabilitatsiooni teenus läbi ning mul pole võimalust käia psühholoogi juures üldse, kuigi vahel tunnen, et tahaks kellegagi rääkida.
Psühhiaater on kirjutanud mulle erinevaid rohtusid, mille võtmise olen erinevatel põhjustel lõpetanud, peamine põhjus on see, et ma annan alla, ma tunnen, et pole mõtet, lihtsam oleks elu lõpetada.
Märtsis- aprillis läks asi veel hullemaks. Järjest tihemini mõtlen enesetapule, et kuidas saaks ennast tappa. Kuid ma kardan, et hakkan kahetsema seda. Naljakas eks.. Peale surma ei saa ju midagi tunda, juhul kui ei ole olemas afterlife taolist asja.
Ma tunnen, et olen siin maailmas üksi, et mul pole mitte kedagi. Vanemad ei toeta mind, nendelt ma abi ei saaks. Nad ei poolda ka psühholoogi juures käimist. Nüüd lõpetasin 9.klassi ja lähen teise kooli, enam pole õpetajaid, keda saan usaldada. Mitte kedagi pole.
Ma ei oska selle olukorraga toime tulla enam, mul pole jõudu, aga samas ma ei soovi minna jälle psühholoogi juurde, kellega ma ei sobi.
Vabandan, et väga segane tekst, aga ma kirjutasin ennast tühjaks. Hakkas kergem
Ehk oskab keegi aidata, kuidas edasi?

Ilusat suve teile kõigile

Ehk leiad uuest koolist parema (kooli)psühholoogi, vanematele ei pea sa ütlema, et psühholoogi juures käid. Sa võid uuest koolist ka mõned head sõbradki leida.
Selleks, et sa mõtteid enestapust eemale saada võiksid tegelema hakata mõne hobiga, kui sul seda veel ei ole. Joonistamine ja värvimine või raamatu lugemine. Ma lähen kalale kui tahan veidi omakeskis olla ja rahu saada. Sa võiksid näiteks jalutamas käia, sporti teha.

Jah, kui sul head sõbrad on, saadki nendega rääkida kõigest. Polegi vaja psühholoogi.
Ja koolimuutus ongi ses suhtes hea, et annab igast uusi võimalusi suhete loomiseks.

Lisaks eelmises postis toodud hobidele võid ka näiteks ise kirjutama hakata

See on tegelikult päris hea, et uude kooli lähed, saadki n-ö puhtalt lehelt alustada. Algus on muidugi ebamugav, kui on uued õpetajad ja klassikaaslased, tõenäoliselt tekib tunne, et see on sulle täiesti vale koht, igatsed vana jne - see tunne on paljudel, aga kui esimese(d) kuu(d) ära kannatad, läheb juba mõnusamaks. Uued klassikaaslased annavad võimaluse uuteks meeldivateks tutvusteks, mis võivad hiljem ka sõpruseni areneda, samuti võib ka uues koolis olla väga usaldusväärseid ja meeldivaid õpetajad. Nagu öeldi, tasuks igaks juhuks "üle vaadata" ka uue kooli psühholoog - kui tekib vajadus rääkida, on hea, kui selleks spetsialist olemas on, isegi kui tunned, et tihti sellest otsest abi saanud pole. Pealegi on iga uue psühholoogiga siiski võimalus, et tekib hea klapp ja on mugav oma asju arutada. Kui ei proovi, ei saa teada.

Igal juhul soovin sulle palju edu!

Ehk võin sulle kirjutada? Sarnaseid kogemusi läbi elanud enam-vähem sama pika aja vältel.

Usun ja saan aru, et hetkel Sul üksi olemise tunne suur. Soovitaksin Sul mõelda väljaspool neid tegevusi, mida pead tegema. Mida Sulle veel meeldib teha? Lisaks koolile?
Ehk oleks Sul hea just leida kontakte väljaspool kooli-kodu. Mõned suhted, mis ei ole seotud mingi kindla ajapiiriga?
Esialgu oled ka seal üksi kuid hiljem juba jõuad selle kaudu uute kontaktideni.

Kas enamvähem piirkond jääb koolivahetusega samaks?