Ma ei tea mis selle postituse mõte on, ehk oskab keegi aidata ja nõu anda mulle.
Mul on depressioon 4 aastat(väikeste vahedega, kus kõik tundub korras olevat). Olen käinud erinevate psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtul. Aastal 2016 olin turvakodus ja SOS Lastekülas ning seetõttu otsis lastekaitse ka uue psühholoogi mulle, kelle juures käisin 2016 aasta veebruarist kuni selle aasta alguseni, sest ma lihtsalt ei soovinud sinna minna enam. Ma käisin seal päris palju, psühholoogi juures ja loovteraapias, ma ei tundnud, et see aitaks. Ma ei soovinud selle psühholoogiga rääkida ebamugavatest asjades ning seetõttu valetasin talle, et kõik on korras. Nüüd sai ka rehabilitatsiooni teenus läbi ning mul pole võimalust käia psühholoogi juures üldse, kuigi vahel tunnen, et tahaks kellegagi rääkida.
Psühhiaater on kirjutanud mulle erinevaid rohtusid, mille võtmise olen erinevatel põhjustel lõpetanud, peamine põhjus on see, et ma annan alla, ma tunnen, et pole mõtet, lihtsam oleks elu lõpetada.
Märtsis- aprillis läks asi veel hullemaks. Järjest tihemini mõtlen enesetapule, et kuidas saaks ennast tappa. Kuid ma kardan, et hakkan kahetsema seda. Naljakas eks.. Peale surma ei saa ju midagi tunda, juhul kui ei ole olemas afterlife taolist asja.
Ma tunnen, et olen siin maailmas üksi, et mul pole mitte kedagi. Vanemad ei toeta mind, nendelt ma abi ei saaks. Nad ei poolda ka psühholoogi juures käimist. Nüüd lõpetasin 9.klassi ja lähen teise kooli, enam pole õpetajaid, keda saan usaldada. Mitte kedagi pole.
Ma ei oska selle olukorraga toime tulla enam, mul pole jõudu, aga samas ma ei soovi minna jälle psühholoogi juurde, kellega ma ei sobi.
Vabandan, et väga segane tekst, aga ma kirjutasin ennast tühjaks. Hakkas kergem

Ehk oskab keegi aidata, kuidas edasi?
Ilusat suve teile kõigile
