Re: mida teie arvate enesevigastajatest?

#2
Tuleb proovida enesevigastajat mõista ja uurida miks ta ennast vigastab, talle toeks olla, aga jhm lõppude lõpuks saab aidata teist, siis kui lastakse ja on soovi abi saada.
Ega nohm kui öelda eneselõikujale, et ära lõigu ennast, ega see nii lihtne ei ole, see üsna sõltuvust tekitav tegevus, oma hingelist/vaimset valu elatakse füüsilise valu peal välja ja see on lõõgastav/stressi maandav, füüsiline enesevigastamine aitab niiöelda vaimset valu ära peita.
No kui ise ei saa eneselõikumisest üle, ei tee paha spetsialisti poole pöördumine, abi saamine pole häbiasi!
💚💜💚💜

Re: mida teie arvate enesevigastajatest?

#4
Kogemusi on, et kui keegi ei näe, siis ka küsimusi ei tule. Kunagi koolis üks tüdruk käis vehkiski oma randmega/käsivarrega. Varrukas oli meelega üles tõmmatud, et tähelepanu vms korjata. Minu jaoks oli see mõnitus enesevigastajate pihta kahjuks. Samuti olen näinud linnapildis väga armilisi käsi/jalgu ja vot sel hetkel tekib alati sees emotsioon, millest ma isegi aru ei saa. Kui vähegi jõudu ja jaksu, siis soovitan selle tegevuse jätta kus kurat ning leida muu välja elamise meetod, millest on sulle kasu mitte kahju. Omal ajal valisin spordi, 6 päeva nädalas ja oligi päevi kui nutsin südamest ning sundisin end edasi, hoolimata motivatsiooni puudusest ja väsimusest. Hiljem ei jätkunud enam lollideks mõteteks jaksu. Praegugi elan elu nii tegevusterohkelt, et ei viitsi negatiivselt mõelda, lõikumisest ei taha kuuldagi, aga hukka ei mõista teist.
Long story short - proovi leida katsetades mingi tervislikum emotsioonide väljendamise viis, aastaid hiljem kahetsed arme, usu mind. :)

Re: mida teie arvate enesevigastajatest?

#5
kakkybabenasa kirjutas:
05 Juul 2019, 03:35
Ja tõenäoliselt peletab mees kandidaate eemale xD
ah sellepärast mul meest polegi hahaha

Ise pidin õppima raskemat teed pidi, et see mõjutab mind tulevikus ka, sest kuigi olen selle tegevuse lõpetanud umbes aasta aega tagasi juba, siis armid on jõle koledad ja ma pean leppima sellega, et ma pean neid elu lõpuni enda kehal nägema. No ja inimesed, kellega ma suhtlen, nemad näevad ka. Ja mul on väga häbi nende pärast. See nauding, mis ma enesevigastamisest sain, ei ole väärt seda, mida pean tundma ja nägema praegu.
everyone's gonna die and no one's gonna remember you

Re: mida teie arvate enesevigastajatest?

#6
Seleen kirjutas:
05 Juul 2019, 12:31
kakkybabenasa kirjutas:
05 Juul 2019, 03:35
Ja tõenäoliselt peletab mees kandidaate eemale xD
ah sellepärast mul meest polegi hahaha

Ise pidin õppima raskemat teed pidi, et see mõjutab mind tulevikus ka, sest kuigi olen selle tegevuse lõpetanud umbes aasta aega tagasi juba, siis armid on jõle koledad ja ma pean leppima sellega, et ma pean neid elu lõpuni enda kehal nägema. No ja inimesed, kellega ma suhtlen, nemad näevad ka. Ja mul on väga häbi nende pärast. See nauding, mis ma enesevigastamisest sain, ei ole väärt seda, mida pean tundma ja nägema praegu.
naistel on piisavalt auke, rohkem juurde pole mõtet teha jah
Where have all the flowers gone, long time passing?
/.../
Oh, when will they ever learn?

Re: mida teie arvate enesevigastajatest?

#7
Enesevigastajad on inimesed nagu kõik teisedki, nemad kannavad lihtsalt oma arme väljapool, sellal kui paljude teiste sisemised haavad ei pruugi üldsegi nii kergesti välja paista. Vastates tõstatatud küsimusele, siis enesevigastajate arme nähes ei tunne ma vastikust ning ma ei näe inimest ennast kuidagi haledamana, pigem on mul südamest kahju, et tal on elus tulnud silmitsi seista selliste raskustega, mis ei jätnud talle muud võimalust. Muidugi on võimalik vaielda, et igaüks langetab oma otsused ise, aga depressioonil on kombeks inimese otsustusvõimega manipuleerida.

Eelmised kommenteerijad on jätnud mulje, nagu enesevigastusarmid oleks tõkkeks partneri leidmisel. Ma ei usu, et see oleks tõsi. Jah, armid võivad eemale peletada neid, kes suhtuvad vaimsetesse probleemidesse kui pseudoprobleemidesse, kes ei oska end asetada teise inimese kingadesse. Tekib jällegi küsimus, kas te oleksite tõesti soovinud endale sellist partnerit, kellel empaatiaga lood nigelad.

Ma olin oma poiss-sõbraga alles teisel kohtingul, kui nägin tema armistunud käsi. Ja see oli valus, sest ma mõtlesin, et seesugune imeline inimene nagu tema oleks väärinud paremat. Mul oli siis ja on ka praegu raske ette kujutada maailma, milles ta mõned aastad tagasi elas, ja neid olukordi, mis teda selleni viisid. Tema armid ei muuda aga minu arvamust temast. Ma hoolin temast, sest tema vaated ja iseloomuomadused klapivad minu omadega. Tema minevik on tema minevik. Tähtis on see, kes ta on nüüd ja praegu, sest tema on inimene, keda päevast päeva näen ja kellega suhtlen. Mitte see versioon temast, kes ta oli varem.

Täpsustuseks lisaksin, et ta oli gümnaasiumi lõpuklassis, kui otsustas ise endale abi otsida. Käis psühholoogi juures, maksis seda kinni rahaga, mille ise teenis (pere polnud toetav). Ta sai paremaks. Hetkel võtab antidepressante ja tunneb end hästi. Ma ei teadnud teda enne seda, kui ta ravimeid hakkas võtma, kuid tema enda sõnul poleks ta kindlasti olnud valmis romantiliseks suhteks -- endagagi piisavalt tegemist, rääkimata siis teise inimese mahutamisest oma ellu.
Vasta

Mine “Tagasiside jaoks (foorumi kohta)”