KIIRE!! Kohustuslikus korras tants ja... olematud sõbrad?

#1
Tere,
Mul on mure seoses tantsimise ja kehalise kasvatusega. Käin koolis, kus iga aasta on üks veerand tüdrukutel pühendatud tantsu õppimisele, et seda siis enne jõule keka õpsile vastata. Sel aastal otsustasime me, et teeme ühe suure grupi ja tantsu (eelmisel aastal me olime kaks eraldi gruppi nt). Algul sujus hästi, mina leidsin laulu ja idee, sellest kasvas siis välja kogu tants. Siis juhtus nii, et kehalise tundidest, mis toimusid reedeti, pidin puuduma erinevatel põhjustel: kaks korda käik Tallinnasse ja siis jäin ma haigeks. Kokku võttes tantsisin ma vaid kaks või kolm korda. Ka vastama pidid teised ilma minuta.
Kui jõudis kätte vaheaeg, ilmus eKooli teade õpetajalt: Enne kui tants vastatud pole, ei saa ta poolaasta hinnet välja panna. Leebelt öeldes muretsesin end halliks. Pidevalt oli mul rinnus pitsitab tunne, paanika võttis sõna "tants" peale võimust. Igapäev tõusin üles teadmisega, et see tuleb ära vastata peale vaheaega ja igapäev jõudis see ka lähemale. Mõtlesin korraks teha oma soolotants. Ütlen nüüd ausalt kohe ära: MA EI OSKA TANTSIDA. Kohe üldse mitte. Kui teised minusugused kiitsakad mittetantsufännid oskasid enam vähem liigutusi mida üks teine tüdruk meile välja mõtles, siis minu peale kärgiti "Näha ju et sa pole õppinud miks sa ei vaata kuidas teha tuleb". Ja ma vannun käsi südamel, ma vaatasin. Ja harjutasin õhtuti kodus. Ikka ei suutnud ma olla piisavalt hea. Nõnda ma siis kaalusingi oma tantsu tegemist. Ei tulnud välja. Muusika ei sobinud, liigutusi ei tulnud ette, midagi ei klappinud. Öösiti nägin košmaare pead vangutavast õpetajast ja naervatest klassiõdedest.
Ja siis PAUK - kool algas jälle. Reedel küsisin õpetajalt mis moodi ma tantsu esitan, see on mõeldud ju grupile. Ta ütles, et võtta mõne teisega kampa ja esitage nädalapärast vahetunnis ära. Okei. Hetkeks andis pinge järele.
Aga kaks päeva hiljem kirjutasin KUUELE tüdrukule, enamvähem neile, kes ei olnud haiged või mittesõbrad, et mul on kolme inimest appi vaja.
E arvasin, et keka on lihtne, esita üksi ära, tema küll ei viitsi peale kekat kohe tantsida ka veel. R (bff) arvas et tal niigi teha oli alles haige ja nüüd on asju vastata vaja. L teatas, et "ah, me oleme still tülis miks ma peaks aitama nkn mul aega pole". Teised kolm ignosid kui kuulsid mida ma palun. Sellised sõbrad siis.
Neile kes ütleksid nüüd, et aga esita üksi siis, nii palju: seda ei saa üksi esitada. On täiesti uskumatu, kui mitu korda lugesin ma sealt vestlusest sõnu "ei viitsi", "esita üksi" või "ei jaksa".

Mida ma teen selliste sõpradega? Ma arvasin, et ma neid on ka... Aga paistab et seni kuniks mina olen olemas ja neid aitan on kõik pidu ja pillerkaar. Kuid niipea kui mul on vaja abi veidi rohkem kui üks foto õpikust või kaks lauset maha kirjutada on sõbrad justkui õhku haihtunud. Kõige valusam on veel kogu loo juures see, et kui nemad oleksid mult palunud abi, ma oleks aidanud. Isegi, kui ma tantsida ei oska.

Mida ma teen? Mul pole abilisi tantsu jaoks, ma ei tea poolt tantsu, ma ei oska ise tantsu teha, uut ära õppida mõne tutoriali järgi enam ei jõua.
Ma lihtsalt ei tea.
Mida ma valesti olen teinud? Miks mu sõbrad mind niiviisi hätta jätsid? Miks mu PARIM SÕBER mind hätta jättis?
Ometi pole ma ju kordagi nende abipalvetele ei öelnud. Sihuke tunne on, nagu polekski sõpru enam. Paar aastat tagasi vahetasin pooleldi sellepärast kooli ka: sõpru polnud, see üks kolis ka Soome ja teine ei seltsinud minuga enam, kolmas kasutas lihtsalt ära.
Ainus lähedasem sõpruside on lasteaiast saati M-iga, aga me käime eri koolides, suhtleme ehk korra nädalas.
Ja uus kool, oh seda lugu, sellest saaks terve raamatu. Kool ise on super, kui välja arvata keka õppekava, ja mõni veel ehk. Aga inimesed... Mis klassi ma sattusin? Poisid peksavad keelt nagu mõned vanurid, oh üks tegi üht teine teist, kaks tüdrukut peavad end kõigist kõige paremaks ja teistele vaatavad ülevalt alla (*öögin*). Üks, keda pidasin sinisilmselt oma sõbraks sõna otseses mõttes pidas mind vaimse peksukotina. Siis sain taset lahti ja sõbrunesin R-iga. Veidi valus on nüüd, et niimoodi selg mulle pöörati.
Kuidas ma talle küll homme otsa vaatan? Sihuke tunnen nagu plahvataksin nutma ja karjuma ta peale üheaegselt. Nende kõigi peale. Pidasin neid oma sõpradeks. Nüüd pole mul kedagi.

Mida ma teen tantsu osas?
Sõprade osas?
Üldse elu osas?

Oh ma tean! Andke hoopis nõu kuidas ma jala saaks ära murda! Ukse vahel? Trepist alla? Nali. Ma ei tea, äkki siiski mitte.

Re: KIIRE!! Kohustuslikus korras tants ja... olematud sõbrad?

#3
Väga kurb😥 Mul oli ka niimodi uude kooli minemisel, et keegi eriti ei tahtnud sõber olla ja nii abistamisest rääkimatta. Soovitan hakata suhtlema kõikidega klassis. Meie klass on Prg suht sõbralik ja kõik aitavad suht üksteist. Ma suhtlen kõikidega klassis kuigi prg oma parima sõbraga tülis. Soovitan suhelda vanemate ja noortemate õpilastega ja mitte hoida sellistest sõpradest kinni. Minu kunagine bff oli täiega halb ja kasutas mind ära ja solvas mind. Lõpetasin temaga suhtlemise aga kuna ta ei saa minuta hakkama ss kleepus mu külge ja enam ei lase lahti aga ma just üritan tast eemal hoida. Tahaks sinuga sõber olla😊💕

Re: KIIRE!! Kohustuslikus korras tants ja... olematud sõbrad?

#4
Aga vestle kekaõpsiga sel teemal, äkki ta siiski leiab mingisuguse kompromissi, kuidas sa saaksid lihtsalt ja mugavalt selle hinde kätte. Graatsilisus ja muu selline ei ole ju igale inimesele antud.

Kahjuks iga inimene ei sobi iga teise inimesega kokku, seal pole midagi parata. Kui sobiksime, oleks me robotid.
Tuleb leida see õige seltskond.
EXJU - Jutuka Mode
Diskussioon - parim vahend probleemide lahendamiseks, seetõttu ongi enamik minu postitusi diskuteerivad.
Ma pole geenius, paranda mind. Mu postitused on ainult minu arvamus.
Vasta

Mine “Muud kooli- ja õppimisprobleemid”