20 aastat vana ja ei saa hakkama.

#1
Nii, alustan sellest, et olen 20 aastat vana tüdruk. Olen elujooksul käinud kokku neljas koolis, kuigi esimesed kaks ei puutu väga asjasse.

Ma ei suuda koolis käia ja ma tunnen, et mitte miski maailmas ei suuda mind selleks motiveerida. Alustades 9. klassist, puudusin palju, ei suutnud keskenduda koolile, pidev depressioon ja muud probleemid, kordasin klassi. Sellega sain enamvähem hakkama lõpuks. Peale seda sain sisse oma 'unistuste' kooli (ning seda väga edukalt), ei taha täpseid nimesid nimetama hakkama, kuid kunstikool mis pakub kutseharidust. Esimesel kursusel sain kuidagi käia, kuid puudusin väga palju, sest seal ei olnud nii ranget süsteemi. Ma lihtsalt ei suutnud minna, ma koguaeg tundsin, et midagi on vale, aga ei saanud aru, mis. Teisel kursusel jäin tervislikel põhjustel akadeemilisele ning pärast seda tundus, et kindlasti hakkan korralikult koolis käima, sest kodus istuda oli väga õudne. Mul oli tekkinud palju puudulikke hindeid ja tegemata töid, mille lõpetamiseks mul polnud motivatsiooni ja nii neid järjest kuhjus juurde, kuni ma jälle ei suutnud koolis käia. Heal juhul nädalas korra käisin. Lõpuks ei käinud pool aastat järjest.

Sel kevadel otsustasin, et see kunstikool pole siiski minu jaoks ning leidsin endale uue kooli, jällegi kutseharidusega. Tundsin, et nüüd on see käes - super eriala, kolimine lemmikusse linna Eestis, uus keskkond, ei ole enam puudulikke aineid, puhtalt lehelt alustamine ning jällegi, sisseastumine läks väga edukalt. Kuid nüüd ma siin istun ja nutan, olen 2 päeva 3 nädala jooksul koolis käinud ja üritan koguaeg vabandusi leida, et mitte minna. Asi on nii kaugele läinud, et ma olen põhihariduse baasil, 20 aastat vana ning õpin koos 16 aastastega, kes ei ole üle saanud east, mil peab end pidevalt tõestama ja klassis pidama võistlusi, kes kõvemini üle õpetaja karjuda saab. Sellises keskkonnas on võimatu õppida, sest ma väsin väga kiiresti, eriti lärmakates olukordades.

Ma tunnen, et tahan õppida, et mul on vaja. Ma olen liiga vana ja ma olen juba praegu terve oma elu ära rikkunud sellega, et ma ei lõpetanud 9. klassi õigel ajal. Ma ei suuda koolis käia, ma ei tea mida teha. Ma ei taha juba elada, sest tean, et minust ei saa asja, ma ei ole võimeline õppima ja koolis käima. Iga päev nutan ja tunnen kui suur viga see uus kool ja kõik oli. Minust ei saa midagi, ma olen täiesti mõttetu ja võimetu inimene. Mu ema on mu jaoks nii palju teinud, et ma saaksin elada head elu, kuid ma ei suuda midagi vastu anda. Mul on lihtsalt häbi.

Kas on mõni psüühiline häire mille kaela ma selle ajada saaks? Ma väga tahaks funktsioneerida nagu normaalne inimene ühiskonnas, kuid ma lihtsalt ei suuda. Mida teha?

Re: 20 aastat vana ja ei saa hakkama.

#2
(Teemaalgataja)

Lisan juurde, et on asju, mida ma oskan teha, mida mulle meeldib teha ja milles ma olen hea. Näiteks graafiline disain, kodeerimine. Tulevikus näengi end ehk graafilise disainerina. Mis veel asja raskendab, on see, et ma olen harjunud pidevalt üksi olema ning inimestega suhtlemine, pidevas kontaktis olemine, väsitab mind surnuks. Ma ei saa hakkama suures seltskonnas.

Re: 20 aastat vana ja ei saa hakkama.

#5
Pole Sa nii hull midagi. Sul on lihtsalt tekkinud halb harjumus. Probleem on motivatsiooni kaos, nagu ma saan aru. Sellele aitab suuresti kaasa koolisisene lärm. Küsimus on, kas ehk sooviksid proovida teist teed: gümnaasium ja siis Eesti Kunstiakadeemia. Teekond pikem, kuid gümnaasiumis kipub olema tunni ajal siiski vaiksem.
Kas Sul sõpru on, kellega? Sest tundub, nagu Sa tunneksid end enda murega üksi. Sa pole õnneks. Lärm ja müra ongi väsitav ja parem viis sellest lahti saamiseks ongi lõõgastumine, kas siis üksi või sõpradega. Ja lõõgastumine ei tähendagi lihtsalt niisama lamamist. See võib olla ükskõik mis, näiteks duss/vann, metsas jalutamine või lihtsalt kodus enda hobidega tegelemine. Ainult peab olema tahtejõudu nii palju, et teha ära ka kooli kohustused.

Graafilise disainiga veel niipalju, et selles valdkonnas töö leidmiseks sõltub väga palju omaalgatusest ning sellest, kui tihedalt sellega kokku puutud. Kui Sul on töid, mida näidata, siis mõni firma on nõus maksma koolituskulusi, kui on vaja pabereid korda saada. Enamasti aga ei nõutagi erialast haridust vaid kogemust.

Soovitan ka kasutaja teha, sest ma olen siin leidnud inimesi, kel on olnud sarnane probleem ja kes on sellele vaatamata oma elule saanud.

Re: 20 aastat vana ja ei saa hakkama.

#6
Tere!

Väga tubli, et siia kirjutasid. Kunagi pole liiga hilja. Jäta see meelde. "mitte miski maailmas ei suuda mind selleks motiveerida." Kõigepealt pead sa oma suhtumist muutma. Mainisid asju, milles oled hea ntx graafiline disain, kodeerimine. Võiksid ju disaineriks saada. Küsimus on selles, et kas see on tõesti see mida sa tahad teha? Pinguta selle nimel, et sinnani jõuda.
Su teksti järgi näib nagu oleksid sa väga musta auku langenud ja sealt välja rabeleda on võimatu. Miski pole võimatu. Kordasid 9.ndat klassi? Muide, eminem kordas 9.ndat klassi 3 korda. "Ma ei saa hakkama suures seltskonnas." Mis mõttes ei saa hakkama? Võiksid proovida, sest see on sulle vajalik, et edasi liikuda. Loo uusi tutvusi, äkki suudavad nemad sind kuidagi inspireerida.

"Õpin koos 16 aastastega, kes ei ole üle saanud east, mil peab end pidevalt tõestama ja klassis pidama võistlusi, kes kõvemini üle õpetaja karjuda saab. Sellises keskkonnas on võimatu õppida, sest ma väsin väga kiiresti, eriti lärmakates olukordades."

Ma mõnes mõttes tean seda tunnet ja see on väga rusuv ja tõesti segab õppimist. Kas selle koha pealt õpetaja tõesti midagi ette ei võta? Kui see juba õppimist segab on see tõsine probleem ja ma soovitan sul sellest klassijuhatajale rääkida. No see oli võimalus number 1, aga teine võimalus oleks see kui sa lihtsalt kannatad selle ära ja proovid kodus õppida. Kuigi see keskkond kus teised karjuvad on päris väsitav ja vaevalt, et kodus viitsiks veel n.ö "üle õppida" see materjal, aga tuleb ennast kokku võtta.

Sinu probleem seisneb selles, et sa otsid pidevalt vabandusi, et miks mitte kooli minna. Ma tõsiselt soovitan sul ennast kokku võtta, sest see ei ole normaalne. Jah, võib-olla tunned ka hirmu (?), et oled teistest palju maha jäänud ja mida nad arvavad, aga kui sa tõesti võtaksid ennast kokku ja käiksid korralikult koolis, kaob see tunne ära. Hiljem oled enda üle veel uhke (omad kogemused).

"Ma olen liiga vana ja ma olen juba praegu terve oma elu ära rikkunud sellega, et ma ei lõpetanud 9. klassi õigel ajal. Ma ei suuda koolis käia, ma ei tea mida teha. Ma ei taha juba elada, sest tean, et minust ei saa asja, ma ei ole võimeline õppima ja koolis käima."

Kunagi ei ole saa millekski liiga vana. Okei, oled enda arvates oma elu ära rikkunud ja sa ei suuda koolis käia, aga mida sa saaksid teha, et kõik korda saaks? Ma soovitaksin sul korralikult koolis käima hakata nagu ma enne ka mainisin. Tuleb leida endas see motivatsioon, et see ära teha. Muuda ka enda mõtlemist, proovi olla positiivne. Negatiivne mõtlemine viib sina aina allapoole ja selle välja rabelemine on mõne jaoks päris raske. Sinust saab asja kui sa ennast kokku võtad ja sa oled võimeline õppima. Sul tuleb leida vaid see motivatsioon.

Ma tõesti loodan, et võtad ennast kokku ja usu mind.. Sinuga saab kõik korda.

Edu!

Re: 20 aastat vana ja ei saa hakkama.

#7
Väga kerge on muuta ühest popitamisest harjumus ja mugavus. Mulle ka ei meeldinud (lausa vihkasin) kunagi üht kõrgkooli loengut ja et sellest ebamugavusest, vastikusest ja võimalikest piinlikutest momentidest pääseda puudusin korra. Sellest korrast sai juba mitu, mil ma enam ei julgenudki sinna minna, kuna polnud aimugi, mis valemeid ja asju seal õpitud on. Nii ma siis vältisin juba ka teisi loenguid, kuna teadsin, et ma seda esimest nagunii ära ei tee. Tahtmist ja motivatsiooni polnud. Ma leian, et kui aine ei ole just võimatult läbitav, tuleb sundida end seal käima. Muidu ma ütleks, et keskenduda tuleb protsessile, aga antud hetkel rõhutan just eesmärki ja lõpptulemust - kooli lõpetamine ja hariduse saamine. Tundi minnes katsu meeles pidada, miks oled seal, äkki see aitab ülejäänud lärmist välja lülituda. Kahekümneaastasena on sul elu veel ees. Lõpuks pole oluline, kas olid kooli ajal oivik või põruja, elu nagunii viskab mingeid vimkasid ja see, kas said oma keskkoolihariduse n-ö õigel ajal või sootuks hiljem (nt osad ju saavad noorena emaks, mistõttu jääb kool varakult pooleli), ei määra ära seda, kes sa tegelikult oled ja kuidas elus hakkama saad. Haridus pole elus see kõige olulisem. Sotsiaalsetest oskustest nii palju, et eks need toovad plusspunkte, aga mõned lihtsalt pole nii suured suhtlejad ja kui ei viitsi harjutada ka, siis saab ka muudmoodi elus läbi.
Vasta

Mine “Muud kooli- ja õppimisprobleemid”