"Mida emad asjatult kardavad?" Delfi atrikel

#1
Delfi.
http://woman.delfi.ee/perekond/perekond ... id=6880905
Naisteleht
2. jaanuar 2004

Mida emad asjatult kardavad?

Laste hirmudest on palju kirjutatud, kuid ega emad vähem karda. Nemad on hirmul oma laste pärast. Ja sageli päris asjatult õnneks. Et selles veenduda, piisab tähelepaneliku pilgu heitmisest nendele hirmudele.
Alles valmistudes emaks saamiseks, oleme ärevil: kuidas on lapsega, miks on ta äkki vaikseks jäänud või vastupidi, miks ta niipalju siputab. Pärast sünnitust on uued mured: mis täpp see tal on ja miks ta nina krimpsutab. Loomulikult on lapsed haprad olevused, kuid pidevalt muretsedes ja närvitsedes ei jõua me nautida seda imelist, kuigi rasket ja vastutusrikast tunnet - ematunnet.

Püüdkem siis selgusele jõuda, mis meid segab: paisutagem veidi ohtusid, et need naeruväärseiks muutuksid ning kaotaksid oma hirmuäratavuse. Seejärel veendugem aga kommentaari abil, et need hirmud on liigsed.

1. oht. "Einsteini ema".

Oma last asume kasvatama juba emaüsas. Käiku läheb 5-6 arendavat metoodikat üheaegselt. Kui laps sünnib, kasvab ka haridusliku protsessi intensiivsus. Mängime vastsündinule klassikalise muusika kassette, talutame aastast põngerjat mööda muuseume, seejärel veame kümme aastat oma lapsukest basseini, inglise keele kursustele, aeroobikasse ja otse loomulikult ratsutama - kuidas siis ilma selleta meie raskes elus hakkama saab!

Istudes ja kuulates tundide kaupa, kuidas võsuke solfed¸ot harjutab või nautides ta tennisemängu, ehitame plaane oma imelapse edaspidiseks eluks (seda isegi siis, kui mudilase anded seisnevad vaid puzzle kokkupanemises või gua¨iga isa kingade värvimises).

Tegelikult. Teadlastel pole mingeid andmeid selle kohta, et intellektuaalne surve väikelapsele annaks märkimisväärseid tulemusi. Kuid kaasaegse ühiskonna pressing - tarvis on kõike teada ja mida varem, seda parem - sunnib auahneid vanemaid õpetama oma lapsi lugema veel enne, kui need jaksavad peadki hoida. Sest nende lapsed peavad ju "tasemel" olema.

Niisugune suhtumine toob psühholoogide arvamust mööda rohkem kahju kui kasu ning sellel võivad olla ebameeldivad ja ootamatudki tagajärjed. Kui alustada õpinguid liiga vara, siis laps, selle asemel, et imelapseks saada, pettub ning kaotab usu endasse, ja seda just siis, kui ta eakaaslased murravad end vaimustusega sisse teaduse raskest uksest.

Uuringud näitavad, et edu saavutavad pigem need inimesed, kes lapsepõlves nautisid vanemlikku armastust ja hellust, rõõmu ja mänge. Hoopiski mitte need, kes pidid omandama lõputuid harivaid programme. See ei tähenda muidugi , et ükski varase arendamise kava ei kõlba kusagile. Need lihtsalt arendavad teatavaid võimeid ilma konteksti ja baasteadmisi arvesse võtmata. Nii et väsitavate õpingute asemel lugege lapsele muinasjutte, tantsige temaga oma lemmikmuusika saatel või joonistage koos suur pilt. Ärgu sattugu too taies kohe kusagile näitusele, selle eest pakub see lapsele suuremat naudingut kui tunniajaline loeng maalikunstist.

2. oht. Mikroobid ei kao!

Emad on otsekui liikuvad puhastusfirmad. Me oleme kindlad, et iga toll meie kodust, tänavatest rääkimata, peidab endas kõikvõimalikke haigusi. Seetõttu oleme alati valvel, et ükski mikroob käest ei lipsaks! Et seda tõepoolest ei juhtuks, leidub meie arsenalis kõike alates mööblijalgade puhastamise vahenditest kuni karniiside desinfitseerimise emulsioonideni välja. Me küürime oma korterit nõrkemiseni, sel ajal, kui lapsuke närib kolm korda läbikeedetud kõrinat. Õhtuks oleme surmväsinud, selle eest on aga meie emasüdamed rahul: kaks-kolm miljardit bakterit on hävitatud.

Me võpatame, kui keegi naaberkorteris aevastab- äkki jääb nüüd väikseke haigeks! Kui aga on külla tulnud sõbrad, siis haarab meid õudus, kui keegi neist tõmbab ninaga; need inimesed kanname me igavesse musta nimekirja ning nad ei astu enam mitte kunagi üle meie kodu läve. Kui nad just ei too järgmisel korral endaga kaasa arstitõendit oma tervise kohta.

Tegelikult. Arstide arvestuse kohaselt külmetab laps keskmiselt kuus korda aastas. Järelikult on 10-15% teie pesamuna sõpradest pidevalt nakkuselevitajad. Süüdlasi kindlaks teha pole üldsegi võimalik, seda enam, et viirus seab end organismis sisse kaks-kolm päeva enne esimeste sümptomite ilmumist. Isegi arst ei ole võimeline ütlema, millal külmetus pole enam nakkav. Siit võib teha järelduse, et kui laps just barokambris ei ela, saab ta nohu igalt poolt ja üpris tihti.

Selle tõsiasjaga tuleb leppida, seda enam, et suuremale osale lastest on külmetus ja nohu pigem ebameeldivus kui tõsine haigestumine. Loomulikult tuleb jälgida teatud etiketti: hoidke laps kodus, kuni ta lõpetab aevastamise ja köhimise. Ka külas ei tasu käia hooajaliste epideemiate ajal.

3. oht. Viisakus pole pahe.

Sellisel juhul arvame, et meie laps on ainus olevus maamuna peal, kes väärib imetlust ja kummardamist. Sellepärast kardame nii väga riivata tema habrast "mina". Neid tundeid võib hõlpsasti mõista, ometi on teistel inimestel vahel raske neid jagada.

Näiteks arutab ema sõbratariga midagi tõepoolest tähtsat. Tema kolmeaastane tütar aga segab nende vestlust ikka ja jälle teatega: "See porgand on oran¸!" Selle asemel, et püüda lapsele selgeks teha, et täiskasvanute juttu on ebaviisakas segada, valgub üle emakese näo õnnis naeratus ning ta reageerib hellalt: "Jah, kallike, on küll! Aga kus sa veel oran¸i värvi näed?" Sõbratar on aga hämmelduses ning ootab pingeliselt, millal järg taas temani jõuab.

Tegelikult. Segamine ja vahelesegamine on väikese lapse puhul loomulik käitumine. Head kombed on tema jaoks mõttetud, sest ta ei oska end veel teise inimese olukorda asetada. Ometi seda võib ja tuleb talle õpetada. Ning see pole mitte vägivald isiksuse vastu, nagu mõned emad arvavad, vaid hädavajalike käitumisnormide õpetamine. Alustada võiks kasvõi sõnast "vabandust" tarvis on seletada, mida see tähendab, ning kiita last iga kord, kui talle selle sõna olemasolu meenub.

Kui laps segab end vahele täiskasvanute vestlusesse, tuleb talle öelda, et vabandate, kuid momendil ei saa temaga rääkida. Kui on teada, et ees ootab pikk jutt (külla tuleb sõbratar, keda pole ammu näinud), hoolitsege selle eest, et lapsel oleks tegevust - andke talle pliiatsid, värvid, klotsid. Ning ärge unustage teda tänamast ülesnäidatud kannatlikkuse eest.

Pöörake tähelepanu ka iseenese käitumisele: kas olete hea kaasvestleja, st ega te just sel ajal ei hakka nõusid pesema, kui Punamütsikese jutt kõige põnevamaks läheb. Ja veel - kui laps pidevalt vahele segab, võib see ka märgiks olla, et tal jääb vajaka teie tähelepanust. Organiseerige oma päev selliselt, et teil jääks aega täielikuks ja rahulikuks suhtlemiseks oma väikesega.

PS Peale nende levinud hirmude on kõikidel emadel veel üks, kõige tähtsam hirm, so "Mitte keegi, peale minu" "Keegi, peale minu ei oska lapse nina õigesti pühkida", "Mitte keegi peale minu ei sööda last nii nagu on tarvis" jne, jne. Seetõttu püüavad emad kõike ise teha ning keelduvad kangelaslikult nii vanaemade kui ka hoidjate abist.

Peale selle hakkavad paljud emad, äsja koduuksest välja astunud, juba närviliselt kujutlema, kuidas laps nende äraoleku tõttu kannatab. Lapse jaoks on aga tähtis tunda stabiilsust ja ohutust globaalses mõttes, st teada, et ema on alati temaga. Mõne tunni ilma emata suudab ta kindlasti üle elada, seda enam, et maailmas eksisteerivad ka teadlikud ja oskuslikud hoidjad.

Ärge unustage, et ka teie vajate aega iseenese jaoks, et restoranis õhtust süüa või poodides käia - See laseb "patareisid laadida" ning puhanud emal on laste jaoks palju rohkem energiat, kui sellel, kes ööd ja päevad läbi nende juures viibib. Ka lastele meeldib rõõmsameelne ja ettevõtlik ema. Nautige siis emaksolemist - see on ju ometi nii lihtne, pole ainult tarvis tühja-tähja pärast muret tunda.
Vasta

Mine “Seda on kasulik teada”