Keegi kirjutas nii...

#1
9.klass
Kui ma klassi sisenesin, istusin oma nn. “parima sõbra” kõrvale. Ma vaatasin Tema ilusaid pehmeid juukseid ja soovisin et Ta oleks minu. Aga Ta ei mõelnud nii nagu mina ja ma teadsin seda.
Pärast tundi jooksis Ta mulle järgi ja küsis kas ma saaksin talle laenata vihikut eilse tunnitööga mida Ta ei jõudnud valmis. Ta ütles “Aitäh!” ja andis mulle põsele musi.
Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda aga ma olen liiga häbelik, kuid ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.

10. klass
Telefon helises. Teiselpool toru oli Tema. Ta nuttis ja rääkis mulle kuidas tema kallim oli ta südame purustanud. Ta palus mul teda külastada, sest ta ei tahtnud üksi olla, ja nii ma tegingi.
Seal ma istusingi, tema kõrval diivanil. Ma vaatasin tema südavatesse kurbadesse silmadesse ja ma soovisin, et Ta oleks minu. Ma ei laseks mitte kellelgi Talle haiget teha ja Tema silmad naerataksid mulle.
Pärast 2 tundi telekavaatamist ja kolme tahvlit sokolaadi, Ta otsutas heita magama. Ta vaatas mulle otsa ja ütles “Aitäh!” ja ta andis mulle põsele musi.
Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.

11. klass
Päev enne jõuluballi Ta tuli mulle külla. “Mu kaaslane ei saa tulla!" ütles Ta mulle ja ma teadsin kui väga see Talle haiget tegi. Mul ei olnud ka kaaslast ja 7. klassis andsime me lubaduse, et kui meil mõlemal ei ole kaaslast, et peole minna, siis me lähme koos “parimate sõpradena”. Nii me tegimegi.
Pärast balli, ma saatsin Teda koju. Seisin ta ukse ees ning Ta naeratas mulle ja vaatas mind oma kristallsete silmadega. Ma soovisin, et Ta oleks minu, aga Tema ei mõelnus nii, ja ma teadsin seda. Siis Ta ütles mulle: “Mul oli sinuga koos väga tore, aitäh!” ja ta andis mulle põsele musi.
Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda nii väga, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.

12. klass
Päevad möödusid, nädalad möödusid ja enne kui ma arugi sain, oli lõpetamise päev. Ma vaatasin Tema imeilusat keha ja inglisarnaseid näojooni, kui ta läks vastu võtma oma lõputunnistust. Ma soovisin nii väga, et ta oleks olnud minu, aga tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda.
Enne kui kõik koju läksid, Ta tuli mu juurde ja me mõlemad nutsime kui me üksteist kallistasime. Ta silitas mu põske ja ütles “Sa oled mu parim sõber, aitäh!” ja ta andis mulle musi mu põsele.
Ma tahtsin nii väga Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.

Mõni aasta hiljem
Ma istun kirikus. Ta abiellub täna. Ma kuulen kuidas ta ütleb “Jah!”, miski minus puruneb. Ma sooviksin nii väga, et see oleks olnud mina kellele ta “Jah!” ütleb. Aga tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda.
Enne kui nad lahkusid, Ta tuli mu juurde ja ütles “Sa tulid!”. Ta tänas ja andis mulle põsele musi. Ma vaatasin tema silmadesse ja ma soovisin et Ta oleks olnud minu.
Ma tahtsin nii väga Talle rääkida, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.

Matused.
Aastad möödusid. Ma vaatasin alla surnukirstu. Ma nägin seal inimest, kes kunagi ütles mulle, et ma olen ta “parim sõber”. Ta juuksed paistsid ikka veel pehmed, kuid ta silmad olid seekord kinni.
Matustel ma vaatasin ta päevikusse, millesse ta kooliajal oli kirjutanud. Ma lugesin sealt: “Ma vaatan teda ja soovin et ta oleks minu, aga ta ei mõtle nii nagu mina, ja ma tean seda. Ma tahaksin, et ta teaks, et ma sooviksin olla rohkem kui lihtsalt sõber. Ma armastan teda aga ma olen nii arg. Ma soovin, et ta ütleks mulle, et ta armastab mind!”

Ma soovin, et ma olekski seda teinud… Ma mõtlen endale ja sellele mida ma ei õelnud ja.... ma nutan.




Ärge kunagi jätke ütlemata seda, mis on oluline ja mida te tõeliselt tunnete. Paljud meist teevad selle vea, et ütlevad "Ma oleksin pidanud ütlema..!" aga nad ei ütle ja nad ei ole seda varemgi teinud. Meie mõtted ja tunded on meie omad ja need on tihti suunatud teistele... Enesevaenulikkus on see kui me hoiame enda teada asju, mis võivad meile olla olulised siis kui me seda välja ütleme... ja valehäbi on see, kui me jätame ütlemata oma tundeid, mis on suunatud kellegile.

Väga õiged tähelepanekud!!!

#6
Kes seda ka ei kirjutanud, ma nõustun selle inimesega 100%!!! :!: Alati on targem rääkida kui vait olla! :roll: Olen ise selles osas elult oma vitsad juba kätte saanud :cry: ja nüüd üritan ikka rääkida oma tunnetest... :) See pole just alati kerge, aga teisiti ka ei saa!!! :? Ma ei taha, et mu elus oleksid veel miskid lahtised otsad!!! :x :cry:

Soovitan seda lugu väga tõsiselt võtta!!! Sest elu on paraku tõesti selline, et kui vaikid, siis jäävad paljud tähtsad asjad ütlemata ja hiljem kahetsed seda kibedalt!!!
Ning pidage meeles, et enamik inimesi pole siiski ka mõtete lugejad, mistõttu selles loos kirjeldatud olukorrad on väga kerged tekkima!!! :!: :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

njha

#9
mul oli sama lugu..ma ei julgenud poisile öelda.mu parim sõbranna julgustas mind ja ma olen talle elu tänulik.kuna see poiss oli mu ideaal ja on siiani kuigi me oleme lahus.te ei tea mis tunnetega ma seda praaegu kirjutan..
Vasta

Mine “Tarkusepuu”