Vaata maailmale otsa!.... Kuidas näha reaalseid asju enda ümber? Kuidas säilitada taju ergsust?

#1
Vaata maailmale otsa!....

Sageli juhtub nii, et esimest korda inimest nähes hindame teda esmamulje järgi (teeme temast enda teadvuses justkui pildi).

Hindame tema juures:
  • Kes ta selline on?
    Mida temast võib oodata?
    Kuidas ta saab meile kasulik olla?
    Kas ta on ohtlik või ei ole?


Neid järeldusi teeb inimene reeglina ainult väliste tunnuste järgi. Ehk - kuidas tema hindamisobjekt riides on, kuidas ta räägib, mis sõnu kasutab, kuidas käitub... jne. Nende tunnuste alusel liigitame inimese koheselt teatud gruppi: "Ohtlik", "Kasulik", "Mühakas", "Intelligent", "Asjalik", "Mölakas", "Armas", jne.

(Haruharva jõuavad inimesed esimese mulje kujunemisel sügava analüüsini. Ehk inimesed ei mõtle tihtipeale sellele, "Miks teine inimene käitub just sellisel viisil ?", "Miks ta nii riietatud on?", "Mis on selle põhjuseks, et see inimene on just selline nagu ta hetkel on?")

Meie edasine suhe inimesega sõltub sellest, kuhu "gruppi" oleme inimese liigitanud". Reeglina on inimesel valmis käitumise/suhtumise skeem/muster iga grupi jaoks.

Palju sõltub ka sellest, kuidas inimene ennast tajub. Mõni võib näiteks punkarite suhtes olla väga agressiivne, teine lihtsalt vaatab neid põlastava pilguga ... aga mõni (näiteks nooruk) võib vastupidi olla rõõmus kui neid näeb, võib tunda uhkust nende pärast, sest tema sees on samad põhimõtted (puberteediaja protest, soov olla teistest erinev, põnevuseiha või muu taoline ...).

Psühholoogias öeldakse, et "meil tekib teatud hoiak inimese (või olukorra) suhtes".

Hoiakutel on väga tähtis roll meie elus. Nad aitavad meil kiiremini orienteeruda ja käituda õigesti kiiresti muutuvas keskkonnas. Inimene ei raiska aega sellele, et mõelda - kas antud olukord on ohtlik või ei ole. Vaid kui olukord on vähegi sarnane "ohtliku olukorraga", siis inimene koheselt, viivitamatult põgeneb või tegutseb vastavalt kujunenud hoiakutele. Näiteks, nähes tänaval lärmakat seltskonda, pöörab lähemasse kõrvaltänavasse, mõeldes, et tema ees on mingid huligaanid või punkarid, mõni aga vastupidi - läheb nende juurde, arvates et seal juhtus midagi ning keegi vajab abi. Siinjuures sõltub palju sellest, kuidas me hindame teisi ja ennast.

Hoiakud on nagu hetkeline pilt, nagu foto, mille me tekitame üks kord ja mida muudame üsna harva. Võib öelda, et see on suhteliselt stabiilne (vähe muutuv) pilt sellest olukorrast või inimesest, mida me kunagi nägime, ning keda/mida me liigitasime teatud gruppi.

Kas juba mõistate, milles asi on? Asi on selles, et me sageli ei vaata päris inimesele otsa, vaid tegutseme vastavalt sellele arusaamale (kujutusele, pildile), mis tekkis meis mõni aeg tagasi. Me ei vaatagi eriti meie ees seisva reaalsele inimese peale. Me käitume vastavalt sellele, mis on õpitud mõni aega tagasi. Näete... me elame mineviku kogemuse alusel. Me ei tee iga kord seda pikka ja keerulist analüüsi MIKS, KUIDAS, inimene käitub, MIS JUHTUB kui me teeme nii või teisiti.
ME KÄITUME AUTOMAATSELT! (nagu robotid)

Kuid meie ümber olev maailm ja inimesed ei ole jäigad, muutumatud, nad on vastupidi pidevas muutumises.
Inimesed õpivad midagi uut juurde, nende elus toimuvad drastilised muutused, mis neid endid põhjalikult muudavad, nad saavad teatud asjadest aru ning hakkavad maailma nägema pisut teisiti. Ja käituvad samuti teistmoodi kui nad käitusid kuu või aasta tagasi.
Olukorrad ei ole alati ühed ja samad. Neid mõjutab sadu erinevaid jõudusid ja seaduspärasusi. Olukorrad ei ole kunagi identsed!

Aga mida reeglina teevad inimesed? Nad tegutsevad vastavalt sellele, mis on neil teada minevikust. Sellega nad kaotavad midagi. Nad jäävad millestki ilma. Nende käitumine ei ole adekvaatne (vastavuses) olukorraga.

Paljude konfliktide põhjused on peidetud sellesse seaduspärasusesse, et inimesed käituvad automaatselt, vastavalt oma hoiakutele. Inimesed vaidlevad mitte üksteisega, vaid sellega, mida nad arvavad teistest inimestest. Nad vaidlevad iseendaga. Nad omistavad üksteise sõnadele tähenduse vastavalt sellele, mida nad kunagi üksteisest teada said ning edasi vaidlevad sellele omistatud tähendusega. Nad ei kuula enam reaalset inimest. Nad kuulavad enda hoiakute "häält", enda mineviku kogemust.

Minevikus saadud teadmised on vaidlematu tähtsad. AGA! Elada tasuks muutuva maailmaga vastavuses. Tasuks iga kord vaadata olukorda värske pilguga. Otsida selles uusi asju. Otsida uusi seoseid ja põhjusi. Tasuks kogu aeg TÄIENDADA ENDA MINEVIKUS KOGUTUD TEADMISI. Siis on teie suhe inimestega ja maailmaga edukas. Siis suhtlete reaalse maailmaga ja inimesega aga mitte selle minevikus tehtud pildiga.


See, mis siiani öeldud, on öeldud eeskätt inimestele, kes enda igapäevases elus toetuvad mõistusele, loogikale. Kuid maailmas on inimesi, kes elavad tunnetele toetudes. Kes toetuvad "seitsmendale meelele", intuitsioonile (ükskõik, kuidas seda nimetatakse). Nende kohta võib öelda, et nende maailma ja inimeste taju on vähem mõjutatud hoiakute piiravast mõjust. Kuna need inimesed kogu aeg kuulavad enda "sisemist häält" ning tegutsevad vastavalt sellele. Nende maailma tajumisviis on vahetu ning samuti väga edukas. Kohati ka palju edukam, kui mõistuse oma. Sest sellised inimesed tajuvad asju vahetult ja momentaalselt (kohe hetkega). Mõistusel kulub aga hulk aega selleks, et jõuda samade järeldusteni. Tunnetele toetuvaid inimesi nimetatakse sensitiivideks, ekstrasentsideks jmt. Maailma teadlased alles hakkavad vaikselt lähenema selle nähtuse seletamisele. See on väga erinev sellest, mida nad siiani on teadnud ja teinud.


Misiganes aga poleks teie peamiseks maailma tajumise instrumendiks.... KUULAKE ENNAST... KUULAKE HETKEL TEIE EES OLEVAT MAAILMA!
Ei konsulteeri enam.
Vasta

Mine “Tarkusepuu”