Ärevus ja depressioon

#1
Käin hetkel esimest aastat ülikoolis ja vaevlen ärevuse ja depressiooniga. Ööd mööduvad unetult ja tavaliselt jään magama alles siis kui päike tõuseb. Päeval ei ole lihtsalt motivatsiooni ja jõudu voodist tõusta ja vahel olengi lihtsalt mitu päeva kodus voodis ja liigun ainult köögi ja vetsu vahet. Söögiisu enam isegi ei ole ja söön siis kui tuleb meelde et nagu peaks vist nüüd midagi sööma. Olen hakanud ka küüsi närima, mida pole kunagi varem teinud. Vahel öösel tekib ärevushoog et mu süda lööb rütmist väljas ja see hoiab samuti hommikuni üleval kuigi tegelikult olen käinud kontrollis ja mootor töötab hästi. Viimased nädalad on eriti hullud olnud - pole 2 nädalat ühtegi loengusse läinud ja enam ei tahagi minna, sest olen nii kui nii liiga maha jäänud teistest. Reaalselt isegi duši alla lähen siis kui tunnen et pea juba sügeleb kuigi kui oleksid mind näinud mõned kuud tagasi arvaksid et olen kena ja viisaka välimusega neiu. Ka suhted inimestega on kannatada saanud sest ärritun kergelt ja hüsteeritsen. Nii tühi tunne on see. Pole nagu motivatsiooni ja jõudu lihtsalt mitte midagi teha.
Ei oska ka abi otsida, sest mismoodi see üldse käib? Lähen perearstile ja ütlen et olen vaimselt ebastabiilne? Häbi ja saamatuse tunne on. Ei taha ka mingeid tablette neelama hakata.
Varem pidasin ärevushäireid ja depressiooni 21. sajandi pseudoprobleemiks ja oh irooniat nüüd on see mul endal küljes. Tahaks oma elu korda saada ja uuesti päriselt elama hakata. Ehk on kellelgi anda nõu või ehk on keegi ise olnud samas olukorras ja tahab jagada oma kogemusi.

Re: Ärevus ja depressioon

#2
Been there (kuskil põhikooli lõpus jms, aga ma panin pidu ja pelasin arvutimänge, sp ei viitsinud), only one way:

mine kooli, mistahes ka ei juhtu, mine kooli, all sorts it out itself later

keegi sind sundida ei saa, tabletid in the long run ei aita ja lõpuks lahendad sa oma probleeme ikka ise, seega:

mine kooli
Where have all the flowers gone, long time passing?
/.../
Oh, when will they ever learn?

Re: Ärevus ja depressioon

#4
Kooli minnes või end tegevuses hoides saad seda masendust vähendada, aga ega võiks uurida ikkagi, mis see arst ka räägib. Räägi ka mõnele lähedasele sõbrale sellest probleemist. Kui kool põhjustab neid probleeme, siis sihi lihtsalt 51%. See võtab pinget oluliselt maha (Ise kasutan endiselt sama taktikat ülikoolis).

Lihtsad mõtted, lihtsad tegevused. Hommikuti teed voodi ära, räägitakse ka ju, et leia mingi positiivne rutiin.

Kõik saab lõpuks korda. Tegelikult on elu ikkagi ilus, kuigi sa seda praegu näha ei pruugi. Suvi tuleb, emajõe ääres saab tooliga kiikuda.

Re: Ärevus ja depressioon

#5
kakkybabenasa kirjutas:
23 Apr 2019, 09:28
Alusta magamisest ja siis vaataks edasi. Magamine on suur osa tunda end tervena ja hästi.
Võid pöörduda perearsti poole murega, et sul on unehäired.
Minul nt ei sõltu magamisest väga midagi. Võin ilma magamata kooli minna ja all fine. Tuleb lihtsalt kohale minna, no matter what. Need häired tulevadki sellest, et jääd teistest maha n shit.
Where have all the flowers gone, long time passing?
/.../
Oh, when will they ever learn?

Re: Ärevus ja depressioon

#6
boyjoy kirjutas:
23 Apr 2019, 12:21
kakkybabenasa kirjutas:
23 Apr 2019, 09:28
Alusta magamisest ja siis vaataks edasi. Magamine on suur osa tunda end tervena ja hästi.
Võid pöörduda perearsti poole murega, et sul on unehäired.
Minul nt ei sõltu magamisest väga midagi. Võin ilma magamata kooli minna ja all fine. Tuleb lihtsalt kohale minna, no matter what. Need häired tulevadki sellest, et jääd teistest maha n shit.
Ära siis maga. Vaata kaua vastu pead.
Üksindus

Re: Ärevus ja depressioon

#9
Olen selles olukorras olnud. Depressioonis. Aastaid hiljem tekkisid ärevushäired ja sealt arenes välja obsessiiv-kompulssiivne häire, mida ravisin 3 aastat.
Ei tohiks öelda, et ma kardan arstile minna, tekib saamatuse tunne. Kurat, ma 14selt mõtlesin ka, et olen kõikvõimas vend ja mingi jama mind ei murra. Aga murdis ja oi kuidas murdis.
Depressioon algaski mul kuskil 15-aastaselt. Kogu lugu seisnes selles, et püüdsin leida endale kallimat nagu ses vanuses ikka. Aga juhtus nii, et keegi polnud minust huvitatud, vaadati ainult välimust ja seejärel lennutati mind mõtteis prügikasti. Igasugu solvanguid öeldi ka: oled kole, sul on seasilmad, kannad kaltsuka riideid, sul on kole soeng ja nägu jne... Aga 15selt on inimene ikka vägagi mõjutatav. Nõnda juhtuski, et hakkasin seda öeldut ka tõesti uskuma. Et olengi koleda soenguga, rõvedik, kes ei vääri armastust. Ja sealt depressioon tekkiski. Püüdsid aidata sõber ja 2 sõbrannat, aga ei midagi. Olin selles kuradima mullis ja ei suutnud välja tulla, enesehinnang oli hoobi saanud, elu oli masinlik ja tühi. Mäletan, et samamoodi käisin pesemas üliharva, lihtsalt vegeteerisin ja unustasin osad asjad sootuks.
Üle aasta hiljem kui olin 17 saamas, tõmbas aga kooli huvijuht(ilma enese teadmata) mind sellest august välja. Mind pandi üsna ühehäälselt mingit kooliüritust juhtima. Ja kuna ma olin niigi depressioonis ja kuskil väga eemal, siis see raputas ja ma teadsin, et nagunii ma hakkama ei saa. Aga, kurat, sain. Kuigi tekkis üritusel tõrkeid ja apsakaid, suutsin ma mängleva kergusega sellest välja tulla. Ja sellest sündmusest algas mu tagasitulek reaalsesse ellu. Esimest korda 2 aasta jooksul nägin ma ise ja ütlesid teised kõrvalt, et ma suudan ja saan hakkama. Ma nägin, et olen milleski hea ja see tekitas sõltuvusttekitava tunde.
Seega, depressiooni puhul tabletid ei aita vast. Mina neid ei võtnud tol korral ja tulin läbi pimeda juhuse sellest kõigest välja. Sest ma leidsin stiimuli edasi minna. Kuigi selleks stiimuliks oli mu lavaoskus. Kuid sellega kaasnes tohutu tähelepanu koolis ja lõpuks ma olin koolis üks tuntumaid õpilasi, keda teadsid peaaegu kõik.

Re: Ärevus ja depressioon

#10
Veidi ärevusest ka.
Ärevushäired tekkisid mul 21selt ja need ei tulnud tühja koha pealt. Mu kasuisa suri väga ootamatult ning ema põdes seda väga raskelt üle. Kodune depressiivne olukord mõjus ka mulle. Mu ärevus sai alguse sellest kui ma kas või midagi valesti tegin. Peagi lisandusid sundmõtted. Sundmõtted on selline nähtus, mis tõesti tekib kas tühja koha pealt või mingi sündmuse tagajärjel. Minu sundmõtted olid seotud hirmuga, et peale kasuisa võib keegi mu lähedastest veel siitilmast ära minna. Need mõtted tekitasid minus ärevust ja unetust.
Arvasin, et see läheb iseenesest üle, aga see paraku ei lähe. Läksin ja otsisin abi. Uurisin oma kodulinna psühhiaatrite kohta ja üsna huupi valisin endale ise raviarsti, kel erapraksis ja hakkasin tema juures käima. Tarvitasin 7 kuud järjest ravimeid, enne kui hakkasin märkama, et sundmõtted ja ärevus hakkavad taanduma.
Tänaseks päevaks on asi üsna joone peal, aga see paranemine võtab aega. Eriti kui sul on psüühikahäired.
Ning kõige vääram, mida teha annab, on mitte abi otsida. Kõik haigused ei kao iseenesest, need vajavad sekkumist ja ravi kestus on väga erinev.

Teemaautor, kas sa oskad meenutada, millest sul tavaliselt ärevusseisundid tekivad? Kas on teatud olukorrad, mis selle esile kutsuvad?

Re: Ärevus ja depressioon

#11
Noormees999 kirjutas:
24 Apr 2019, 13:17

Teemaautor, kas sa oskad meenutada, millest sul tavaliselt ärevusseisundid tekivad? Kas on teatud olukorrad, mis selle esile kutsuvad?
Pigem ei. Pole olnud ka elus ühtegi sellist traumeerivat sündmust või olukorda. Seepärast on ka iseendal raske leppida, et mul võib peas midagi valesti olla. Raske uskuda et niisama võib ennast nii halvasti tunda, sest kunagi ei pidanud ma depressiooni ja ärevushäireid isegi reaalseks haiguseks.
Vasta

Mine “Depressioon”

cron