Depression?või lihtsalt kurb?

#1
Tere,olen 13 aastane tüdruk.
Enamus ajast olen kurb.mu elust on kadunud mulle väga kalleid inimesi.Mitte surnud.Vaid lihtsalt ma ei oska seletadagi,aga asi on selles et ma olen alati kurb kui näiteks kuulelan kurba laulu hakkan nutma või kui kuskil etendusel kus kurb koht siis nutan,naeratan ma harva aga pigem ka naeratan et sõbrad ei muretseks mõtlen peas naerata naerata siis keegi ei muretse.EHH ega kellegil väga muretseda polegi mul 1-2 sõpra on ja nemad on rohkem sellised kes on minuga siis kui tahavad midagi.Ma tohutult vihkan oma välimust et miks mina ei võiks olla nii ilus kui teised?Mind oli kiusatud aastaid enne 5 klassi,veel praegugi aga seda on palju vähemaks jäänud. Vahel mõtlen kas teised oleksid õnnelikumad kui mind poleks? miks ma sain just sellise elu?Ma olen ennast lõikunud.Aga mitte veenideni päris välja lihtsalt kriimustand,Ja pärast möelnud miks ma seda ültse tegin?Ma ei tea.Ma tunnen ennast alati kurvana olen siis lihtsalt kurb?Kuna kõik räägivad internetis et depression on see kui sul pole mingit põhjust miks kurb olla...Aga ma ei tea kirjutage mis teie arvate mis minuga toimub?

Re: Depression?või lihtsalt kurb?

#3
kartulike kirjutas:
17 Veebr 2019, 11:08
miks ma sain just sellise elu?
miks sa said just millise elu? natuke tänamatu või mis?
vaata seda pehmet sooja voodit kus sa oled, vaata seda katust enda pea kohal, sa saad aru et su tuba on normaalsel temperatuuril, sul on söök sinu tänamatus kõhus, sa saad minna duši alla iga faking aeg mis iganes soovid, sul on tasuta haridus, sa elad riigis kus ei pea iga jumala päev alluma diktaatorile, sul on kaks töötavat kätt, kaks töötavat jalga, sa pole suremas vähki või muuse kohutavasse haigusesse, sul on nii palju võimalusi mille nimel inimesed sõna otseses mõttes tapaks. ja mida sa teed? nutad kuskil nurgas ja halad et "oh mu elu on nii sitt sellepärast et.." üsna bullshit põhjused.

ma saan aru et iga tiinekas arvab nii, aga ava enda silmi natuke ja ole tänulik asjade eest, mis sul on. jah kiusamine on probleem igas koolis eestimaal ja selle ohvritest on kahju muidugi, aga selline küsimus ajab mind väga närvi, et "õõ miks ma sain just sellise elu".
sad, lonely and bad at math

Re: Depression?või lihtsalt kurb?

#4
Seleen kirjutas:
17 Veebr 2019, 21:28
kartulike kirjutas:
17 Veebr 2019, 11:08
miks ma sain just sellise elu?
miks sa said just millise elu? natuke tänamatu või mis?
vaata seda pehmet sooja voodit kus sa oled, vaata seda katust enda pea kohal, sa saad aru et su tuba on normaalsel temperatuuril, sul on söök sinu tänamatus kõhus, sa saad minna duši alla iga faking aeg mis iganes soovid, sul on tasuta haridus, sa elad riigis kus ei pea iga jumala päev alluma diktaatorile, sul on kaks töötavat kätt, kaks töötavat jalga, sa pole suremas vähki või muuse kohutavasse haigusesse, sul on nii palju võimalusi mille nimel inimesed sõna otseses mõttes tapaks. ja mida sa teed? nutad kuskil nurgas ja halad et "oh mu elu on nii sitt sellepärast et.." üsna bullshit põhjused.

ma saan aru et iga tiinekas arvab nii, aga ava enda silmi natuke ja ole tänulik asjade eest, mis sul on. jah kiusamine on probleem igas koolis eestimaal ja selle ohvritest on kahju muidugi, aga selline küsimus ajab mind väga närvi, et "õõ miks ma sain just sellise elu".
Kuule, chill, päriselt ka
Inimesed tulevad vb selleparast foorumisse, et saada abi mitte lihtsalt mõnitamist
Lase inimestel elada, tõsiselt noh

Re: Depression?või lihtsalt kurb?

#6
See oleks muidugi ääretult armas, kui igaüks meist suudaks tunda rõõmu sellest, mis meil juba on. Ja kindlasti on selliseid inimesi omajagu, lihtsalt siinsel foorumil on neid ilmselt vähem ja see pole kahjuks sageli nende süü, et nad ei suuda tunda rõõmu sellest, millest võiks. Eks see oskus võib olla õpitav, kuid kindlasti mitte läbi sellise "haukumise" ühe 13aastase teismelise suunas. Tema elurõõm on kadunud põhjusega...

Loo autorile: väga kahju lugeda, et oled saanud juba üsna varakult tunda kiusamise kogemust. Sa pole kindlasti sellist ümberkäimist ära teeninud ja usun, et sul on palju häid omadusi/külgi mille üle uhke olla. Kui sinu kiusajad on korrutanud sulle, et oled kole või kui arvad, et sa ei vasta ühiskonnas levinud ilustandartidele, siis see veel ei tähenda, et oledki kole ja väärtusetu. Ükskõik mis suhete loomisel on tähtsam sinu üldine enesekindlus ja julgus/avatus. Kiusamise kogemus võib olla ka üks põhjustest, miks sinu elurõõm on kadunud.

See, et sa kriimustad end võib olla kahjuks märk sellest, et sinus on palju allasurutud emotsioone, millega peaksid koheselt tegelema. Usun, et sa ei soovi olukorra süvenemist ükskõik mis kujul, kuid kui sa ei otsi abi, siis see võib juhtuda.

Kui sul pole hetkel elus inimest, kellele saaksid usaldada enda läbielamisi, siis palun pöördu psühhiaatri/psühholoogi poole ja räägi temaga oma elus toimuvast. Sa ei pea olema selles kõiges üksinda ja väärid kindlasti positiivsemaid emotsioone kui praegu.

Re: Depression?või lihtsalt kurb?

#7
Tere!

Minu soovitus on sama - võimalusel räägi psühholoogiga. Psühholoogid oskavad üldiselt väga hästi kuulata ja on sulle abiks välja mõtlemisel, mida edasi teha, kuidas enesetunnet parandada. Ükski psühholoog ei paku sulle küll valmis lahendust, kuid toeks on küll. Kui sul koolis psühholoog olemas on, kasuta võimalust.

Palju käib muidugi puberteediga kaasas, tekivadki esimesed suuremad emotsionaalsed kriisid. Ka ise kogesin esimest korda depressiooni u sinuga samas vanuses. Mõnes mõttes on see osa arengust, millest saab ka õppida. Küll aga näeb seda õppimise osa alles hiljem, mitte selles hetkes, kui end halvasti tunned. Mõnikord tuleb see raskem aeg lihtsalt üle elada, ise endale toeks olla. Universaalsed soovitused depressiooni korral enda tervise hoidmiseks:
- toitu tervislikult;
- liiguta end;
- käi väljas, ole värskes õhus;
- suhtle nende tuttavate ja sõpradega, kes sul on (ära jää üksi);
- ära veeda liiga palju aega internetis, nt kodus loe ka raamatuid vms.

Hea on, et kiusamist on vähemaks jäänud. Ehk oled ise muutunud tugevamaks, julgemaks? Kui kiusatav ei reageeri, ei viitsi ka kiusajad kaua torkida, kuna ei saa oodatud reaktsiooni, näiteks ärritumist. Ja eks inimesed ikka kasvavad, arenevad, mõistus tuleb tasapisi pähe.

Välimuse osas saad ilmselt juba paari aasta pärast aru, et pole see midagi nii põhiline. Jah, sinu vanuses võib see nii tunduda. Tõenäoliselt ei ole sul midagi hullu viga, et oma välimust nii maatasa teha. Jah, kui kaalud näiteks 150 kg, siis sellega tuleks tõesti juba tervise pärast tegeleda. Kui sul on välimuses mingi silmatorkav eripära, näiteks mingi suur arm vms, siis paljudele inimestele võib see tõesti silma hakata, aga see ei tähenda, et nad kõik sinust seepärast halvemini arvaks. Üldiselt need inimesed, kes enda välimusest halvasti arvavad, ei ole kuidagi koledamad kui need, kes endast hästi arvavad. Asi on suhtumises, enesekindluses. Kui ennast oma kehas hästi tunned, näevad ka teised enesekindlat sind ja peavad sind palju kenamaks kui siis, kui ise väga ebakindel oled. Sellel, milline sa sünnipäraselt välja näed, ei olegi suurt vahet.

Edu!
Vasta

Mine “Depressioon”