Oh jumal küll

#1
Ma tunnen, et raiskan oma elu ära. Veel hullem, oma nooruse. Ma tahaksin ka tunda noorpõlve armastuse liblikad, uidata maikuus mööda varahommikusi Tartu tänavaid, hoida käest kinni ja olla armunud. Aga seda ei juhtu. Mida on mus armastusväärset ja kes raatsiks oma elu pühendada minu armastamisele? Ma tahan kedagi, kellega koos naerda ja kedagi, kes vaataks mind sellise pilguga, nagu ta tahaks minuga koos olla, kedagi, keda saaksin usaldada. Aga ma ei ole kunagi oma elus ühtegi meest usaldanud. Mul ei ole vendi ega vanaisa, mul pole kunagi olnud ühtegi meessoost sõpra. Ma ei usalda eriti oma isa. Ma ei tea, kuidas mehed mõtlevad, mul pole õrna aimugi! Romantiline partner peaks ju olema eelkõige parim sõber, aga kuidas on võimalik, et mu parim sõber on meessoost, kui ma vaevalt räägin meessoost inimestega? Ma kardan neid, ma ei oska leida jututeemasid ja tunnen end pidevalt ebakompetentsena. Olen hetero, tahan või ei taha. Tekib tunne, et keriks end kerra ja pugeda kuskile nurka. Ja ma olen väsinud, nii väsinud. Ma tahaks magada ja siis korraks ärgata ja taas unne vajuda ja lõpmatult magada, kuni on suvi või asjad on maagiliselt paranenud. Aga nad ei parane iseenesest.
Kuidas on olemas inimesed nagu P., kellel kõik laabub nii hästi, kes vahetab kolm korda elukohariike ja leiab igal pool eest dumpster divingu inimesi, matkakaaslasi, filosoofilisi vestluspartnereid ja lõpuks armsamagi. Miks mina ei suuda ühtegi neist isegi Eestist leida? Jah, ma olen kade, kuramuse kade. Ja vihane enda peale, et ma olen nii saamatu. Isegi mu sõnad on mu maha jätnud, sõnad, sõnad, sõnad...
Miks ma olen nii võlts, et kõik, mida ma teen on ainult mingi poosi pärast. Miks ma kirjutan isegi neid sõnu Wordi dokumenti, mõeldes, kuidas seda kõike paremini sõnastada ja kes seda pärast loeb? Kes ma tegelikult olen, mis mulle meeldib? Mul pole õrna aimugi. Kuidas on nii, et ülikooliga on ajumaht veel väiksemaks jäänud?
Ma ei saa leida uusi sõpru, sest see eeldaks vanade mahajätmist. Ma ei suuda pühenduda korraga paljudele inimestele, aga minu jaoks tähendab sõprus pühendumist. Aga kui ma nendega igasuguse suhtluse katkestaks, siis oleks ma halb inimene. Põhjust ju pole. Ja siis poleks mul kedagi. Pealegi, meil on asju, mida ma kellegi teisega ei jaga. Miks mu sõbrad on sootuks teiste huvidega ja põhimõtetega kui mina? Kus siis minu inimesed on? Või miks need, kes tunduvad minu inimestena, mind põlgavad ja üldse ei taha minuga läbi käia?
Kas maailm liigubki väga kiiresti totaalse kollapsi suunas, või tundub nii ainult mulle?
Miks ma kasutan nii palju sõna „mina“, kui on olemas inimesi, kes ei saa iseendale mõtlemist lubadagi, sest elu on nii karm? Aga ma ei saa, ma ei saa olla Toidupanga vabatahtlik ega üldse teisi abistada, kui ma olen omadega nii puntras. Ma tuleks sealt koju ja oleks ikka üksi ja ikka sama sitas meeleolus kui enne.
Millal ma ükskord olen päriselt täiskasvanu? Kas neljas aasta pooliseseisvust ei peaks tähendama, et ma ei jookse enam iga paari vaba päeva veetma koju, vaid saan omapäi ka hakkama? Aga ma ei saa, ma oleksin üksi ja ma vihkan-vihkan üksindust. Kuidas ma peaksin olema võimeline olema Tartus täiskasvanu ja kodus laps? Ma ei saa täita ju kaht vastandlikku rolli korraga.
Kaua ma veel niimoodi jaksan?
Viis aastat vahelduva eduga psühholoogi juures käimist ei ole mulle vastuseid andnud. Antidepressandid veel vähem.

Re: Oh jumal küll

#2
- Mida on mus armastusväärset ja kes raatsiks oma elu pühendada minu armastamisele?
Mina näiteks armastan sinus juba seda, et kirjutad olulise ja pika jutu enne Wordi, et tulemus saaks hea. Aga esmajoones on suur väärtus, usu või ära usu, sinu ainulaadsus. Selle väljendamine ja märkamine on juba omaette asi.

- Romantiline partner peaks ju olema eelkõige parim sõber, aga kuidas on võimalik, et mu parim sõber on meessoost, kui ma vaevalt räägin meessoost inimestega? Ma kardan neid, ma ei oska leida jututeemasid ja tunnen end pidevalt ebakompetentsena.
Püüa soost üle olla. Mina olen meeldivate vastassoost inimestega tutvunud just nii, et suhtlen nendega soole vaatamata - lihtsalt meeldiva INIMESEGA, rääkides maailma asjadest, mille puhul pole vahet, mis soost oled. Lihtsalt isik vs. isik, vaim vs. vaim, kui soovid. Ebakompetentsuse määrab ikkagi jututeema ja sinu enesekindlus, mitte vestluskaaslase sugu.

- Kuidas on olemas inimesed nagu P., kellel kõik laabub nii hästi, kes vahetab kolm korda elukohariike ja leiab igal pool eest dumpster divingu inimesi, matkakaaslasi, filosoofilisi vestluspartnereid ja lõpuks armsamagi. Miks mina ei suuda ühtegi neist isegi Eestist leida?
Mille põhjal sa järeldad, et P.-l kõik nii hästi on? Nt sotsiaalmeedia imidži põhjal seda teha ei soovitaks. Kui suhtled temaga aga lähemalt, siis peaksid ju teadma, et ka temal on oma ebakindlused ja probleemid. Võib-olla ongi küss selles, et tema leiab kõik need inimesed kolmest riigist samal ajal, kui sina püüad leida ühest? Mina olen aga kõik ägedad inimesed seni Eestist leidnud, nii et ma sellesse varianti väga ei usu.

- Jah, ma olen kade, kuramuse kade. Ja vihane enda peale, et ma olen nii saamatu.
Ma ka, pmst kogu aeg, rohkemal või vähemal määral. Aga kõige paremini aitab mul selle kadedustunde vastu, kui ise midagi ära teen/saavutan. Kas käin plaani järgi trennis, loen raamatu läbi, teen koolitöö ära või viin mõne oma mõtte ellu. Ei peagi täpselt võrdsustama kadestatava inimese saavutustega, aga kui midagigi ära teen, siis läheb kadedustunne miinimumi.

- Miks ma kirjutan isegi neid sõnu Wordi dokumenti, mõeldes, kuidas seda kõike paremini sõnastada ja kes seda pärast loeb?
Loeb, kes loeb! Nt mina. Ma ise kirjutasin kah just ühel hullult süvenemist vajaval teemal e-maili ja lihvisin sõnastust täiega, et lugejal oleks parem mu ideed mõista ja nägin sellega tõesti kurja vaeva, aga vastuseks tuli pmst "mul poh". Aga ma tean siiski, et minu võime mõelda teise osapoole peale, võime end kvaliteetselt väljendada on suur väärtus, isegi, kui seda ei mõisteta. Nagu ma vastuse algulgi ütlesin, see on üli lahe, et sa tegid teksti kõigepealt Wordis valmis! Proff lähenemine eneseväljendusele.

- Kes ma tegelikult olen, mis mulle meeldib? Mul pole õrna aimugi. Kuidas on nii, et ülikooliga on ajumaht veel väiksemaks jäänud?
See, et sa neid küsimusi küsid, tähendab siiski, et ajumaht on suurenenud, st sa pole niisama ülikoolis lollimaks jäänud. Mina läksin ka TÜ-sse, kuna arvasin, et ma ei taha enam muusikaga jätkata, st ei teadnud, mida tahan. Käisin TÜ lõpuni ja jälle olin suures segaduses, mida tahan ja valisin taas teise eriala. See kõik on pigem päris hea olnud. Lõpuks ei tee sinu eest tegusid su lõpudiplom ega eriala CV-s, vaid su enda väiksed valged käekesed.

- Ma ei saa leida uusi sõpru, sest see eeldaks vanade mahajätmist.
Vale. Ma lävin vahel vanade sõpradega, kelle toomine mõne uuema seltskonna juurde oleks puhta piinlik. Aga suhtlen nendega eraldi, eri tasanditel, eri meeleolus ja kõik on timm. See on võimalik. Kui jäävad ka mõned vanad maha, siis jäävad. Igasugused sellised protsessid, mis pole kunstlikud, on... loomulikud.

- Ma ei suuda pühenduda korraga paljudele inimestele, aga minu jaoks tähendab sõprus pühendumist. Aga kui ma nendega igasuguse suhtluse katkestaks, siis oleks ma halb inimene.
Miski ei kohustagi sind pühenduma korraga paljudele inimestele. Sedalaadi mured, nagu sa kogu oma postituses välja tood, tekivad minul nt siis, kui mõtlengi kõigile kohustustele ja probleemidele üheaegselt. Siis tekibki mulje, et pean neid ka lahendama üheaegselt. Reaalsus on see, et üks probleem täna õhtul, järgmine homse jooksul ja kolmas üldse kuu aja pärast. Ometi paneb kaval mõistus need kõik ühte hetke ja ma tunnen end niii ülekoormatult. Sama suhetega. Kõike korraga ei pea. See on suur asi, et sa võtad sõprust pühendumusega. Suur asi. Ja suhtluse katkestamine, nagu juba kirjutasin, ei pruugi olla sugugi ebaloomulik asi. Pole sa midagi siis kohe halb inimene. Mina katkestasin nt suhtluse oma abikaasaga ja siiani arvab mingi protsent minust, et olen seetõttu halvim inimene maailmas, aga tegelikult toimus see kõik loogilistel alustel, tuli kasuks meile mõlemale ja ütleksin lausa, et olin seda tehes päris hea inimene.

- Ja siis poleks mul kedagi. Pealegi, meil on asju, mida ma kellegi teisega ei jaga. Miks mu sõbrad on sootuks teiste huvidega ja põhimõtetega kui mina? Kus siis minu inimesed on? Või miks need, kes tunduvad minu inimestena, mind põlgavad ja üldse ei taha minuga läbi käia?
Kui sa oled üliõpilane (olnud), siis soovitan minna mõne (akadeemilise) organisatsiooni külalisõhtule. Kui sul on nende kohta eelarvamusi, aga sa pole ühelgi külalisõhtul käinud, siis oleks tark seda teha. Nii saad oma eelarvamustele kinnitust, või lükkad need ümber. Vähemalt ei kujunda arvamust tühja koha pealt. Jutu mõte on selles, et see on võimalus kiirel ja valutult tutvuda väga paljude lahedate inimestega, enda soost ja vastassoost. Olen seda teinud ja olnud väga erinevatel arvamustel asjast, aga kokkuvõttes on see olnud suur võimalus, suur pluss, hea ja kasulik. Soovitan. Uuri: ak.org.ee

- Kas maailm liigubki väga kiiresti totaalse kollapsi suunas, või tundub nii ainult mulle?
Mulle tundub ka, mitte ainult sulle. Agaa... vissst on asi ikka meie sisemaailmas. St ühiskond liigub ja muutub kiirelt edasi, aga me ei pruugi jõuda kaasas käia. Ja ei pruugi sealt ka mingit märkimisväärset kollapsit tulla, küll ta nsm kasvab ja areneb. Aga ongi põnev. Elame-näeme. Usun, et on võimalik hakkama saada, kui ka kõigega kaasas ei käi ja ei tunne, et endal sama tempo on, mis maailmal.

- Miks ma kasutan nii palju sõna „mina“, kui on olemas inimesi, kes ei saa iseendale mõtlemist lubadagi, sest elu on nii karm? Aga ma ei saa, ma ei saa olla Toidupanga vabatahtlik ega üldse teisi abistada, kui ma olen omadega nii puntras.
See on intelligentne vabandus, aga ka väga karm. Alati on kellelgi sitem, aga see ei tähenda, et sinu mure vähetähtis on. Ja teisele lausele: tihti ongi suured heategijad inimesed, kes on ise eluga puntras. Miskipärast on tihti nii. Usun, et sinu heategevus mõjub sulle siiski vaimselt hästi, tunnetad niiviisi enda rolli ja panust ühiskonnas mingilgi määral.

- Millal ma ükskord olen päriselt täiskasvanu?
Pigem polegi vaja määratleda.

- Aga ma ei saa, ma oleksin üksi ja ma vihkan-vihkan üksindust.
Nt. ak.org.ee

- Viis aastat vahelduva eduga psühholoogi juures käimist ei ole mulle vastuseid andnud. Antidepressandid veel vähem.
Hea, et sa pole kartnud psühholoogi abi kasutada. Loodan, et sain mingil määral vastuseid anda.

Soovin edu ja kindlameelsust! Kui soovid, võime täpsemalt/pikemalt rääkida. Tunnen end väga paljudes sinu mõtetes ja probleemides ära.
"Don't believe everything you read on the internet."
- Abraham Lincoln

Re: Oh jumal küll

#3
Relax.

Miks ei või sõprus olla selline, kus inimesed suhtlevad harva? Endal on palju tuttavaid ja sõpru, keda saan 100% usaldada ja igapäevaselt lihtsalt pole aega kõigiga rääkida ja tegeleda, ning see ongi normaalne.

Miks sa siis kaaslast ei leia, kas ise oled liiga arg, kinnine, ebaaktiivne?

Re: Oh jumal küll

#4
väga ilus sõnastus
ma soovitaks proovida olla avatud rohkem avatud ja hullule vahel sest oma kogemusest sellised inimesed leiavad isegi raekoja platsis sõpru. uute sõprade leidmine ei tähenda et vanad maha jätma pead. ma soovitan näiteks olemasolevate sõprade tuttavatega tutvuda ja leida suurem grupp tuttavaid, nende inimeste kaudu kohtad seda õiget sinu kirjelduse järgi. vaata et asjad ohtlikuks ei kisuks ja jää iseendaks siiski. päikest! olen küll Tallinnast aga liigun palju tartus ja mujal seega võiks suhelda, tundud väga huvitav inimene

Re: Oh jumal küll

#5
Aitäh, et vastasite. Nii tore, et on olemas inimesi, kes oma vabast ajast viitsivad teiste probleemidele kaasa mõelda ja lahendusi otsida, isegi kui see keeruline on. On kehvemaid ja paremaid päevi, tol hetkel, kui selle kirjutasin, oli mul eriti halb olla, täna näiteks on natuke parem.
@ Teet Tuhajuhan - Selles on sul täiesti õigus, et mul tõenäoliselt oleks vaja mingit organisatsioonilist kuuluvust, kus n-ö poolenisti sunniviisiliselt tutvuks inimestega. Aga ma ei usu, et korporatsioon oleks mulle kõige õigem koht, ma ei näe ennast väga nii rangete reeglite järgijana. Olen külalisõhtul käinud ka ja pigem tahaksin midagi vabameelsemat.
Ma tean, et ei peaks uute sõprade leidmisel otseselt vanu maha jätma, aga lihtsalt tunnen ennast nii tänamatuna, et ma üldse mõtlen uutest sõpradest, kui mul tegelikult on inimesed olemas. Aga reaalsus ongi see, et esiteks näen ma neid suhteliselt harva ja teiseks oleme me ikkagi üsna erinevad inimesed. Tahaks jälle öelda, et kõik /teised/ tunduvad oma sõpradegruppi kuidagi paremini sulanduvat, aga siin tuleb sisse järjekordselt see enesega teistega võrdlemine ja seda ei tohi teha, ma tean küll. See on kindel tee masenduseni.
@ pingwiin - Jah, olen arg ja kõike seda muud ka, mis sa kirjutasid. Vähemalt jätan võõrastele sellise mulje, isegi kui ennast sellisena ise ei näe. Sellest ei saa nii lihtsalt lahti. Suudan olla seltsiv küll, aga sugugi mitte alati ja selleks on vaja õiget meeleseisundit. Poistega suheldes olen seni väga-väga harva sellises seisundis olnud.
@ Merli.. - Aitäh, kaalun su soovitust. Ma ei ole muidugi eriline "peo hing" vms ja tunnen ennast üldiselt mugavamalt kahe-kolme hea sõbra seltsis, aga mine tea.
Vasta

Mine “Depressioon”