Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#1
Tere. Olen 17-aastane tüdruk. Jah, mu elu on hea jne, ma käin maailma parimas koolis,mul on sõbrad/sõbrannad, kellest pean väga lugu ja kes ka mind hindavad. Mul on olemas vanemad, kes hoolivad minust. Kuid siiski mul on tunne, et ei saa ma kellegagi rääkida PÄRISELT. Selle all ma mõtlen seda, et ma ei saa ega julge kellegagi rääkida oma mõtetest ja selletõttu on pidevalt tunne, et keegi ei mõista mind. Ma küll ei oska teiste mõtteid lugeda ega ma ei pea ka ennast mingisuguseks eriliseks, aga ma mõtlen liiga palju sellistele asjadele, millele tegelikult lapsed/teismelised ei peaks mõtlema...

Re: Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#5
Ju pole õiged inimesed lihtsalt sattunud su ümber, kellele oleks sul mugav end avada. Kusjuures mäletan samast east sarnaseid sõpruseid, mis tundusid tol hetkel parimast parimad, huumor, looming, maailmavaade klappis imeliselt, samas päris kõigest kindlasti ei rääkinud, aga vist ei osanudki rohkemat tahta. Samas praeguseid sõpruseid vaadates näen, et asi ongi selles, et on inimesed, kellega saab end vabalt tunda. Jah, kõigega kõigest ikka ei räägi, polegi vaja, aga ülisuur vahe on lihtsalt see, kes on need inimesed, kes on kõrval.

Ma küll ei kujuta ette, mis on need asjad, millele teismelised sinu arvates pigem mõelda ei võiks, kuid paratamatult mõeldakse erinevatele asjadele ja kindlasti on inimesi, kes sinuga sarnaselt mõtlevad.

Re: Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#9
kirjutasid, et sa ei julge rääkida mõtetest, ja see võib olla üks probleem, sest kui sa ei ava end, siis sa ei saagi teada, kes on sinu mõtteid väärt.
sa võid alustada väiksematest asjadest. näiteks oma maailmavaatest. kui keegi halvasti peaks reageerima, siis sellistest inimestest tuleks lahti lasta, isegi, kui see on raske. põhiline on rahu sinus endas.
teekond õigete inimesteni võib olla pikk, võib olla palju üksindust, palju pettumusi, haiget saamist, aga vähemalt ei seisa sa paigal, sa liigud edasi, sa otsid. anna võimalus igale inimesele, kes su ellu tuleb, kuula kõigepealt neid. juba see annab mingigi ettekujutuse, kas tegu võib olla inimesega, keda sina saaksid usaldada. see on üks võti, kuulata ja mõista kõigepealt teisi.

ma suhtlen inimestega palju, leian tihti uusi tuttavaid. vahel satun seltskondadesse kus suurem osa inimesi ei ole mulle tuttavad(või siis on aga pole suhelnud), algselt tundub vahel, et mul ei ole seal isegi midagi teha, sest ma ei oska näiteks nendega kaasa rääkida. vahel ma lähen ära, aga vahel ma jään ja kuulan neid. ja õpin neid kaugelt tundma. ja kui ma jään ja mul pole millestki rääkida, ja mul on imelik ja ärev, aga veidi aja pärast ma harjun ja lõpuks hakatakse minuga/hakkan ise kellegagi rääkima jne. õppides siis neid lähemalt tundma, suheldes. ja kõik eelarvamused tuleks alati minema pühkida. nii kui tahavad tulla, aja peast ära.
niisiis jah.
lase uusi inimesi oma ellu igal võimalusel ja püüa alguses neid tundma õppida, ja lase neil end tundma õppida ja sa ise tunned, kui keegi on see "sinu inimene"
lisaks kui ma loen, et sa tunned, et sa ei saa ega julge mõtteid avaldada, sest nad ei ole "mõtted mida teismelised peaks mõtlema" (cmon.. kuskil pole ettekirjutatud, mida peaks mõtlema ja mida mitte, me kõik oleme individuaalsed inimesed siiski, mitte robotid), siis olgugi, et su sõbrad sinust lugu peavad ja kõik on okei, siis vb nad pole päris need inimesed? või siis teine variant ongi see, et sa pole proovinud, kuigi kui tegu on õigete inimestega siis minu arvates sa ei kõhklegi, kas on nüüd veider neid asju rääkida või mitte.

ma ei tea küll kus sa elad ja missugune inimene sa oled ja nii edasi. siin tartus on nagu sellised teatud kohad, kus käivad üldiselt samad inimesed jne, väga suur hulk inimesi teab üksteist. selles mõttes on lihtne, sa lähed välja ja sa võid iga päev kedagi uut kohata. kas täiesti uut või kedagi, keda tead, aga pole lähemalt suhelnud jne. pirol, gennis, need tavalised niisama olemise kohad. muidugi üksi vist väga ei lähe kui absoluutselt kedagi ei tunne, aga ma ei tea ka kuidas sellistesse tutvusringkondadesse sisse saadakse, ma ei tea nagu isegi kuidas ma tean kõiki neid inimesi ja kust see alguse sai, et ma nendes kohtades käin ja nii edasi. megalt veider. nagu paljude inimestega on veel nii, et lihtsalt ei mäleta kuidas ja kus tuttvaks sain, ainult tean, et teame üksteist. aga kuidas.. dno
vahel mõtlen haigelt selle üle, et kuidas ma olen sattunud tõesti inimeste sekka. MaEiTea. aga mul on hea meel, et ma olen. kuigi mida rohkem inimesi tead, seda rohkem pettud neis, saad haiget, samas on ikkagi suurem võimalus leida need, kes sinust päriselt hoolivad.

vähemalt on alati koht kuhu minna, kui oled üksi.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#11
Jänes kirjutas:
31 Mai 2017, 13:09
kirjutasid, et sa ei julge rääkida mõtetest, ja see võib olla üks probleem, sest kui sa ei ava end, siis sa ei saagi teada, kes on sinu mõtteid väärt.
sa võid alustada väiksematest asjadest. näiteks oma maailmavaatest. kui keegi halvasti peaks reageerima, siis sellistest inimestest tuleks lahti lasta, isegi, kui see on raske. põhiline on rahu sinus endas.
teekond õigete inimesteni võib olla pikk, võib olla palju üksindust, palju pettumusi, haiget saamist, aga vähemalt ei seisa sa paigal, sa liigud edasi, sa otsid. anna võimalus igale inimesele, kes su ellu tuleb, kuula kõigepealt neid. juba see annab mingigi ettekujutuse, kas tegu võib olla inimesega, keda sina saaksid usaldada. see on üks võti, kuulata ja mõista kõigepealt teisi.

ma suhtlen inimestega palju, leian tihti uusi tuttavaid. vahel satun seltskondadesse kus suurem osa inimesi ei ole mulle tuttavad(või siis on aga pole suhelnud), algselt tundub vahel, et mul ei ole seal isegi midagi teha, sest ma ei oska näiteks nendega kaasa rääkida. vahel ma lähen ära, aga vahel ma jään ja kuulan neid. ja õpin neid kaugelt tundma. ja kui ma jään ja mul pole millestki rääkida, ja mul on imelik ja ärev, aga veidi aja pärast ma harjun ja lõpuks hakatakse minuga/hakkan ise kellegagi rääkima jne. õppides siis neid lähemalt tundma, suheldes. ja kõik eelarvamused tuleks alati minema pühkida. nii kui tahavad tulla, aja peast ära.
niisiis jah.
lase uusi inimesi oma ellu igal võimalusel ja püüa alguses neid tundma õppida, ja lase neil end tundma õppida ja sa ise tunned, kui keegi on see "sinu inimene"
lisaks kui ma loen, et sa tunned, et sa ei saa ega julge mõtteid avaldada, sest nad ei ole "mõtted mida teismelised peaks mõtlema" (cmon.. kuskil pole ettekirjutatud, mida peaks mõtlema ja mida mitte, me kõik oleme individuaalsed inimesed siiski, mitte robotid), siis olgugi, et su sõbrad sinust lugu peavad ja kõik on okei, siis vb nad pole päris need inimesed? või siis teine variant ongi see, et sa pole proovinud, kuigi kui tegu on õigete inimestega siis minu arvates sa ei kõhklegi, kas on nüüd veider neid asju rääkida või mitte.

ma ei tea küll kus sa elad ja missugune inimene sa oled ja nii edasi. siin tartus on nagu sellised teatud kohad, kus käivad üldiselt samad inimesed jne, väga suur hulk inimesi teab üksteist. selles mõttes on lihtne, sa lähed välja ja sa võid iga päev kedagi uut kohata. kas täiesti uut või kedagi, keda tead, aga pole lähemalt suhelnud jne. pirol, gennis, need tavalised niisama olemise kohad. muidugi üksi vist väga ei lähe kui absoluutselt kedagi ei tunne, aga ma ei tea ka kuidas sellistesse tutvusringkondadesse sisse saadakse, ma ei tea nagu isegi kuidas ma tean kõiki neid inimesi ja kust see alguse sai, et ma nendes kohtades käin ja nii edasi. megalt veider. nagu paljude inimestega on veel nii, et lihtsalt ei mäleta kuidas ja kus tuttvaks sain, ainult tean, et teame üksteist. aga kuidas.. dno
vahel mõtlen haigelt selle üle, et kuidas ma olen sattunud tõesti inimeste sekka. MaEiTea. aga mul on hea meel, et ma olen. kuigi mida rohkem inimesi tead, seda rohkem pettud neis, saad haiget, samas on ikkagi suurem võimalus leida need, kes sinust päriselt hoolivad.

vähemalt on alati koht kuhu minna, kui oled üksi.

No probleem ongi selles, et mul ei ole kellegagi rääkida.

Re: Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#13
Sa võid leida selle kellegi, samas võid mitte kunagi leida. See on umbes samaväärne kui et mõned leiavad väga vara enda hingekaaslase ja abielluvad. Samas mõni ei leiagi poole elujooksulgi seda. Ma arvan, et see sügavus mida sa endast jagada tahad seda sa sõpradega teha ei saa. Enda avamine kellelegi võtab aega ja tihtupeale inimesed ei olegi nii kaua sinu ümber.
Pead lihtsalt ootama.
Üksindus

Re: Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#14
kakkybabenasa kirjutas:
07 Juun 2018, 07:52
Sa võid leida selle kellegi, samas võid mitte kunagi leida. See on umbes samaväärne kui et mõned leiavad väga vara enda hingekaaslase ja abielluvad. Samas mõni ei leiagi poole elujooksulgi seda. Ma arvan, et see sügavus mida sa endast jagada tahad seda sa sõpradega teha ei saa. Enda avamine kellelegi võtab aega ja tihtupeale inimesed ei olegi nii kaua sinu ümber.
Pead lihtsalt ootama.
Emme, miks nii deep?
Where have all the flowers gone, long time passing?
/.../
Oh, when will they ever learn?

Re: Mul on tunne, et ei saa kellegagi PÄRISELT rääkida

#17
boyjoy kirjutas:
07 Juun 2018, 09:35
kakkybabenasa kirjutas:
07 Juun 2018, 07:52
Sa võid leida selle kellegi, samas võid mitte kunagi leida. See on umbes samaväärne kui et mõned leiavad väga vara enda hingekaaslase ja abielluvad. Samas mõni ei leiagi poole elujooksulgi seda. Ma arvan, et see sügavus mida sa endast jagada tahad seda sa sõpradega teha ei saa. Enda avamine kellelegi võtab aega ja tihtupeale inimesed ei olegi nii kaua sinu ümber.
Pead lihtsalt ootama.
Emme, miks nii deep?
Elu on selline.
Üksindus
Vasta

Mine “Depressioon”