Väike mure

#1
Olen 14 aastane tüdruk ja otsustasin siis lõpuks siia pöörduda ühe oma väikese mure või probleemiga. Ei osanud seda muu teema alla panna.  Nimelt 1,5 aastat tagasi tulin ma muusikakoolist ära õpetaja kiusamise pärast. Õppisin 6 aastat viiulit ja klaverit aga peale õpetaja vahetust hakkasid ilmnema probleemid. Õpetaja rääkis koguaeg kui loll ja andetu ma olen, mida ma üldse siin koolis teen ning kasutas mu õde "solvamiseks" (ta õppis ja lõpetas ka sama muusikakooli aga teise õpetaja juures), paljud tema õpilased rääkisid sama juttu, et õpetaja kiusab neid ning läksid sellepärast muusikakoolist ära. Hakkasin tundidest puuduma ning enda tervist ohtu seadma, et ma ei peaks tundidesse minema (proovisin näpuluid murda, istusin talviti märjalt õues, lootes haigeks jääda, liikluses liigeldes ohutusnõudeid mitte järgides ja sellised asjad). Eluisu täiesti kadus. Viiuli mängimine või isegi selle kätte võtmine oli mulle nii vastu, ma ei suutnud seda lihtsalt enam ilma pisarateta teha. Kui direktori jutule läksime saime vastuseks ainult, et ta on üksikema ning meil kõigil on raske, sa saad ilusti hakkama. Aga see selleks. Kui ma ära tulin, lootsin, et kõik läheb paremaks, saan hinded tagasi üles ning leian rohkem aega iseendale. Selle asemel läks kõik hullemaks, sain küll hinded enam vähem korda aga hakkasin sõpru tõrjuma, üksi "uitamas" käima (vältisin võimalikult palju inimesi), trennidest puuduma (ratsutamine tähendas enne seda mulle kõike), ennast süüdistama kui nõrk, hale ja allaandja ma olen, ma hakkasin tegelema enesevigastamisega, kõik tundus nii mõtetu, ma vihkasin ennast järjest rohkem ja rohkem. Igakord kui kuskil tuleb viiuli muusika mu vanemad vaatavad mulle otsa ja mul on nii häbi, ma tean nad tahaksid, et ma mängiksin neile. Ma olen kõiki alt vedanud.  Suve alguses see probleem süvenes. Mul tekkisid nö hood, kus mul oli tunne nagu ma oleksin hullumas. Hakkasin üle mõtlema, sellele järgnes iseendale tugevate hoopide andmine vastu pead ning jalgu ja kui ma maha ei suutnud rahuneda, rahustas mind veri maha.  Kui sain aru, et see ei ole enam normaalne otsustasin, et lähen tagasi muusikakooli, lootes sellega oma probleem lahendada . Saan nendest nägudest lahti, mis mind igakord muusika saatel saatsid, ma lähen tagasi ja lõpetan selle, millega ma alustasin, saan siis äkki enda üle uhke olla. Sellest oma vanematega rääkides lõid nende silmad särama, kohe sai ostetud uhiuus pill ja kõik asjad. Mu ema oli kõige õnnelikum inimene siin maailmas -Tema tütar saab talle nüüd viiulit mängida. Aga see plaan ei läinud nii nagu ma tahtsin ja ma ei läinud tagasi. Viiulit kätte võttes ma ikka kuulsin neid karjuvaid hääli enda kõrval, sa pole andekas, sa ei oska, sa ei suuda. Ja nii ma vedasingi ka ennast alt... Ma pole viiulit sellest ajast rohkem puutunud ning kõik on kinni nüüd selles "aga me ostsime sulle viiuli". Ma olen sellega pannud lukku oma teised unistused, kui neid võib nii nimetada, kuna ma ei usu neisse. Enam vähemalt mitte. Suve lõpuks läks vaimses mõtted olukord paremaks aga nüüd kooli algusega hakkab see jälle halvenema. Mu väga hea sõbranna pandi just haiglasse, anoreksia. Ka selle pärast süüdistan ennast. Ma kardan, et mu seisund muutub jälle samasuguseks nagu see oli kõige hullemal ajal, suve alguses. Ma ei suudaks seda. Praegu käivad lihtsalt koguaeg peast läbi suitsiidi mõtted ja kodust põgenemise plaanid. Mida ette võtta? Tunnen end nii mõtetu ja väärtusetuna.
 Väga vabandan nii pika jutu pärast. See muusikakooli jutt ei olnud võibolla isegi vajalik ja ma tean see on tegelikult väga mõtetu ja väike probleem, mille peale hulluks minna (võrreldes teiste inimeste muredega). Aga võtsin nüüd end kokku, kõik räägivad oma unistustest aga ma ei tunne end enam elusaltki.
Loodan, et ei raisanud nüüd kellegi aega ja aitäh kõigile, kes viitsisid selle läbi lugeda :)

Re: Väike mure

#2
Kindlasti pole vaja vabandada pika jutu pärast. See, et sa kirjutad väga täpselt ja mitmekülgselt, teeb sinu mure mõistmise teistele vaid lihtsamaks ja saad ka suurema tõenäosusega abi, nii et aitäh, et kirjutasid põhjalikult! :)

Olen helilooja, mängin viiulit ja klaverit ning õpetan ka ise juba paar aastat lapsi, noori ja täiskasvanuid, algajaid ja edasijõudnumaid. Seega usun, et mu sõnadel võib olla kaalu ning jutul tõsi taga.

Loomulikult on väga kurb kuulda, et sul on olnud selline õpetaja, aga kindel hea uudis on see, et sina ei pea ennast kohe kindlasti mitte milleski süüdi tundma. Igal õpilasel sõltumata vanusest või erialast, on tublimaid ja vähem tublisid aegu, aga selline käitumine õpetaja poolt - otsene solvamine ja motivatsiooni tapmine - on täiesti kohatu, ebaeetiline, ei sobi. Õpetaja ülesanne on sind toetada, juhendada ja kriitikat teha läbimõeldult ja sihipäraselt. Loodan siiralt, et see õpetaja on ennast parandanud või siis ei õpeta enam.

Viiuli õppimine ja mängimine või selle mittetegemine on totaalselt sinu asi. Sa ei tohiks seda teha lihtsalt kellegi teise rõõmuks, kui see sulle enesele vastu käib. Muidugi ma saan aru vanemate ootusest, pilliostust ja survest, mida tunned. Mina näiteks ei soovinud pärast gümnaasiumi lõppu mingil juhul muusikat edasi õppima minna ja sain selle tõttu ühelt lähedaselt sugulaselt tugevat kriitikat, et miks raiskan enda annet ja teen rumalaid otsuseid. See kriitika tegi mulle väga haiget, kuna ma tõesti ei suutnud jätkata, aga tema arvamus oli mulle ikkagi oluline. Kuigi nüüd olen tagasi muusika õppimise juures, olen rahul, et suutsin enda tundeid kuulata ja teha loomuliku pausi, mille jooksul sain rahulikult järele mõelda, mida muusika minu jaoks ikkagi tähendab. On ka täiesti loomulik, kui jätkad huvi korral viiuliõpinguid näiteks 40-aastaselt, nagu mõned minu õpilased. Kui soovid aga praegu alustatu lõpule viia, siis pead leidma lihtsalt sobiva õpetaja ja/või muusikakooli. Neid on sõltuvalt su elukohast piisavalt palju ja piisavalt erinevaid ja täiesti kindlasti on võimalik leida keegi meeldiv ja toetav. Või siis tule minu juurde :D

Muusika on suur ja ilus kunst ja oleks ka imelik, kui inimesed selle õppimise keerulisel teel aeg-ajalt ei kardaks/jälestaks pilli harjutamist, solfedžotunde jne. Olen su üle uhke, et sellest teemast kirjutasid ja et see sulle siiski tõeliselt korda läheb. Kindlasti ei pea sa end nii halvasti tundma, nagu kirjeldad ja kindlasti palun ära tee endale midagi halba - vanemate või õpetajate hinnangud sinu huvide või hobi osas pole seda absoluutselt väärt. Jah, kuula neid, võta teadmiseks, aga otsusta ise. Ja kui päriselt ise ei oska, siis küsi ikka nõu!
"Don't believe everything you read on the internet."
- Abraham Lincoln
Vasta

Mine “Depressioon”