Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#9
c4lliteven kirjutas:Eelkõige lähen ma sinna siiski sotisaalfoobia/ärevuse pärast, mis on aastaid kestnud, depressioon lisaks veel lihtsalt. Seal küsitakse siis eraelu kohta ka midagi, et mingeid tekkemehhanisme välja selgitada?

Eks ikka küsitakse, aga karta pole mõtet. Nad on spetsialistid ning saavad aru, et inimestel ei ole alati kõike väga kerge välja rääkida kuid koostöö on samas siiski väga oluline. See oled ju sina, kes sinna läheb ja abi loodab saada. tahaksin veelkord rõhutada, et ära karda midagi neile rääkida, sest nemad ei ole inimesed, kes selle informatsiooniga midagi kurja saaksid teha, vastupidi.
Oleneb muidugi ka psühholoogist, kelle juurde sa lähed. Mõni võib pikemalt sinuga rääkida ning mõni on lihtsalt põhimõtteliselt selline, kes uurib sümptomid välja ja kirjutab sulle retsepti. Eks lähed sinna ja saad teada.
Kivi kotti!

Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#12
Eelmisele pean kirjutama. Arst ei saa kedagi seepärast minema saata, et tal ise tarvis koju minna, sest inimesel on töögraafik ja ta peab niikuinii tööl olema.
Ja rohtude väljakirjutamiseks pole samuti alaealisel kellegi allkirja vaja. Alaealine võib lausa ise üksinda endale kirjutatud retseptravimeid ostmas käia.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#14
On juhtunud? Räägi lähemalt. Millal on juhtunud, et arst võimalikult kiirelt patsiendi minema saadab, sest tal on vaja koju seebikat vaatama minna ja miks just seebikat? Kas arst lasti lahti? Oli see viimane patsient ja tööpäeva lõpp? Kas patsient oli päris esimest korda arsti juures, või oli ta seal oma retsepti pikendamas/rääkimas, kuidas ravi läheb?

Ravi alustuseks tablettidega pole vaja vanema nõusolekut. Alaealine võib ise minna ja rääkida ja saada ravimid, vanemaid ei kaasata sellesse. Kui asi on haiglasse minekuga siis küll, aga no mina alaealisena ja üks tuttav veel kunagi läksime haiglasse, sattus juhuslikult samale päevale erinevatel aegadel - kummalgi vanemaid kaasas polnud, aga olukord oli jube. Vanematele ei helistatudki. Võeti haiglasse ja ajati üldse asi kohtu kaudu, mingi advokaat või asjandus käis (ma enam ei mäleta, kes see täpsemalt oli) ja seetõttu oli ka sundravi - no sundravi nõudvat olukorda kindlasti polnud, aga lihtsalt see oli kohustuslik selle kohtuasja tõttu. Ja kui on sundravi, siis ei aita ka mingine vanema mittenõusolek asjaga. Oli see sul siis ravimitega seoses, või oled ka haiglas olnud ja sellega seoses? Siis on jah vanema allkiri.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#15
Õhtu poolne viimane patsient oli. Patsient oli esimest korda arsti juures. See seebika värk oli pigem väljend, aga igal juhul arst kiirustas koju. Ta ei öelnud patsiendile(patsient oli nimelt üks mu tuttav) otseses mõttes et "teeme nüüd ruttu, ma pean koju minema". see nägi pigem välja nii, et patsient rääkis oma loo ära ja arst ütles talle ilma midagi juurde küsimata et ta sööks rohkem šokolaadi ja liiguks ja küll siis tuju ka paraneb. See oligi kõik. Hiljem läks see sama inimene teise arsti juurde Tartus ja sai anti-depressante ning talle öeldi et tal on mõõdukas depressioon ja šokolaadist seal küll mingit kasu enam pole.

Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#16
Mul psühhiaater küsis et kas mu isa on nõus et ma ravimeid hakkan võtma ja ma lihtsalt ütlesin jah (kuigi mul polnud õrna aimugi mis mu isa sellest arvab) ja ta ei küsinud ka üle ega polnud mingit allkirja ega midagi vaja. Mu isa muidugi polnud sellega nõus aga iga kord kui ma retseptiga koju tulin siis sõimas läbi mind ja muidu midagi muud ei teinud, ostis rohud ära.

Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#17
Ma käisin alles üsna hiljuti psühholoogi juures ning ausalt öeldes oli arst üsna ebameeldiv, vähemalt minu arvates. Man, läksin sinna, kuna minu suhted perega ja hinded on omadega täiesti põõsas. Kui me selgitasime olukorda, võttis arsr üsna avalikult minu ema poole ning ütles mulle, et ma jooksen vastutuse eest ära, sõna otseses mõttes (ma olen üritanud ära joosta). Psühholoog küsis, mis on mu tulevikuplaanid, mida ma kavatsen peale kooli lõpetamist teha? Mul on suured plaanid ning kõigi suhtumine sellesse on umbes "Las ta unistab, unistada tulebki suurelt." ja see ausalt öeldes häirib mind väga. Kui ma selgitasin oma plaane arstile, siis oli üsna selgelt näha, et ta pidas seda naljakaks. Ja temast ei olnud eriti palju abi, kui midagi, siis olin ma pärast oma ema peale veel vihasem ning alateadvuses ilmselt tahtsin psühholoogist võileiba teha.
Siis on veel see asi, et mu ema arvab, et mul on depressioon, ent sellest mu ema isegi ei rääkinud. Ühel hetkel arvasin, et mul võib olla sotsiaalfoobia, ent mul ei olnud midagu viga, kui ma olin üksikute inimeste juures, seega ma arvan, et mul võib olla ärevushäire. Ent ausalt olles pole mul eriti tahtmist selle psühholoogiga (ega oma emaga) seda enam jagada.
See jutt tuli üsna pikk, ma lihtsalt mõtlesin, et jagaksin oma kogemust ning näitaksin, et kõik arstid pole toredad.

Re: Esmane psühhiaatril käik (neile, kes on käinud).

#19
Soovitaksin enne esimest külastust panna ka mingi aja jooksul kirja kõik oma mured, kasvõi lühidalt mingi nimekirjana ja näiteks kohe vestluse alguses arstile anda. Seal kabinetis psühhiaatriga tõtt vahtides ei pruugi kohe pähe tulla, mida öelda. Arst muidugi küsib igasuguseid asju, aga ta saab juhinduda alguses vaid stampküsimustest, mis ei pruugi tegelikult iga inimese puhul palju avada ja lõpuks ongi, et söö šokolaadi ja head teed sul minna, kuigi probleemi tuumani ei jõutudki.

Ise käisin mingi põhikooli lõpus esimest korda psühholoogi juures. Too naisterahvas tundus ebasümpaatne ja stampküsimused ajasid teismelist mind närvi (sest ma pidasin end ikka eriliseks, onju). Seetõttu vastasin kõigele üsna lühidalt ja ükskõikselt ning läksin pärast kabinetist välja sama targalt kui sinna sisenenud olin. Pärast muidugi asjad ei paranenud ja edasine elu oleks võinud kohati palju lihtsam olla, kui tookord oleks abi saanud.
Nüüd, mõnda aega tagasi tundsin, et ei jaksa enam üksi maadelda oma depressiooniga (või noh, oleks hädaga jaksanud, aga oma energiat ja aega võiks elus veidi produktiivsemalt kasutada, kui enam-vähem hakkama saades), läksin psühhiaatri jutule ja andsin endast parima, et seekord võimalikult põhjalikult ja ausalt kõigest rääkida ning läks hästi ja sain sobivad ravimid ning, kuigi peab veel vaeva nägema, et täisvõimsusel tööle hakata, on lootust, et minust saab veel asja. :)

Tl;dr: Andke arstile võimalikult palju informatsiooni ja ärge laske tal arvata. Abi tuleb ainult koostööst.
Vasta

Mine “Depressioon”