Liigne tundlikus.

#1
Ma ei tea kas ma kirjutan õigesse alateemasse või mitte, aga abi oleks ikka vaja.
Olen 15 aastane tüdruk. Olen teistest erinev- ma olen paks. Tänu sellele olen ka pidanud taluma erinevaid mõnitusi ja üleüldse piinelnud. Nende mõnituste tõttu olen väga haiget saanud. Ja ma arvan, et see on põhjustanud ka selle, et ma hakkan iga pisiasja peale nutma. Näiteks, vaatan midagi kasvõi telekast, kus kõik on nii õnnelikud, hakkan ma nutma, kuna mina seda pole. Kui ka ema mulle mingit väikest noomitust ütleb, hakkan nutma. Üleüldse hakkan kõikide imelike asjade peale nutma. Kui mu "sõbrad" teaksid, milline ma tegelikult olen, siis mul poleks enam kedagi. Nad teavad mind, kui rõõmsameelset tüdrukut. Aga tegelikult tahaks olla ka rõõmsameelne, mitte iga asja peale nutta. Ema on pakkunud minna kuhugi arsti vastuvõtule, aga ma ei suudaks. See oleks alandav kuidagi. Nagu ma oleks hull. Äkki keegi oskab aidata, kuidas talitseda oma tundeid.

Re: Liigne tundlikus.

#2
See , et vastuvõtule arsti juurde minna, see poleks sugugi alandav .. ja ega keegi ju sellest siis teada ei saaks võinoh, kui saakski , mis see nende pe*set torgib ? :o
Mul oli ka kunagi nii , et ma iga võikse asja peale hakkasin nutma , nt siis kui mul mõni töö halvasti läks :? , aga minul on see üle läinud .. nüüd ma ei nuta enam NII TIHTI ..
Oma kehakaaluga seoses saad sa ju kindlasti midagi ette võtta , kui sa tahad muidugi ..
Mind aitab selline mõtlemisviis , et kui ma tahan , siis ma suudan kõike ( puhas tahtejõud ) :wink:
Ja see millisena su sõbrad sind teavad , rõõmsameelse tüdrukuna - kui sõbrad nad siis ikka on ??? kui sa saad neid usaldada siis sa võid ju nendega rääkida , neile oma muret kurta .
Ja pea meeles - sa saad hakkama :wink: :)
aa , kui vana sa oled ? (:

Re: Liigne tundlikus.

#4
aga kui sa tahad , sa suudad selle tahtejõu endas leida :) :)
Me kõik suudame seda , kuid tihtipeale me kahtleme endas ja sellepärast me põrume ..
ja kui sul tahtejõudu pole , kuidas sa siis siiamaani oled vastu pidanud ?
ja see on juba VÄGA suur asi , et sa suudad sellest rääkida , :wink:

Re: Liigne tundlikus.

#8
Nii .. ja kõik on sinu vastu nagu vaenulikud ? :?
aga sa hakka väljas käima rohkem , inimestega suhtlema , ole avatum ..usu , asi paraneb :wink:
Tead - sind ei tohiks mõjutada see, et keegi sind solvanud/kiusanud on.. Sest sinus on kindlasti midagi tohutult head, mida paljud kadestavad/endale tahavad :)
Elukool on karm - see on tõsi , aga kunagi hiljem sa saad aru , et see võitlemine tasus ennast ära..
Milleks elada:
Armastuse, sõpruse, esimese lumehelbe, kevadise päikese, lillede, päevalilleseemnete, muusika, ilu kõigis oma vormides, jalutuskäigu lumises pargis, tähistaeva, luule, suliseva ojavee, mõtete, värvide, südamilikkuse, lahkuse, tuleviku, mälestuste, rõõmu, mereranna, liivaluidete, tuule, langevate lehtede, kõige nimel, mis on olnud ja tuleb, mis alati jääb ja mida kunagi ei saavuta...
vihmapiiskade, täiskuuvalguse, päikeseloojangu, värske jõulupuu lõhna, ootusärevuse, küünlavalguse, selckonna, lumel asecevate jalajälgede, naeru, värskelt küpsetatud koogi, vikerkaare, lilleõie magusa lõhna, kevadel saabuvate lindude laulu, esimeste lume alt tulevate rohututtide, räästaall sulavate jääpurikate, päikese käes helkiva lumekatte, sooja hingeõhu, kirjeldamatu tunde, mis paneb sügavalt mõtlema ja silmad särama...
elus leiad seda, mida ocid...mina ple ühtegi neist nimetatud "asjades" ocinud...olen nac sentimentaalne...kui võtta elust ära kõik läbielatud kannatused ja valu, mured, stress, pinge, siis näexime me kõik selliseid kauneid vaateid ja oskaxime neid vääriliselt hinnata..
See on Archskorpioni vaade elumõttele ..
Siia juurde lisaksin ainult värsked ja soojad piparkoogid :mrgreen:

Re: Liigne tundlikus.

#9
Ei ole kõik. Lihtsalt see arsti asi ei sobi mulle. Mul on olnud ka arstidega palju halbu kogemusi. Mitte just psühholoogidega, aga muudega. Ma lihtsalt juba tasapisi kardan neid.
Ja paljud ei suhtle minuga mu kaalu pärast. Ma ei ole kõige paksem, siin on ka minust paksemaid, aga kui panna kõrvuti tavalise normaalkaalus olevaga, siis olen tema kõrval tohutult paks. Ma olen proovinud viimane kuu trenni teha, aga kui ma ei jõua teha, siis kohe kaob isu ära ja hakkan jälle nutma, et ma olen saamatu paks värdjas. Olen käinud ka endokrinoloogi juures, üks arst ütles, et mul on kilpnäärmes mingi lõhe, teine kord oli teine arst ja ütles, et mul kõik korras. Ja kui küsisin, et kuidas kõhnaks saada, siis nad panid söö vähem magusat. Aga ma ei söögi põhimõtteliselt magusat. Nädalas 1-3 karamelli, muud midagi. See ei saa tekitada nii suurt kehakaalu.
Ja enam ma ei suuda mõelda positiivselt. Mul on lihtsalt nii suva kõigest. Alles hommikul nutsin selle pärast, et ma igatsen ühte inimest, kuigi ta alles eile läks reisile. Ta tuleb alles laupäeva hilisõhtul. Varem mul sellist asja ei olnud. Ma olen õnnelik olnud, et keegi saab puhata vms, aga ma nutan selle pärast. Eile öösel, ma olin neljani üleval ja nutsin, et ma nii paks olen. Siis tuli mõte pähe, et teen trenni, aga siis tuli meelde, et ma ei jõua ju.
Vahepeal mõtlesin, et läheks Tartu endokrinoloogi juurde, äkki ta saab aidata. Äkki mu kaalutõus ja kõik on seotud mu emotsioonidega. Aga ma ei tea mida teha. Ma ei julge emale rääkida. Ta hakkab äkki ütlema, et teeksin trenni vms, või et ma pean olema selline, nagu olen.
Ma vahel lihtsalt tahan minema, igaveseks. Lihtsalt nii kõrini on elust. Ma olen proovinud ka elu võtta. Aga alati on keegi takistanud. Varem ma ka lõikusin paar korda, aga ema nägi haavu ja lubasin, et enam ei tee. Lihtsalt ma tahan olla positiivne, aga ma ei suuda.

Re: Liigne tundlikus.

#10
ENESETAPU MÕTE VISKA KOHE PEAST :!: :!: :!: :!: :!: :o
aga vb sa saad oma emaga rääkida , ja kui ta hakkab sulle mingit loengut pidama , siis ütle et seda sa oled juba kõvasti kuulnud (kui oled muidugi) ja pigem et las ta aitaks sind .. :wink: vb just teda sa saadki usaldada..
Ja kaalu langetamise koha pealt , vb oled sa enda vastu liiga karm ? algul teed liccalt nii palju kui jõuad ja peagi sa märkad et sa hakkad rohkem jõudma , kui algul .
Kui ma küsida tohin ja kui sina vastata tahad, siis ma küsiks et mis halvemad kogemused sul arstidega olnud on ? :?

Re: Liigne tundlikus.

#11
Mu ema teha oleks, siis ta aind loeks vahel loenguid. :/ Ta on muidugi mõistev ja teeb kõik, et mul hea oleks, aga vahel pingutab liiga üle.
Ja enesetapu mõtted minema, ma ei saa nii lihtsalt, väiksest saati olen juba mõelnud.. :/

Arstidega nii palju, et eelmine aasta novembri alguses oli mul pimesoole operatsioon. Opereeris noor arst. Ta ei oodanud vereproovi tulemusigi ära, kui juba ütles, et mul on asi väga hull. Läksingi siis opile. Kõik oli algul korras. Siis tuleb see sama arst ja ütleb ' oih, sul polnudki vaja opereerida, sa olid arvatavasti lihtsalt kõhu lihase välja venitus'. Suht haige oli. Opi ajal ma olin poolenisti üleval. Ma kuulsin kõike, mis tehti. Aga ei tudnud. See oli juba paras šokk. Ma küsisin ka selle arsti käest, et mis sai sellest skalpellist, mis maha kukkus. Arstil läksid silmad suureks ja küsis, kus ma sedda tean.Rääkisin siis oma loo ära. Ta mingi kokutas ja ütles ' ee, me ei kasutanud seda' . Kahtlase häälega veel ütles seda. Ja siis mingi järgmine päev sain koju. Alguses oli kõik korras. Aga paar päeva hiljem hakkas kõht täiega valutama ja oksendasin. Läksime päevapalatisse. Arst oli see sama. Tema paneb suure suuga, et mul on kõhugripp. Okei, hakkasin siis söetablette ja asju sööma. Paremaks ei läinud. Kolmapäeval läksin siis niite välja võtma. Siis oli teine arst. Emme rääkis ka, et öeldi, et mul kõhugripp. Too arst ütles kohe, et kõhugripp ei saa olla. Mulle tehti erinevad vereproovid ja asjad. Kästi koju minna. Koju jõudsin, kukkusin kokku. Siis kohe helistati ka haiglast, et tagasi läheksime, et midagi hullu on. Arst siis ütles haiglas, et mul on veri väga halb. Mingi asi veres on 339, mingi sete vms. Ma ei teagi täpselt mis asi, kuigi normaalne on alla 10. Kohe tehti mulle ka mingi kompuuter uuring ja panti haiglasse. Esimesed kolm päeva läks mul koguaeg hullemaks. Siis ema tegi streigi maha, et nad ravivad valesti vms, et mul paremaks ei lähe. Kui mul rohud peal olid haiglas, siis ma viskasin ka pooled juuksed maha, kuna ei pantud kõrvale vitamiine. Reedel juba viidigi mind Tartu haiglasse laste kirurgia osakonda. Minu pärast tulid ka Tallinna arstid kohale, kuna ma olin nii erakorde asi. Tartus sain teada, et mul kuskil sooltes on mäda. Taheti panna mingit voolikut kõhtu, aga kuna see mäda oli nii soolte sees, sisi poleks sellest kasu olnud. Tartus läks mul õnneks paremaks, kuni langesin kooma. Praktikandid tahtsid kõik mind näha ja asja, kuna sellist asja juhtub harva. Koomas olin õnneks vähe ja hakkas siis jälle paranema. See arst, kes mind kodukohas opereeris anti kuhugi arstiasjandusse, mis tegeleb selliste asjadega, ja saingi teada, et ta tegi selle musta skalpelliga mul oppi edasi. Tänu sellele, ma ei tahagi enam eriti arsti juurde minna. See tekitas minus sügavad haavad. Varem olen ka opil käinud, aga midagi sellist pole juhtunud. Sel ajal võtsin ka suht palju kaalust alla, aga see tuli kõik topelt tagasi. :/

Re: Liigne tundlikus.

#17
Ma tunnen umbes samamoodi. Mul on küll üks sõbranna kes mul vahel tuju paremaks teeb kuid ma mõnes mõttes ei tahagi temaga koos olla sest ükskord ta ütles et tal on nii kahju minust (sest keegi ei suhtle minuga mu klassist ) ja see on vist ainuke põhjus miks ta mu sõber on .
Mul läheb ka tuju nulli nähes õnnelikke inimesi kuid hullem on siis kui kellegagi juhtub midagi:siis on mul temast nii kahju et püüan lakkamatult kujutleda mis tunne tal võis olla ja lõpuks hakkan nutma sest see on lihtsalt jube.
Ma soovitan sulle et parem ära hakka end piinama trennidega ja samuti ära usu reklaame masinatest mis viivad su "ideaalkaalu". Mina arvan et võiksid trenni asemel lihtsalt jalutamas hakata käima ja vahel bussiga sõitmise asemel jala minna ( kui sul piisavalt aega on).See on väsitav kuid olen ise peale kooli jala koju läinud . Bussiga lähen koju umbes tund aega ja jala läksin vist kolm tundi.
Teine võimalus on see et võid süüa puu- , juur-ja köögivilju:need täidavad kõhtu kuid annavad minimaalselt kaloreid. Sa võid teha neist salatit näiteks(puuviljasalat suhkruga:mmmmmmmmm.... ajab suu mul vett jooksma)
Ära hoia ühestki kaalualandamise mõttest kramplikult kinni ja tea et on inimesi kes on sinuga täpselt samasuguses olukorras:)
Vasta

Mine “Depressioon”