Deprekas?mase?lihtsalt kurb?

#1
Tere,olen 14 tunnen ennast tihti üksi.ja mu ex rikkus mu elu ära.jah mul on sõpru aga ma tunnen et ma olen üle ma pole piisav nende jaoks nad valetavad mulle, ma ei tunne et keegi vajab või hoolib minust.Mu vend solvab mind,Mu ema solvab mind,mu sõbrannad solvavad mind mind vihkab terve kool asja eest mida mina ei teinud.ma nutan end iga õhtu magama.Ma olen rääkinud sellest ühele sõbrannale aga ta ütles et see läheb üle.(ta ütles seda 2 kuud tagasi) aga see ei läinud see on kestnud umbes aasta.ma olen ennast lõikund.mu käel on näha neid arme.ja ma ei julge räãkida kellegile oma murest sest keegi ei mõistaks mind.pole olnud ühtegi päeva kus ma ei nutaks end magama on see lihtsalt kurbus?või depressioon?või mase? Ma lihtsalt tunnen et ei jaksa enam

Re: Deprekas?mase?lihtsalt kurb?

#2
Sa võiksid psühholoogi poole pöörduda, annab nõu, annab tuge jne. Pead omale paksema naha kasvatama, solvanguid ära kuulda võta, las ütlevad, mis tahavad ja need nn sõbrad, kes solvavad polegi nii head ja lähedased sõbrad, nende inimestega ära suhtle. Tõelised/lähedased sõbrad hoolivad, on toeks, ei solva sind tahtlikult, head sõbrad, kes sind hästi tunnevad ei kahtle sinus, on sulle toeks raskel ajal, on toeks ka siis kui paljud on sinu vastu/säädistavad sind selles, mida sa ei teinud. No see üsna tavaline et õed/vennad solvavad aastatega läheb üle enamasti. No nt mu isa, vend mind solvanud, sest minu ja nende vaated kokku ei lähe, sellest ei lase ma ennast häirida. Proovi rohkem keskenduda headele asjadele enda ümber, nt enda hobidele, proovi tunda rõõmu lihtsatest asjadest, nt linnulaulust, päikesepaistest jne. No mõnda lohutab ka see kui ta mõtleb, et mõnel läheb siin elus veel kehvemini. Kui vahest vanemad solvavad nad alati aru ei saa, et selle hinge võtad, võibolla arvab ema et aitab sind kuidagi vms, et tahab sulle head, aga välja tuleb teisiti v arvab et saab solvamisega sinu käitumist/harjumisi muuta. Ära neid solvanguid tõsiselt/hinge võta.
Kui ennast tõestada ei saa, et ei olnud süüdi ja kõik sellised heiterid on, oleks parem kui vahetaks kooli, aga alati jhm see koolivahetus nii kergelt ka ei käi, nt tekib rohkem stressi koolivahetusest, uus kool liiga kaugel kodukohast, vanemad pole nõus kooli vahetama, jms (aga kui vanematele seletada et sul seal koolis pole meeldiv käia, siis nad vast ikka nõus kooli vahetama). Väga harva kui on probleeme, millele lahendust ei leia, aga enamasti alati saab oma probleemidele lahenduse.
Pead ennast koguma ning oma murest julgema rääkida, ainult siis saab sind aidata kui sa ise lased abi pakkuda/kui ise soovid ennast aidata.
💚💜💚💜

Re: Deprekas?mase?lihtsalt kurb?

#3
Tere!

On hea, et muret jagasid.

Kui terves koolis mingi lolli kõlaka pärast sul halb olla on, siis esimesena pakuksin, et vaheta kooli. Kui elad väiksemas kohas, siis pole see nii lihtne, aga kuna sa asukohta ei täpsustanud, siis soovitan. Kooli vahetus on suur muutus, aga kui see kokkuvõttes muudab enesetunde paremaks, tasub seda teha.

Ütlesid, et tunned, et pole sõbrannade jaoks piisav ja mitmed valetavad. Samas ütled, et ühe sõbrannaga said rääkida ja ta ütles toetavalt, et küll üle läheb. Kui ikkagi mõni inimene on, kellega rääkida saad, on ikkagi hästi. Keegi pole täiuslik ja igaüks on teinud vigu - valetamine jne. Kui aga seda valetamist, solvamist jm liiga palju on, on sul õigus selle inimesega suhtlemine lõpetada. Jah, kui ema ja vend solvavad, ei tasuks muidugi kohe suhtlemist lõpetada, küll aga tasuks alati otse öelda: "See, mis sa ütled, teeb mulle haiget. Palun ära ütle nii.". Kuna sa ei täpsustanud, millistest solvangutest on juttu, siis ütlen, et mõne halvastiütlemise taga võib olla ka soov aidata või mingit halvemat olukorda ennetada - a la ema ütleb, et oled paks ja peaksid vähem sööma, mis kõlab päris korraliku solvanguna, samas võis tema eesmärk olla ennetada võimalikku tulevast veel suuremat ülekaalu. See on lihtsalt näide. Kuna vanemad tahavad oma lapsele üldjuhul ikkagi head, tasuks nende puhul väga korralikult mõelda, et kas nende öeldu ainus põhjus on solvata ja haiget teha või võib seal taga olla ka hoolimine, mis on lihtsalt halvasti väljendatud.

Ütlesid, et nutad palju. Iseenesest on nutmine hea, vabastav. Öeldakse, et see on halvemgi, kui halvad emotsioonid kogunevad, samas ei suuda neid kuidagi kanaliseerida, väljendada, välja nutta. Nii võib tekkida lõpuks täielik tuimus.

Kas sa muidu psühholoogiga oled rääkinud? Kas su koolis on psühholoog?

Mis sa ise arvad, mida sa saaksid teha, et end igapäevaselt paremini tunda? Mis toredaid tegevusi sa tahaksid iga päev teha?

Otseselt sõpru otsima hakates ei pruugi see õnnestuda, aga kui olla uutele tutvustele avatud võib kunagi tekkida ka hea juhus ja leida endale mõne uue hea sõbra, kellega tekib usaldusväärne suhe, ei valetata jne. Mis sa arvad, kus oleks sul võimalik uusi inimesi kohata, nendega tutvuda?

Võid siin ikka kirjutada, kuidas sul läheb, kas on elus mingeid muutuseid jne.

Edu!
Vasta

Mine “Depressioon”