väsimus

#1
jagan enda mure. otsest abi ega lahendust ei ootagi, pigem on vaja kuskile mõtted kuskile üles kirjutada.
ma olen konstantselt tohutult väsinud, kõik on kurnav ja vaevanõudev. motivatsioon on kadunud, elujõud ja -tahe kaovad iga päevaga. tunnen, et ei suuda enam tõusta, kui olen kord maha istunud. ilmselt ma suudaksin seda, kui ma tahaksin, aga ega ma väga enam isegi ei taha. olen laisk, nõrk, rumal, mugav. eks ma olen ise ka aru saanud, et “depressioon” (nagu mul lastakse enda seisundi kohta mõelda) on lihtsalt vabandus mugavustsooni jääda. tunnistan kerge kahetsusega, et ma ei kavatsegi midagi muuta... väga kerge on praegu... mulle tullakse vastu ja minult ei oodata midagi. see on siiamaani olnud väga kerge, olen mõnusalt ennast siia auku sisse seadnud ja ei taha enam välja ronida. eks kui mul kedagi järele nutma ei jääks, teeksin ilusa lõpu enda rumalale elule, aga praegu oleks see halvim variant - liiga paljud jääksid ennast süüdistama... ma ei ole suidsiidne, lihtsalt äärmiselt rumal. ja rumalus on väsitav. tohutult. olen liialt nõrk ja liialt laisk. iga päevaga vihkan ennast aina enam, samas mida aeg edasi, seda pohhuim mul on. väga, väga pohhui on kõigest. murran lubadusi lihtsalt selle pärast, et mul on ekstreemselt savi, mida teistele teen sellega. juba ammu lubasin nt lõpetada enesevigastamise, well shit - punkt juures, miks ma äärmiselt rumal olen. hetkel hakkasin aga kirjutama, sest tundsin jälle tohutut väsimust. ei jaksa vetsu minna ega hambaid pesta. loll väike probleem. laisk olen. aga ma ei suuda. tahaks midagi lõhkuda või peksta või täiest kõrist röökida või kiskuda või hävitada, aga, perssse, ei ole energiat. see segab nii väga minu elu. ma ei suuda isegi koolis käia enam. kerge ja tore on seal tegelikult, ma lihtsalt nii tohutult laisk, et ei tule toime. ma ei jaksa ma ei jaksa ma ei jaksa ma ei jaksa ma ei jaksa. need on vist sõnad, mida lähedased kõige enam minult kuulevad viimasel ajal. ma vingun, liiga palju. aga jällegi, eks ma lihtsalt sisemiselt naudin seda. saan ohkida, kui raske mul on. samal ajal kui ma tegelikult peaksin nina enda persest välja võtma ja enda fuc.king elu käsile võtma. ma ei jaksa. jaksaksin, aga ups! ei taha. ma ei jaksa hambaid pesema minna. ma ei jaksa magama jääda. ma ei jaksa ärkvel olla. suudan mõelda ainult jälle jooma hakkamisele. õnneks võtan zolofti ja antikaid alksiga koos võttes ei hakkaks isei enam hea. ma olen liiga väsinud, et jooma hakata (muidu saaksin seda hõlbsalt korraldada ravimi pealt ära tulles).
eks ma liialdan. mõtlen kordades suuremaks asja. otsin lihtsalt vabandusi, et edasi laisk fat fuc.k olla. ei viitsigi enam edasi vinguda. mõtted keevad üle. kaunistan pigem pisut enda käsi, et saada seda mõnusat negatiivset tähelepanu, mida ma, nagu tundub, tohutult naudin ja vajan. ehk jõuan sinna väikeste tüdrukute ruumi ka, kui tekib oht püksi lasta. samas, mis vahet seal on. ongi haledam. saangi enda “depressiooni” rolli sisse elada. oijah... vihale ajan selle rumalusega ennast. kõrvalvaatajana saadaksin endasuguse pika kaarega ilusasse paika. mõttetu nõrk si.tapea lihtsalt. selge, olen lõpetanud. tore oleks, kui pead otsast ei hammusta selle pika rumala jutu peale. täitsa teadlik olen enda rumalusest ja tähelepanuvajadusest :) aga eks mured nurka?
tüdruk, 15

Re: väsimus

#3
oled sa kogu aeg väsinud? kevadväsimus on täiesti normaalne, pikk õppeaasta on ka seljataga. üpris sisutühi tekst on tõesti. võid kirjutada rohkem oma elust, siin oled nagunii anonüümne. eks see on selline õrn puberteediiga ka, ei imesta nende raskuste üle. mõnele hakkab rohkem pähe, mõnele vähem. sisendad endale, et oled laisk ja kõik on halvasti, siis nii ongi. ega igavesti nagunii ei saa niimoodi, võtad ühel hetkel kokku end.
eraldatus

Re: väsimus

#4
kuskil detsembrist vajusin ära. vahepealset väga ei mäleta. tarvitasin alkoholi pisut rohkem kui mõistlik oleks ja üleüldiselt tõmbusin vist endasse. arvan ka tegelikult, et mingi kerge stress, mida raskelt üle elan. kui suudan tänu õpetajate jne vastutulekutele klassi lõpetada, saan vast kergemalt hingata ja üle kõigest sellest. ja tänud vastamast!

Re: väsimus

#6
mhm, mul oli samamoodi, deprekas ja rauapuudus ka veel, sõin rauda ja loidus ning väsimus enamvähem läinud (vereproov näitas, et ikka tohutult madal raud)
muidu oli väsimusega küll see et nagu korraks kuskile maha istusid, nt diivanile või voodisse, siis oli selline tunne küll, et nüüd sulaks kasvõi ühte sellega ja vajuks sinna.
ja eks need muud probleemid ja sitt tuju jms võivadki sellest tulla, et oled väsinud

energilisemad inimesed on vast sutsu elavamad ja rõõmsamad, ei räägi et söö rauda ja elu lill :D aga see peaks aitama küll

ja no kui seda ka ei viitsi, siis sry, virele oma masenduses edasi, keegi ei saa sind aidata kui sa ise ei viitsi
kõik on sodi

Re: väsimus

#7
igast proove teinud läbi aja. minu elustiili vaadates isegi kahtlaselt head tulemused. ainepuuduseid ei ole.
eks jah, nii on. kui leiab isu midagi elus parandada, siis juba pool võitu. kui ei, siis eks jäängi virelema. vaatan kas hakkan võitlema endaga või vingun edasi...
tänud, teile, igatahes vastamast!

Re: väsimus

#8
Kui ravimit võtad ja see ei aita, kas arstiga rääkinud oled? Ehk oleks vaja ravimit või selle kogust muuta? Mul endal ka sama, et ainepuuduseid olla ei tohiks, ikka depressioon ise muudab passiivseks ja jõuetuks. St mulle tundub küll su kirjelduse põhjal, et eelkõige on depressioonis asi, mitte muus. Aga eks jah, üle saamiseks tuleb tõepoolest natuke ka ise samme teha, mitte vaid ravimile loota.
Vasta

Mine “Depressioon”