Psühhiaatriahaigla

#1
Ma tahtsin küsida, et kui keegi on käinud psühhiaatriahaiglas siis äkki oskab seletada mis seal toimub ja mis reeglid on ja et kuidas aidanud on, ma ei oska hetkel otsust teha... tean et vaja oleks aga samas kardan väga(üleüldiselt haiglaid ja selliseid kohti)...Natuke lugu ka...ma olen u aasta kogu aeg väga palju ärevust tundnud, peaaegu iga päev olid koolis paanikahood ja nüüd on see väiksemaks jäänud aga depressioon on hullemaks päris korralikult läinud...olen kogu aeg väga väsinud ja ei jõua midagi teha, himded on kohutavad, enamus ainetes on midagi tegematta või kahele tehtud, paljust.ki selle pärast et ma ei jõua lihtsalt või ei suuda kirjutada sest ei suuda seda ”perfektselt” teha...ei jõua enam tundidesse või kui jõuan siis lihtsalt nutan terve tunni...ma ei jõua enam sama moodi edasi aga ise enam muutust teha ei oska...olen käinud ühe psühholoogi, ühe mingi muu terapeudi, psühhiaatri, pereterapeudi ja ühe korra mingi inimese juures veel, kellegist väga abi polnud, sest ma ei suuda väga usaldada ja ennast avada ja siis ei saagi keegi midagi väga teada, ainukt koolist on parim sõbranna ja siis veel üks kes ei ela Eestis...vabandan nüüd läks natuke pikaks aga tänan väga kõiki kes vaevuvad seletama kuidas seal haiglas on :)

Re: Psühhiaatriahaigla

#2
Tere!

Minul isiklikult ei ole kogemust, aga üks lähedane sõber on olnud nüüdseks juba mitu korda psühhiaatriahaiglas ja tema on sellest tõesti abi saanud. Vaevalt see temalegi esimene variant oli, mida teha tahta, aga on väga hea, et lõpuks sinna läks ja abi sai. Ütlesid, et kardad. See on normaalne selles olukorras natuke ka karta. Mina soovitan pigem anda võimalus - kui sulle ei sobi, tunned, et abi ei saa, siis seda saadki arstidega arutada ja vajadusel ka ära minna. See ei ole nii, et lähed haiglasse ja pead seal kindlasti mitu kuud järjest olema.

Edu!

Re: Psühhiaatriahaigla

#7
Olin Tallinnas umbes kaks aastat tagasi, reeglid olid sellised, et nädalavahetusel sai koju (kui olid Tallinnast või kui oli mõtet või kui sa iseendale ohtlik ei olnud), mina kodus ei käinud kordagi nii, et ma ei tea, kuidas see toimib. Pereliikmed said külastama tulla, telefoni ma kasutada ei tohtinud haiglas (võetakse täiesti ära ja pannakse seifi), muidu on päris hea rahulik seal, kohtusin päris erinevate inimestega. Igasuguseid uuringuid tehti, muusikateraapia võimalus on, kui käid põhikoolis on õppimisvõimalus ka, psühholoogi vastuvõtt jne. Hommikul ärkasime kõik koos, käisime söömas, siis sai telekat ka vaadata, lõunasöök, vahepeal kutsuti psühholoogi juurde, vahepeal oli võimalus muusikateraapiasse minna, kui mitte siis otsid ise tegevust või loed raamatut toas või magad vms. Mind aitas selles mõttes, et ma kuidagi peale diagnoosi saamist koheselt surusin selle maha ja ei võtnud seda omaks nii, et selleks lahtisaamiseks ma muutsin iseennast. Aga üldse õhkkond on hästi rahulik, kui just keegi kaasmaalastest tülitsema ei lähe.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"

Re: Psühhiaatriahaigla

#10
Ok, sa oled 14. Selles vanuses naissugu kognitiivselt enam eriti ei arene. Sul on vaja oma ellu struktuuri, see struktuur võiks ühtida ka kehtivate ühiskondlike normidega. Töö/kool, sõbrad, intiimsed suhted ( viimane üle 21 a. vanuselt tänases ühiskonnas). Üheks tähtsamaks teguriks on unerütm, pead selle leidma - kindlal ajal magama ja kindlal ajal üles. Peab ka olema eesmärk. Inimese peamine vajadus on eesmärk, kui seda pole, tekivad kõrvalekalded, peamiselt on need negatiivsed.. Nt kui sa peaksid oma klassiruumi kirjeldama, siis sa loetled toole, laudu, tahvlit... Need on tööriistad, mis viivad sind mingi eesmärgi poole, sina oled aga tööriistu kasutav imetaja, tööriistad on sinu jaoks A ja O, olgu nad üksõik, millises vormis. Tavaliselt õpilane ei loetle, mis muster linoleumil on või mis mustriga tapeet on või millist tooni krohv/värv on. Need ei vii eesmärgile lähemale. Eesmärgid võivad olla ka väga lihtsad, lausa primitiivsed; nt füüsiliselt parema vormi saavutamine, pilli õppimine jne - sellised konkreetsemad ja lihtsamad eesmärgid aitavad abstraktsemate eesmärkide omandimsel väga palju kaasa, soovitan ka neid mitte unarusse jätta.

Re: Psühhiaatriahaigla

#11
PERHis selle asemel, et abi saada, süvenes mu depressioon.
Ses mõttes, et mind peksti öörahu ajal palatis ja ma läksin tualetti rahunema. Ja siis tulid valveõed ja mingi turvamees, sest me ei tohtinud palatist väljas olla öörahu ajal. Nad ei lasknud mul selgitada, et nagu miks ma seal põrandal lih istusin ja ähvardasid süsti ja akuutosakonnaga. Ütlesid et mulle on kiiresti rahusteid vaja, kui ma olin rahulik.
Ja kahe nädala jooksul, kui ma seal olin, jäin ma koolitööst ainult veel rohkem maha, psühholoogi juures ma ei käinudki ja psühhiaatri juures pidin ainult küsimustele vastama, millest polnud ka kasu, sest keegi ei uskunud mu vastuseid ja vastasid ise oma küsimustele pmst :d

oh ja psühhiaater rääkis enne sinna minemist, et mind võivad sõbrad vaatama tulla jms ja siis alles pärast sain teada et ainult lähisugulased. Nagu miks ma peaksin oma muresid usaldama inimesele, kes mulle valetab

also nagu, lasteosakonnas on nii palju käitumishäiretega lapsi ja need õed lih ropendavad nende ees. Nagu kas need lapsed mitte siis ei arva, et nii peabki tegema
jah, ma räägin väga segaselt :d
kui sa otsid probleemi endast väljaspool, siis see ongi probleem
Vasta

Mine “Depressioon”

cron