Vanemad: Õppige kuulama, palun

#1
Minul esineb tihti emaga selline probleem, et kui mina midagi küsin, siis ta eeldab, et ma juba tean vastust ja nähvab, arvates, et küsin lihtsalt küsimise pärast. Lihtsalt niisama ma tavaliselt ei küsi. Vahel on need elementaarsed asjad, mis mul on meelest läinud või kasvades kahe silma vahele jäänud. Ja siis ta nähvab ja mul on halb tunne. Selline tunne jääb, et olen loll ja see on minu süü, et ma mingit asja ei tea.
Siis on veel olukordi, kus me olukordadest erinevalt aru saame ja ilma, et ta laseks mul oma mõtteid/emotsioone/tundeid/arusaamu/arvamusi talle seletada, ütleb ta, et tema vaated on ainuõiged ja minul tuleb siis vait jääda ja nõustuda, sest muidu peab ta pika loengu ja siis on paar päeva solvunult vaikne minuga, ning mul tekib ilma igasuguse mulle arusaadava loogikata vastik häbitunne, et mina tal tuju ära rikkusin sellega, et oma mõtteid avaldasin. Kummaline.
Vanemad võiksid kuulata lapse ära ja siis nendega nende mõtteid arutada, et "miks sa nii arvad" "mille põhjal/millest järeldad" "aga mina arvan nii, sest." Igal ühel on õigus oma arvamusele. Vanemad võivad oma seisukohti välja pakkuda aga mingis vanuses lastel võiks olla piisavalt aru peas, et oma arusaamad ja järeldused luua.
See ei ole kuigi keeruline ja ma arvan, et see oleks hea nii teile kui teie lastele.
"There is no good or evil, only different shades of gray."
Vasta

Mine “Laste nõuanded vanematele”