Lapsevanemalt lapsele

#1
Sa kisad, karjud, ülbitsed, mõnitad. Ei taha süüa seda, ei meeldi käia seal. Kõik on nõme ja vastik. Mutt on loll ja paps on debiil. Heal juhul... Miks? Sest sa ei saa sõbrannaga õue? Sest sa ei saa sõbraga arvuti taga istuda? Kindlasti ei saa sa seda teha MITTE KUNAGI, eks? Sa istud kuskil trepi all kunkus nagu Harry Potter, süüa saad vett ja leiba nagu vene vanglas, see vastik mutt istub terve päeva su kooli ees ja vaatab, mida sa teed, kellega räägid, kaua räägid, kuidas istud, seisad. Selline on sinu elu. Kindlasti.
Ei olegi?
Aga milline ta siis on? Vaata enda ümber, kus sa hetkel oled. Vaata endale selga, mis sul seljas on. Mõtle, kui tihti sa oled väljas. Aga kodus? Palju sul sõpru on. Mis sa eile sõid. Aga üleeile?
Jah, me ei jaksa teid alati kuulata. Jah, meil on automaatreziim nimega "ütle-mhmhh-küll-ta-vait-jääb". See ei ole tingitud alati sinust, kulla teismeline/laps.
Õpetaja sõimas sul näo täis (ema sai ülemuselt pragada), läksid sõbraga tülli (isal läks auto katki), peika jättis maha (ema ja isa kaklevad raha või sinu kasvatamise teemadel). Meil on kõigil omad mured, meil on kõigil kiire. Leia see õige moment. Ära tule oma murega õhtul kell 10 või veel hullem, hommikul enne esimest kohvi.
Sa, laps, ei ole loll. Sa tead küll, millal ja mida tasub rääkida või ei. Räägi oma murest just nimelt sinu vanemale õigel momendil.
Sa kisad, karjud, ülbitsed, mõnitad. Mitte miski sulle ei sobi ja kõik on nõme. See teeb haiget. Iga sinu lause stiilis a la mida sa vahid? tekitab tunde, et ma olengi mõttetu, ebavajalik. Miks ma pean siin passima... Keegi ju ei taha ja ei saa aru sellest, mida ma teen.
Ema ei hõõru sulle nina alla: ma tegin täna süüa, ma pesin täna pesu, ma võtsin täna tolmu. Isa ei tule nina alla hõõruma: ma parandasin kapi ukse ära, ma vahetasin autol rehvid ära, ma käisin täna tööl. Aga seda kõike me teeme.
Sinu jaoks.
Mis on parim vahend näitamaks, et sa ema-isa armastad?
Mõista, et sa saad usaldada neid, kes sinu jaoks elavad. Ja usu, ka kõige hullem ema-isa elab sinu jaoks, sest muidu oleks sa lastekodus.

Re: Lapsevanemalt lapsele

#6
Jäneselt lapsevanemale

Siis tuleb oma lapsi niimoodi kasvatada, et nad ei hakkaks sulle vastu. Huvitaval kombel pole kõik lapsed sellised, nagu sina kirjeldasid. Jah, mõni on targem, mõni rumalam, siiski on seda võimalik paika panna kasvatusega, kuidas laps sinuga käitub ja kui palju sind austab.
Niisiis, hea lapsevanem, kas oled ise ikka kõik õigesti teinud?
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: Lapsevanemalt lapsele

#7
See pole ka ilmselt asja point, aga tahaksin mainida, et kõik kindlasti aru saaksid - ka lastekodus/asendusperes lapsed ja noored vinguvad, võin seda garanteerida. See on nagu koduski. See ei tähenda seda, et kodus oleks halb ja kõik oleks mõttetu, inimestel lihtsalt on komme oma halba tuju teiste peale välja valada. Eriti, kui emotsionaalne eneseväljendus pole veel täielikult välja arenenud.

Re: Lapsevanemalt lapsele

#9
Jutt ei olnud minu enda lapsest või lastest. Nad veel liiga väiksed.
See on see, mida ma näen sõbrannade jutust või interneti avarustest.
Lapsel on õigus oma tunnetele, aga see ei saa minna äärmusesse. Viga ei ole alati lapsevanema kasvatuses. Kogu aeg on süüdi lapsevanem. Kasvatus on vale, suhtumine on vale, hingamisrütmgi on vale. Ma ei väida, et mina vigu ei tee. Teen kindlasti.
Jutt oli mõeldud selleks, et koputada lapse südametunnistusele ka natuke. Iga halb sõna riivab. Olen minagi neid halbu sõnu saanud ja kui see hullem aeg saabub (10-16), saan nii et süda paha. Aga vahest peavad need lapsed ka mõtlema enne kui ütlevad. :)

Re: Lapsevanemalt lapsele

#10
No vot aga kui ei saa sellises eas lastelt oodata, et enne mõtle, kui ütled. Liiga palju nõuad.
Mulle tundub küll pigem, et lastevanemate närvid veavad alt oma nagamannide kasvatusel ja siis tulevad halama igale poole, küll internetis ja küll oma sõbrantsidele. Loomulikult lapsed vinguvad ja käituvad nii, nagu tavaline pubekas käitub. No aga midagi polegi ju teha, see on elu. Vaevalt mingi kasvatuskõne lapsemures midagi muudab :D.

Re: Lapsevanemalt lapsele

#13
Eks siin mõte ka selles, et märgata teist poolt. Märgata, et lapsevanem on ka inimene, s.t. ei ole ideaalne.
Kuid siiski siiski see ei tähenda, et ta ei armastaks.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Lapsevanemalt lapsele

#15
See on täielik jama. Ükskõik kui suur mure on vanemal, peab ta siiski kuulama oma last. See on tema KOHUSTUS. Alati ei pea kohe olema tõre jne.
Mõni laps tigetseb just sellepärast et vanemad ei mõista teda, ei kuula teda ja keeravad lihtsalt selja nagu neid ei huvitakski.
Ise olen 16, minu vanemad aitavad mind alati kasvõi siis kui neil endil on probleeme. Nad on aru saanud et kui nad tegid lapsi nii nad peavad ka teda kasvatama, harima ja näitama eeskuju. Olen tänulik oma vanematele kõige eest.

Hetkel tundus nagu teil oleks kodus mingisugune teismeline pubekas kea karjub ja vihastab kodus ja kes sooviv lastekottu saada. Ja et teie ei viitsi kuulata teda. Häbi teil olgu.
Vasta

Mine “Lastevanemad, pakkuge oma teema!!!”