Mida küll teha, kui 16 aastane keeldub õppimast päevakoolis?

#1
Minu laps on üsna tagasihoidliku loomuga ja tal on vähe sõpru. Kohe-kohe peaks ta minema 9. klassi. Visa järjekindlusega ta teatab, et läheb ainult kaugõppesse. Kuid seal on oma reeglid ja vanuse piirangud ja ilmselt sinna teda ei võeta. Oleme kooli teemal palju rääkinud ja arutanud, kuid mulle jääb mõistetamatuks, kust lapsel selline otsus tuli. Suhted on meil head. Räägime kõiges ja kõigist, kuid ühe kindla koha peal tuleb justkui sein ette. Olen igati proovinud, kuid ei suuda teda panna südant puistama. Sama teha on üritanud ka onu ja vanaema, kuid täpselt sama lugu. Isa on meil üsna kuri. Õppimine läks viimasel aastal üsna vaevaliselt. Palju oli ka puudumisi ja selletõttu tuli õpetejatega ütlemist. Käitumine on tal klassijuhataja sõnul viisakas ja korrektne, sa muti ei olevat ta ei vaimset ega füüsilist vägivalda täheldanud. Kas see võib olla puberteedist tingitud kasvuraskus? On see mööduv? Või peaks andma talle järele ja "sokutama" ta kuhugi õhtukasse? Aga mis saab siis, kui ta tõepoolest enam kooli ei lähegi? 16 aastast ju käekõrval enam ei vii.

#3
Ta ei taha käia päeval koolis vaid õhtul? :roll:
Ehk üritad temaga veel rääkida, arutada selle plussidest ja miinustest jne. Pakun, et kui ta on tubli ja hea laps muidu, ja ainult see on pisikeseks probleemiks tema juures, siis võib ta ju kuhugi teise kooli õhtukooli panna.
Äkki teda häirivad praeguse klassi juures klassikaaslased, kui mainisid, et tal on vähe sõpru. Selles vanuses võivad poisid (ja ka tüdrukud..) suht kiuslikud veel olla vaiksemate ja häbelikumate vastu.

#4
Mina ei räägi enda emaga kunagi millestki isiklikust. Tema sellest suurt numbrit ei tee. Ma tunnen, et ema ei ole see õige inimene, kellele võiksin oma eraasjadest rääkida.
Kui laps ei taha, siis ta ei räägi ka. Sundimine ei pane kedagi südant puistama.
Elu on ILUS!

#5
hmm... kaugõpe on ju mõeldud ülikoolis. Põhikoolis ja gümnaasiumis sellist asja pole.
Aga võibolla on lapsel oma põhjus miks ta soovib õhtuti koolis käia, peaksite selle välja uurima.
See südame puistamine on teine teema, ausalt ega mina ka ei puista nii väga, ma ei taha et keegi minu probleemidest ja muredest teada saaks, eriti veel keegi kaugem sugulane. Aga olen kindel et teie laps pöördub teie poole kui tal ei ole enam ruumi oma murede jaoks ja küsib teilt abi.. Jagatud mure on pool muret.
:P lihtsus on raskuse algvorm

#6
See, et klassijuhataja vaimset ega füüsilist vägivalda märganud pole, ei tähenda, et seda olemas ei saaks olla. Lastele ei meeldi sellest rääkida. Pealegi ei pruugi tegemist olla mingi äkki tekkinud asjaga vaid aastatepikkune kannatamine hakkab vaikselt üle viskama ( ? ). See on täiesti võimalik variant muide.

Meil paralleelklassis oli kunagi täiesti viieline õpilane, keda pidevalt mõnitatai ja mul isiklikult on kuri kahtlus, et tema vanemad ka asjast midagi ei teadnud.

Siis pakuksin välja sotsiofoobia. (Sotsiofoobia- hirm ühiskonna või inimeste ees üldse ) Sellisel juhul oleks mõttekam ehk professionaali poole pöörduda.

Pigistada ja pärida ei ole tõenäoliselt ka erilist mõtet. Kui ta enne ei ole rääkinud, siis nüüd ta ka rääkima ei hakka. Mitte enne, kui ta täielikult murdunud ei ole või siis asjast üle ei hakka saama.

Väikese tagasihoidliku lisamärkusena lisaksin veel, et head suhted ei tähenda ilmtingimata seda, et ta sulle kõigest räägib. :roll:

Muide, kas kooli vahetamine ei tuleks kõne alla? Äkki tahaks ta tegelikult lihtsalt SELLEST koolist minema saada, aga ei julge öelda? Eriti, kui isa selline rangevõitu juhtub olema?
Vasta

Mine “Lastevanemad, pakkuge oma teema!!!”