lausvaletamine

#1
Tere,

Olen hädas oma 12-aastase pojaga, kellel lisaks süstemaatilisele loidusele (koolitöö tegemata jätmine, asjade, sealhulgas päeviku, koju "unustamine", peale kooli hulkuma jäämine, suitsetamine) on komme konfliktide vältimiseks siiralt silma vaadates küüniliselt valetada. Legendid esitatakse sellise veendumusega, et lõpuks napib argumente, kuidas ta vahele võtta. Viimane puudutas koolist popitamist - lausa hambapolikliinik ja ravimid olid mängu toodud. Olen proovinud nii heaga kui kurjaga, öelnud, et ükski asi ei saa olla nii hull, et peaks valetama - sest hiljem välja tulles omandab vale lumepalliefekti. Kõigile küsimustele "miks sa nii teed?" on vastuseks "ei tea" ja õlakehitus. Ma ei saa ju vaielda inimesega, kes kuidagi vastu ei hakkagi. Ükskõik, kuidas karistada püüan, jätkab ta peale karistuse läbi saamist ikkagi sama joont. Midagi ei muutu. Siit minu küsimus lähtubki - mida niisuguses situatsioonis teha? Ehk on häda ka selles, et meil on pojaga üsna väike vanusevahe (20a) ja ma ei anna kuidagi autoriteedi mõõtu välja?

Re: lausvaletamine

#2
Tere, challenge!!! :wink:

On rõõm et ka lastevanemad meie foorumit kasutavad.
Püüame koos Teiega arutleda olukorda ja aidata nii palju kui meie võimetes on.

Alustan Teie kirja lõpust:
challenge kirjutas: Ehk on häda ka selles, et meil on pojaga üsna väike vanusevahe (20a) ja ma ei anna kuidagi autoriteedi mõõtu välja?
Ma arvan, et vanusevahel suhtes üldse ja täiskasvanu-lapse suhtes samuti on suhteliselt väike roll. Autoriteet ei koosne vaid vanusevahest ja kogemuste erinevusest, vaid teda ära teenindakse usaldusega ja austamisega.. Tihti lapsed tunnustavad autoriteediks ka oma eakaaslasi, kes on nende arust "kõige-kõige" (parem, osavam, julgem jne) ja kellest võib eeskuju võtta. Ärge muretsege, et teie olete noor ema, ma arvan et te olete hoolitsev ja tore ema (ja oma lapsest murest muretsev, muidu ei oleks ju siia kirjutanud), ja mõelge sellele, kuidas te saate oma lapsele lähedasem olla, mõista teda, mida ta ootab teilt, mis tema vajadused on.
Kas isa osaleb lapse kasvatamises, kas tema on lapse jaoks autoriteet?
challenge kirjutas: on komme konfliktide vältimiseks siiralt silma vaadates küüniliselt valetada.
Ma rõhutaks siin "konfliktide võltimiseks" osa. Mul tekkis selle kohta küsimus: Kust laps sai teada et konflikte on vaja vältida? Aru saadav, et kellegile, ja eriti lastele ei meeldi, et neid riieldakse või karistatakse. Aga ikkagi, konflikte on ju võimalik ka lahendata. Ja tavaliselt seda, kuidas erinevaid situatsioone ja konflikte lahendakse laps õppib ikkagi oma peres. Kui ta näiteks,kodus iga päev näeb kuidas isa karjub ema peale, siis ta ju arvab et see ongi ainus viis midagi öelda. Kui laps näeb (ja samuti ka õpib selgeks) et kõik teda ümbritsevad lähedased inimesed teevad kõike et mitte konflikti sattuda, ja vältida siis tema üpib tegema sama moodi aga juba oma viisil.
Tuletage meelde ja mõelge sellele, kuidas teie perekonnas üldse keerulisi situatsioone lahendatakse, kas on teil kombeks kõigest rääkimine, arutamine, kompromissile jõudmine jne, või kõik laheneb ise eneses? Või laps nii kardab kardab karistust, et vältib hoopist seda, mitte konflikti.
Kuidas arusaamatuste puhul käituda, rääkida, kokkuleppele jõuda, seda kõike saab lapselegi õppetada, et on võimalust kõike asju läbirääkimiste teel arutleda, ja saavutada tulemuse mis sobiks mõlemale.
challenge kirjutas: Olen proovinud nii heaga kui kurjaga, öelnud, et ükski asi ei saa olla nii hull, et peaks valetama - sest hiljem välja tulles omandab vale lumepalliefekti.
Tahaks siin tuua ühe kuulsa Õpetaja sõnad: "Valetatakse sellele, kellele on tõde rääkimine ohtlik" Paneb mõtlema, a mis juhtub kui laps ei hakka valetama ja räägib seda mis tegelikult on. Kas ta saab olla kindel, et teda usutakse ja võetakse vastu , ja mõistetakse. See ei tähenda et peab kõigega nõustuma (koolist poppitamisega näiteks) aga mõista ja seda mõistmist avaldada oleks hea (öelda et "Ma tean ja mõistan et sa ei viitsi kooli minna, mina ka mõni kord ei viitsi, aga...") Mõni kord valetatakse mitte ainult teistele, vaid ka endale, ja siiralt seda usutakse, sest tõde on nii karm et ei ole võimalik sellega elada. (lapsele on raske endale tunnistada näiteks et ta kardab kooli minna, sest teda seal kiusatakse, parem ta ei lähe üldse)
challenge kirjutas: Kõigile küsimustele "miks sa nii teed?" on vastuseks "ei tea" ja õlakehitus. Ma ei saa ju vaielda inimesega, kes kuidagi vastu ei hakkagi.

Minu arutes kasulikum on küsida "MILLEKS sa seda teed?" Ja mõtiskleda, milleks talle seda kõike on vaja, mis kasu ta saab sellest.
Vaieldamise asemel võib rahulikult rääkida esialgu endast, mis teie tunnete kui ta valetab teile. Püüda teda mõista, mis tunnega tema seda teeb, ja pärast teie sõnu kuulab. Räägike talle kuidas teie seda näete, ja küsige kuidas tema vaatenurgast kõik on.
challenge kirjutas: Siit minu küsimus lähtubki - mida niisuguses situatsioonis teha?
Valmis retsepte siin vaivalt on.
Kõige üldisem, ja võib olla kõige olulisem soovitus on - armastage oma poega, ja andke talle ka sellest teada. (tal on praegu ka raske pubertaat periood, kus ta vajab toetust)
Püüdke olla oma lapsele sõber, suurem, elutargem, kogemustega, aga ikkagi sõber, kes mõistab ja vajadusel tuleb appi.
Olge kannatlik ja järjekindel oma sõnades ja teodes, hoidke oma sõnast kinni, ja tehke selgeks mida tohib ja mida ei (selles vanuses just kujenebki piiride mõiste, kus on see piir mida ületada ei tohi)

Edu Teile ja kirjutage oma mõttetest ja arvamustest!!! :wink:
Maggy(konsultant)
P.S. Töötan nüüd teises kohas.

tänud

#3
Tere ja aitäh vastamast
Olen Teie seisukohtadega absoluutselt nõus, aga ei oska kuidagi vastata küsimusele - kust see konfliktide vältimise skeem pärit on. Kodus oleme teiste pereliikmetega (mees, kes on poisile kasuisa ja poisi väiksem, 7 aastane õde) teinekord nagistanud. No seda juhtub vast igas peres. Igal juhul puhastab selline nagin õhku, nii et tõsisemaid konflikte nagu polegi kunagi olnud. Ja löönud pole last keegi ka kunagi. (Tegelikult, ühe korra andis mees talle rihmaga vastu tagumikku - aga see oli ka nüüd, suht hiljuti, kui enam muud metoodikat välja ei mõelnud). Ma põhimõtteliselt ei poolda vägivalda ja endal oli selle keretäie järgselt ka väga, väga vastik. No kõige karmim, mida ta on pidanud kogema, on hääle tõstmine, aga enda hinnangul ei lähe see päris näägutamiseks kunagi kätte. Selgitada olen ka püüdnud - et mul on väga raske teda usaldada, kui ta pidevalt valetab. Ning kui ta mõnikord tõtt räägib, võibki juhtuda, et keegi teda enam ei usu. Noh, et usalduse krediit on nagu läbi või nii.
Pigem võib ta selle mööda vingerdamise kombe olla üle võtnud oma pärisisalt, kellel samuti selline komme oli - ehkki me peaaegu kunagi ei tülitsenudki. Ei kujuta ette, kas laps sellist käitumisviisi mäletab, ta oli kolmene, kui tema isaga täiesti rahumeelselt lahku läksime. Huvitav, kas käitumismallid on kuidagiviisi geneetiliselt programmeeritud? Eks lahkuminek muidugi teatud trauma ikka tekitab - see on ju paratamatu. Ma ei ürita ennast kaitsta, vaid analüüsida. Aga see vanema sõbra ja toetaja mõte on mulle väga vastuvõetav. Võibolla olen viimasel ajal puhtast kohusetundest asjasse lihtsalt liiga traagiliselt suhtunud. Suur tänu veelkord.

et siis see valetamine

#4
Niih. Tuletan siin meelde oma lapsepõlve ja üüratult iseseisev nagu ma olin...tegin ma kõike oma peaga. Ja siis tuli kulla ema-isa ja tahtis teada üksikasjalikult, et mida ma ikkagi tegin, kus olin, kellega olin, jne...

Kuna minu privaatelu oli juba 10 aastasest peale AINULT minu asi, siis kõikvõimalikele sellistele küsimustele oskasin ilusa põhjuse tuua. Lühidalt - ma tundsin, et ei emal-isal pole õigust minu privaatsust segada, torkida, surkida...ja küsimuste küsimise lõpetamise asemel küsiti veelgi rohkem lolle küsimusi...elik...mind kuidagi vahele võtta.

Vaat mu arust, et kui laps ei taha öelda, siis oleks palju mõistlikum seda nii ka respekteerida...ja mitte iga hinna eest surkida ja puurida...jne..see tekitab veelgi rohkem valet ja eemaldumist.

jeah...ja siis võib ju tegemist olla usalduse puudumisega. Ja üldse on mul üks hüpotees. Nimelt pole laps ja vanem eluilmas üksteisele lähedal...usalduse mõttes kui pole räägitud/läbi arutatud üks kenake teema - SEX - ja seda õigel ajal. :wink:

comments?

aramisile

#5
Here are these comments
Oleme sellest seksiteemast sõbralikult ja poolnaljaga rääkinud (akadeemiliselt vist nagu ei saakski), see pole küll valdkond, kus ta (vale)häbi tunneks. Lugesime isegi "mis seal allpool toimub" raamatut koos.
Ma pole tema privaatsusesse kunagi tungida tahtnud, sest mulle on mu enda privaatsus ääretult kallis ja ma tean, mis tähendab selle asjatu torkimine. Õigust huvi tunda, miks laps tuleb koju poole öö ajal ja kus ta selle aja veetis võiks mul ju seni veel ikka olla? Ja minu rahulikule küsimusele: mitu suitsu sa täna tegid? (ma ei küsi: kas sa tegid JÄLLE suitsu???!!!)ta ikka vastab, kui teinud on (no võibolla pisendab seda arvu, seda ma ei oska öelda)

Re: aramisile

#6
Tere.

Mu arust poisi valetamine toimub mitte sportlikus huvist, vaid siiski kaitsemehanismina. Mida siis pois kaitseb? Mida tal karta on?

Tavaliselt isegi kõige väiksem asi nagu negatiivne hinnang, on juba koormav ja ei ole soovitav. Ma tean, et olla aktsepteeritav on väga raske teine kord. Eriti kui oled millegi, mida inimene teeb väga vastu.

Aga kas prooviksite küsida need samu küsimusi mida Te poisile esitate... just sellisel häälestamisel nagu nad siin on:
challenge kirjutas:Õigust huvi tunda, miks laps tuleb koju poole öö ajal ja kus ta selle aja veetis võiks mul ju seni veel ikka olla?
challenge kirjutas:Ja minu rahulikule küsimusele: mitu suitsu sa täna tegid? (ma ei küsi: kas sa tegid JÄLLE suitsu???!!!)
Mida tee tunneksite tema kohal olles? Kuidas oli?

Ma saan aru, et Teil kui lapsevanemal, on ka vastutus tema eest kuni täiskasvanuikka jõudmiseni. Kuid laps on samuti inimene, ning temal, nagu Te juba ütlesite, on õigus enda privaatsusele. Ma Ning seega, võiks võib olla, jõuda kompromissini. Ehk, võib olla paika panna need asju mida KINDLASTI EI TOHI TEHA, ning ülejäänud las jäävad lapsele ise valida??????...

hetkel kõik...
edu
Ei konsulteeri enam.

Re: aramisile

#7
:oops: TERE :shock:

Minu arust kui lapsel on ikka mingi mure siis tuleb sellest kellegile rääkida keda saab usaldada........
Poiste valetemine on kaasa sündinud ja sellest on väga raske lahti saada vat nii......
kui last pekstakse ei ole see õige ja pole ka õige pere kes peksab oma lapsi ja vendasid...........

Sinu teine sõnum on üle viidud rubriiki "Suhtlemisprobleemid vanematega"
Järgmise oma kirja jaoks vali sobiliku teema.
Site.Admin

#9
karistada??
kas siis karistus lahendab probleeme???
pigem hullendab neid ja teeb osavamax et jälle mitte vahele jääda
kas sa ise ei mäleta siis milline sina või su sõbrad/vennad/klassivennad jt 20 aastat tagasi olid- ei olnud siis midagi taevas sinisem ega rohi rohelisem kõik oli samasugune ainult veidi teistmoodi :D
niiet ära karista, las proovib kõik ise järgi see on ikkagi ju tema elu :)
Kõnnin sihitult mööda eluteed sihtide poole...

#10
Sellel asjal võib mitu kala olla.
Ärahellitatus / või siis tal tekivad mingid alaväärsuskompleksid sinu suhtes, ta arvab et sina oled kunn ja tema sinu narr, ei nii ei lähe, ma parem lähen hängin oma semudega, seal oleme vähemalt kõik reamehed.

Re: lausvaletamine

#11
Viimane comm tundub kõige asjalikum. Ju poiss saab aru, et ta valesti käitub ja siis kardab "kunni"
.... aga kõik vastused hädasolijale on stiilis "ole sõber, räägi, ära karista"
a on ju lugeda et hädasoli räägibki ja arutleb rahulikult ja püüab dialoogi tekitada, mille peale poiss vastab "ei tea".

Pangem nüüd käsi südamele, ema ei saa ju vaadata lihtsalt kõrvalt, kui laps ei lähe kooli, on öösel kodunt ära jne.

Küsimus on küsijal "Mida ta siis peab tegema"
Noh, ütleme - laps ei ole õppinud, ei ole koolis ja laekub koju keset ööd, valetab mingi muinasloo kokku ja kehitab õlgu "ei tea"
Mida see ema selles situatsioonis konkreetselt tegema peab?
Suletud

Mine “Lastevanemad, pakkuge oma teema!!!”