"Enesehaletsuse ravi" (artikkel Delfist)

#1
Enesehaletsuse ravi
(artikkel Delfist)

Mirjam Mere, Naisteleht
12. märts 2007 7:01

Mirjam Mere kirjutas:Kevadväsimus? Kurbus selle või teise sündmuse pärast? Meelepaha kellegi käitumise pärast? Mure ja ahastus, südamevalu? Depressioon? Kõige tõenäolisemalt hoopis — enesehaletsus, see raskesti ära tuntav ja veel raskemini ravitav krooniline tõbi, mille vastu perearstilt abi ei saa ja mida isegi psühholoogid ei diagnoosi.

Milles see tõbi väljendub? Enesehaletsuse küüsi sattunud inimesel on endast kohutavalt kahju. Tihtilugu pidevalt. Enamasti ilma, et ta seda ise teaks või teadvustaks. Enesehaletsejale tundub lihtsalt, et kõik läheb halvasti, kuigi tema teeb kogu aeg oma parima. Ta ei usu sellesse, et elu võiks paremaks minna, kuigi ta sõnades võib-olla kinnitab, et ootab lihtsalt paremaid aegu. Ometi on ta kindel, et päriselt ei saabu need kunagi.

Reklaam

Enesehaletseja ei usu inimestesse enda ümber: ta “teab”, et lähedased on sellised, nagu nad on, ükskõiksed ja hoolimatud, ning et nad kunagi ei muutu. Temas ei ole ei lootust muutustesse ega usku ühessegi kõrgemasse jõusse. Ta kinnitab endale pidevalt, et ainus, kellele ta siin ilmas loota võib, on tema ise. Ent oma jõu kinnitamine ei tee teda rõõmsaks ja rahulolevaks. Ta süüdistab ennast pidevalt milleski, peamiselt selles, et ta on oma lähedasteks valinud “valed inimesed”. Miski ei ole nii, nagu ta tahab. Keegi ei tee seda, mida peaks. Ja ega tema ise ei jaksa ometi “kogu ilma soojaks kütta”.

Enesehaletsusele kaldub üks kindel tüüp inimesi, keda on tegelikult kerge ära tunda. Ent mitte selle järgi, mida nad teevad või tegemata jätavad. Tüüpiline enesehaletseja ei käi sugugi ringi, silmad peos või süda peo peal. Pigem kaldub ta hoopis üle keskmise vaprusele ja iga hinna eest hakkamasaamisele. Mis ta reedab, on hoiak. Hoiak, et elu on raske koorem, mida tuleb vedada, küsimata, miks. Et elu koosneb teatud hulgast ülesannetest, mis tuleb täita, aga millest rõõmu tunda on keelatud. Selle hoiaku reetjaks on kurbuse kurd suunurgas, lootusetust väljendav käegalöömise liigutus, kühmu vajunud selg. Vahel ka üle ääre ajavast vaprusest kuklasse löödud pea.

Peaaegu kindel on, et enesehaletseja lähedaste ringi moodustavad samasugused enesehaletsejad nagu ta ise, olgu nad kõige muu poolest kui erinevad tahes. Ei maksa ka arvata, et ennast haletsevad ainult naised. Meeste hulgas on enesehaletsejaid tunduvalt rohkem, kui eeldatakse. Ennast haletsevad peaaegu kõik need tublid, tegusad ja kohusetundlikud mehed, kes toidavad raske tööga oma peret, hoolitsevad, et lastel oleks toit laual ja riie seljas, ent kelle silm ei sära ning pea läheb enneaegu halliks.

Enesehaletsejate hulka kuulub suur hulk naisi, kes on loobunud kooselust ja pühendab ennast ainult lastele. Neil, kes annavad kogu oma armastuse ainult lastele ja välistavad oma elust armastuse mehe vastu, on endast paratamatult ja sageli parandamatult kahju. Pühendumine ainult lastele on igal juhul aseaine, kinnitagu need naised ise, mida tahes. Vaprusest, millega nad täidavad korraga nii naise kui ka mehe rolli meheta jäänud perekonnas, kumavad alati läbi patja nutetud enesehaletsuse pisarad.

Võib-olla on enesehaletsus geneetiline, sest teisiti oleks väga raske seletada, miks ühed maadlevad sellega terve elu, teised aga ei puutu temaga peaaegu kunagi kokku. Kindlasti on enesehaletsus aga krooniline, sest need, kes sellele loomu poolest kalduvad, langevad tema küüsi ikka ja jälle.

Aga mis siis teha, kui juba kord ollakse enesehaletseja? Hea algus on enesele tunnistada, kuidas asjad on. Nõnda nagu joodiku paranemise tee algab enesele tunnistamisest, et ollakse alkohoolik. Enesehaletseja tervenemine, niivõrd, kui see üldse võimalik on, algab enesehaletsejaliku loomuse tunnistamisest.

Kui inimene on endale teatavaks võtnud, et ta kaldub enesehaletsusele, siis on tal kergem endaga hakkama saada, kui järjekordselt “hoog” peale tuleb. Ta teab, et “hoog” tumendab mõistust, kainet arusaamist, ja ei püüa enesehaletsusse langenuna elutähtsaid otsuseid teha. Ta teab ka seda, et enesehaletsus on läbinisti kasutu, võiks isegi öelda: mõttetu emotsioonitsemine, mis mitte ühtegi asja paremaks ei muuda, küll aga suudab paljutki veel täitsa hästi olevat tunduvalt halvemaks teha.

Mingid ravimid ei aita, ja tegelikult ei aita ka eriti teised inimesed. Ükskõik, mida nad ka teevad, ikka ei ole küllalt, ikka ei ole hea. Kellelegi kurtmine võib anda küll ajutist, petlikku leevendust, aga ei lõplikult terveks ei tee.

Enesehaletsejal on kasulik keskenduda iseendale, mitte teistele enda ümber. Aga mitte iseendas urgitsemise mõttes. Lõputu mõtlemine, miks minuga küll on nii ja mitte teisiti, ei vii kuhugi. Tunduvalt tulusam on ilma igasuguse suhtumisega konstateerida, et näe, ongi käes: jälle haletsen ennast. Ja otsustada: noh, mis seal ikka. Mida rutem see mööda saab, seda parem. Enesehaletsus on ainult minu enesehaletsus, mitte asjade objektiivne seis. Enesehaletsus on minu mustad prillid, mida võin eest ära võtta. Seda saab teha aga alles siis, kui ära tuntakse, millega on tegemist.

Musti prille on teoreetiliselt võimalik ka lõplikult eest ära võtta ja minema visata, aga see eeldab hoiakute muutmist. Oma hoiakuid kiretult diagnoosides ja tasapisi välja vahetades võib maailma muuta, sest maailm paistab meile täpselt selline, nagu me ise oleme.

Re: "Enesehaletsuse ravi" (artikkel Delfist)

#3
Lugesin ka nüüd läbi selle. Väga huvitav kui aus olla... See kus kirjeldati hoiakut (mingi küürak, allavajunud suu, allaandmise käeviiped jne.) mõtlesin ma kohe enda peale :) Samas tulid mul mõttesse ka mõned sõbrad. Siis see fakt, et kellelegi kurtmine leevendab seda mõneks hetkeks, on täiesti tõsi. Korraks on parem olla, aga siis möödub päev, nädal, kuu ja oled ära unustanud selle leevenduse.
Kui enesehaletsemine on tõesti krooniline, siis mina sellega elada ei kavatse... Niimoodi ei saa kunagi õnnelikuks ja rahulolevaks.
Vasta

Mine “Oma iseloomust”