Lõhestunud...?

#1
Tere

Kas ja kuidas on võimalik lahti saada iseenda vastuoludest? Ausalt öeldes neid leidub igas valdkonnas ja ma ei kannata seda enam. Näiteks millised? Ühelt poolt pohhuist, teiselt poolt perfektsionist. Ühelt poolt täiesti püsimatu, teiselt poolt vägagi kannatlik. Ühelt poolt oleks terved ööd-päevad läbi üleval, teiselt poolt ainult magakski. Ühelt poolt loova mõtlemisega, teiselt poolt täiesti loomuvaene. Ühelt poolt enesekindel ja järgmisel hetkel täiesti ebakindel ja kõhklev. Ja nii võiks minna aegade lõpuni.

MA TEAN, vastuolusid esineb kõigil, aga minul on neid juba liiga palju. Isegi õpetajad ja teised täiskasvanud (sh ka 2 psühholoogi) on seda mulle maininud. Valikute tegemine on täielik piin ja võimatu missioon, kuid ometi on mul vaja neid teha kogu aeg, eriti nüüd, kui olen lõpuklass. Ma ei oska enam kusagile pöörduda ja elu paistab aina enam tupikusse minevat. Ma ei saa endaga enam hakkama ning seda juba oma aastake vähemalt. Ma arvan, et nende vastuolude eemaldamine või vähemalt vähendamine muudaks väga paljusid asju. Paremaks... Ma loodan.
Vist peaks mainima, et olen enda suhtes väga väga väga kriitiline ja seda mitte ainult välimuse koha pealt. Aga samas on mul täiesti savi. Kõigest.

Tänud kõikidele asjalike vastuste andjatele.
Mulle täiega meeldivad inimesed, kes ütlevad, et kui Sul on vaja, ma olen olemas ja nii kui end veidi avad on nad kadunud...

Re: Lõhestunud...?

#5
Tere "..."

Lihtne ja kiire vastus on: sellest ei olegi võimalik vabaneda. Meie kaklused iseendaga on siiski ainult meie isiklik probleem, seda keegi teine lahendada ei saa.
Aga, EI, ma ei arva, et siin tuleks muretseda isiksuse lõhestumise pärast. Pigem on probleem siiski selles, et Sinu isiklikus elus on viimasel ajal on midagi piisavalt karmi, kohati ka elumuutvat, et Sinu mõistmine ellu on muutunud. Kui ikka iga päev ainult mingit jama endaga kaasa toob, tunneb ka tugevaim inimene, et ta enam ei jaksa. See ei ole midagi ebanormaalset... pigem just nimelt on normaalne tunda, et enam ei jaksa, kui iga päev uus jama peale tuleb.

Ma olen nii mõnegi psühholoogi juures käinud. Ma tean, et mingite otsuste vastu võtmine võib olla ekstreemselt raske. Kuid samas ei tasuks vast liialt psühholooge kuulata vaid tasuks rohkem vaadata iseendasse? Äkki me ise käituma kohati tobedalt ja äkki on meie probleeme seda lihtsam lahendada, et me juba ise teame, et miski on valesti?

Jah, ilma Sind nägemata, ma juba tean, et Sa oled enda suhtes ilmselgelt liialt kriitiline. Kuid ma isegi ei kritiseeri seda, seda on lihtne teha. Kuid, ma palun Sind ja isegi palun Sinult, et Sa annaksid endale võimaluse. Jah, ma üldse ei kahtle, asjad ongi väga jamad, aga on täitsa reaalne võimalus asja parandada... aga selleks on vaja, et Sina kaasa töötaks ja püüaks asju parandada! Ilma Sinu tähelepanuta mitte miski ei muutu aga ma olen veendunud, et kui Sina ja isegi mina püüaks asja parandada, mingi vähemalt "lahenduselaadne" tulem oleks olemas..
Vasta

Mine “Oma iseloomust”