Kahetised tunded

#1
Hei hei!
Ei pöördu teie poole just murega ega abi saamise eesmärgil, kuid loeksin huviga teie kogemusi/arvamusi.
Olin juba poolel maal oma viimase aasta elulugu ümber kirjutamas, kuid mõtlesin siiski ümber. Kokkuvõtteks sooviksin teada, paljud teist on olnud sellises olukorras, kui väga väikese aja jooksul muutub elus väga palju erinevaid asju ja kõigega kohanemiseks piisavalt aega ei jätkugi. Samas teisest küljest on kõik muudatused enda initsatiivil, suurel tungival soovil ja saavutatud läbi pikkade läbirääkimiste nii enda kui ka lähedaste veenmiseks. Peamiselt puudutavad muudatused just iseseisva elu alustamist - vanematekodust väljakolimine teise Eesti otsa, uus kool, isiklik ja enda vastutusel olev elamispind, kaaslasega kokkukolimine, esimene töökoht jnejne. Paraku olen end praeguseks hetkeks leidnud olukorrast, kus olen saavutanud kõik oma eesmärgid ja unistused mis mul seatud olid ja alles nüüd, leian end mõttelt et kas seda kõike on juba vaja. Kas mulle on vaja nii palju kohustusi ja kas ma olen selleks ikka valmis. Ootasin seda hetke nii kaua, kuid nüüd, kui see on käes löövad pinged peakohal kokku ja ma tunnen kuidas ma tahaks end nurgas tühjaks nutta. Millest? Ma ei kujuta ettegi. Ei ole ma probleemsest perekonnast, ei ole mul probleeme lähisuhetes, õpingud lähevad võrdlemisi edukalt, mul on imelised sõbrad ja perekond kes mind no matter what toetavad, no absoluutselt mitte midagi mille peale ma tulla oskaks. Kõik tundub justkui ideaalne, paraku emotsioonid on mingil põhjusel täiesti vastuolulised. Kas on võimalik, et vajan lihtsalt aega uue eluga harjumiseks ja kohanemiseks või olengi ehk läinud enda jaoks valet teed ja näen alles nüüd asju realistlikumalt kui varem.

Päikest teile :)

Re: Kahetised tunded

#2
Tere,

Esiteks ütlen, et minu arust on selline asi lahe, sest ei pea kinni jääma sinna kohta/linna, kus oled terve elu elanud, toimetanud ja elu rajanud. Eesti on niivõrd väike, et sul jääb üsna hea ühendus (bussid, rongid, sõiduteed) oma perekonna ja sõpradega ning kui seal uues kohas ei suju kõik asjad hästi, saad pöörduda tagasi endisesse elukohta. Eks see nutt võib olla hoopiski rõõmu väljendus - said, mida tahtsid ja mille nimel oled pingutanud. Eks hirm uue elu ees võtab võimust, aga see on normaalne. Mida ütleb sinu sisetunne?

Eks olen ka ise mitmeid kordi teinud mingeid kardinaalseid pöördeid ja elumuutusi: kolimised, töökohavahetused, kool jne ning pigem on enamasti olnud just selline tunne, et ei jõua ära oodata, sest motivatsioon on olnud väga kõrge - uus elu, uued võimalused. Kuna räägid palju "esimestest", siis on kindlasti alguses põnev see, kuidas saad ennast oma rahadega ära majandada, kuidas lood toidukorvi, kuidas avastad uut piirkonda jne.

Re: Kahetised tunded

#3
nurmenukk kirjutas:Tere,

Esiteks ütlen, et minu arust on selline asi lahe, sest ei pea kinni jääma sinna kohta/linna, kus oled terve elu elanud, toimetanud ja elu rajanud. Eesti on niivõrd väike, et sul jääb üsna hea ühendus (bussid, rongid, sõiduteed) oma perekonna ja sõpradega ning kui seal uues kohas ei suju kõik asjad hästi, saad pöörduda tagasi endisesse elukohta. Eks see nutt võib olla hoopiski rõõmu väljendus - said, mida tahtsid ja mille nimel oled pingutanud. Eks hirm uue elu ees võtab võimust, aga see on normaalne. Mida ütleb sinu sisetunne?

Eks olen ka ise mitmeid kordi teinud mingeid kardinaalseid pöördeid ja elumuutusi: kolimised, töökohavahetused, kool jne ning pigem on enamasti olnud just selline tunne, et ei jõua ära oodata, sest motivatsioon on olnud väga kõrge - uus elu, uued võimalused. Kuna räägid palju "esimestest", siis on kindlasti alguses põnev see, kuidas saad ennast oma rahadega ära majandada, kuidas lood toidukorvi, kuidas avastad uut piirkonda jne.
Otsus miks niivõrd kaugele tulla oli kindlasti mõneti seetõttu, et tundsin et vajan keskkonnavahetust ja tekkis soov näha mida on sel mulle pakkuda. Ainuke mis mul maha jäi oligi perekond. Suguvõsa, sõbrad, mees ja kõik muu oli ammu enne mind juba siin ees ootamas. Eks olengi enamuse elust praegu sellepeale üles ehitanud, et tean et mul on võimalus iga hetk tagasi pöörduda, kuid peale nii pikka pingutamist kas sel oleks mõtet eksole. Rõõmupisarad need kindlasti ei ole, äärmisel juhul on need tingitud sellest pikaajalisest nö enda raja läbi surumisest. Kohati tunnen, et alustades iseseisvat elu oleksin justkui mulle väga olulisel kohal olevat perekonda (eeskätt ema) reetnud. Sisetunde kuulamine on hetkel raske, aga toetun praegu pigem sellele teadmisele, et kui mul ikka varasemalt pikkaaega plaanid selgelt ja läbimõeldult olemas olid, siis sisetunne toetas seda 100%. Praegu emotsioonidega puntras olles ei tundu enam tark mõte selles kahelda. Just sisetunne ongi see, mis mind nii kaugele viinud on. On olnud hetki, kui kõik inimesed minu ümber on püüdnud mind suunata mujale. Eks ikka on halb tunne, kui ei olda minuga päris sama meelt ja ma tõesti kogun need arvamused endasse, kuid päevalõpuks teen asju ikka omaviisi. Eks nende esimeste asjadega ole mul juba nii, et mõnikord põrun mõnikord jällegi veab. Näiteks nagu selle esimese töökohagagi, pidin kahjuks pettuma kuid samas sain juurde jällegi väga olulise kogemuse. Mõeldes pikemas perspektiivis siis olen ma üsna kindel, et see praegu segasena näiv elu on tagantjärgi vaadates kindlasti midagi mis on andnud palju õppetunde ja muidu tore aeg mida meenutada. Põhiline mis muret valmistab on ehk see, et ma ei suuda endaarvates tunda piisavalt rõõmu ja nautida seda kõike mis mul lõpuks olemas on. Kujutasin seda tunnet vähe teistsugusena ette küll jah.

Re: Kahetised tunded

#4
Mis kooliastmest sa muidu räägid? Äkki perekonnale ei meeldi see plaan ka seetõttu, et jääb mingi konkreetne kool lõpetamata ja lähed n-ö kehvemasse?

Eks muidugi on raske, kui ema seda asja heaks ei kiida ning kindlasti tekitab see kahetisi tundeid, aga mulle paistabki see ainus takistus olevat. Kuna ütlesid, et kõik muu on sul seal uues kohas olemas, siis on ikka ülilihtne. Mina kolisin linna nii, et mul polnud siin mitte midagi peale elukoha, kõik muu tuli nullist üles ehitada. On olnud tagasilööke, ebasobivaid tutvusi, halb töökoht jne. Kui mina tegin mõned aastad tagasi vanematele teatavaks, et kavatsen esimesest kõrgkoolist loobuda ja minna tööle, ei olnud ka nende reaktsioon kõige parem, aga kui nad nägid, et mul asjad uues suunas liiguvad, toetasid nad seda. Selliseid järske loobumisi on mul mõned veel olnud ning nüüd võtavad vanemad seda juba loomulikuna, kuna olen end vist juba tõestanud, et saan endaga hakkama. Sealhulgas toetavad nad ka üsna kaootilisi plaane, eks muretsevad ka, kuid elu on elamiseks ning kui ühes paigas pole õnnelik, siis tuleb vaadata mujale. Kuna sul boyfriend nagunii mujal elab, siis on üsna loogiline see kolimine. Samas tekib küsimus, et kuidas su perekond temasse suhtub?

Re: Kahetised tunded

#5
Jutt käib siis keskkoolist. Vanematel ei olegi niivõrd oluline see koolivalik vaid pigem see, et oleme väga lähedased ja nüüd otsustasin teise linna kolida. Suurt tüli ega vaidlusi ei ole olnud, pigem rahulik vestlus kus vanemad annavad mõista, et need on mu omad valikuid kuid neil on kahju mind nö lahti lasta. Perekond suhtub mu kaaslasesse igati positiivselt, suhtlevad omavahel vabalt ja vanemate jaoks on ta aastatega nendepoolse usalduse võitnud.
Lugedes omaenda teksti, siis ei näe ma vähimatki põhjust miks mitte tunda rõõmu asjadest mis mul on. Paraku alatihti jaman ma oma vaoshoitud rahulolematusega ja pea genereerib aina juurde asju mis oleks justkui puudu.

Re: Kahetised tunded

#6
Muidu vahemaad võivad muuta inimesi veel lähedasemaks. See, et lendad pesast välja, ei tähenda automaatselt, et midagi väga suurt ees ootaks. Elu saab uuendust, aga jätkub ikka enam-vähem sama rada pidi. Vanematega saab ju telefonitsi jm viisil ühendust hoida. Eks muutused toovad ikka kahetisi tundeid, aga siis tuleb sellega lihtsalt silmitsi seista. Võib-olla mõtled liiga palju ja üle. Oma emotsioonide ja tunnetega pead siiski ise hakkama saama või lausa täiesti võõra endast vanema, targema ning elukogenud inimesega aru pidama.
Vasta

Mine “Oma iseloomust”