Sugu

#1
Tere! Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada, aga lihtsalt ma tunnen et olen iseloomult väga poisilik... Ja mitte vähe. Kui olin väike, arvasin alati, et olen poiss keda lihtsalt ekslikult on tembeldatud tüdrukuks, selle väite olen muidugi juba ümber lükanud. Samuti olen ma terve elu mõelnud kui väga ma tahaksin lihtsalt poisi asemel valida hoopis tüdruku ja kui lihtne ning hea siis oleks. Mitte, et ma tahaksingi tüdrukut, asi pole selles. Tahaksin olla poiss, kes võiks tüdruku valida. Mulle meeldib ka vaadata poiste omavahelist suhtlust, tean milline see on. Unistan isegi sellest. Võin ka loomulikult niisama nendega suhelda, kuid nende silmis olen ma siiski tüdruk, see lihtsalt pole õige. Ütleme nii, et ma lihtsalt soovin, et oleksin sündinud poisiks. Julgust ega tahtmist mul ilmselt soovahetuseks poleks ning see ei oleks ka päris see... Ja mul on põhimõtteliselt olemas oma kaaslane või ''silmarõõm'', kelle pärast samuti sooviksin oma sugu säilitada. Vahel on olnud sellest tingitud suitsiidsed mõtted, tunnen nagu ma ei sobiks siia ühiskonda. Kas see on normaalne või peaksin midagi ette võtma?

Päikest!

T, 15

Re: Sugu

#4
kasutaja111 kirjutas:Soolises identiteedis pikemaajaline kahtlemine klassifitseerub üldiselt vaimuhaiguseks, seega ju vist pole normaalne.
Parandan, ei ole tegu alati vaimuhaigusega.


Kuna antud teema on viinud enese elu lõpetamise mõteteni, siis tasub tõesti spetsialistidega(psühholoogiga) rääkida, et sasipundart lahti arutada.
1 sõna võib muuta kogu teksti tähenduse.
Vasta

Mine “Oma iseloomust”

cron