Lihtsalt ei tea.

#1
Ma ei tea enam kuidas elada.
Ma ei ole endaga rahul. Ja ma tunnen et mind veatakse igale poole nagu nukku aga ma ei suuda seda lõpetada.
Kõik ütlevad et ma olen kena ja armas jne aga kui minu enda soov et ma tahan oma pikad juuksed õlgadeni lõigata on teistele täiesti vastumeelne. Ja see et ma tahan oma paremale kõrvale veel teist auku ei sobi ka nendele. Üldiselt ei saa ma kellegile oma soovidest rääkida ja ma ei saa olla mina ise. Ema tahab et mul oleksid pikad juuksed ja ma lihtsalt peangi nii elama. Riietega samamoodi. Ostan omale uued teksad, kohe ta surgib miks just sellised, palju maksid jne jne . Kuradi närvidele et ta kogu aeg nuhib minu asjades.
Puberteet käib ka hullult närvidele. Ma tahaks kellegiga lihtsalt millegist rääkida aga mul ei ole mitte kellegagi rääkida..

Okei ma lihtsalt rääkisin oma südame pealt midagi ära.. Palun ärge heitige sellepärast et ma seda tegin. Võite sõimama tulla, aga see minu enesetunnet paremaks ei tee. :)

Re: Lihtsalt ei tea.

#2
Eks on arusaadav, et teised on sinuga harjunud nii nagu sa oled, kuid võid proovid vaadata ka nende arvamuse taha ja äkki aitab see sul neid mõista.

Nt pikad juuksed. Võib-olla ema kardab, et sa hakkad kahetsema ja ta teab, kui kaua aega nõuab pikkade juuste kasvatamine. Ehk tuleks abiks see, et ootad veidi, nii et on näha, et see pole "Täna lühikesed, homme pikad" selline hetkeline soov, vaid pikaajaline mõte.

Riiete osas, kas ei pruugi olla, et ta lihtsalt tunneb huvi, mis sinu kui tema tütre elus toimub? Olgu selleks siis kasvõi uued püksid.

Ja alati võid siin rääkida ja lobiseda :)

Re: Lihtsalt ei tea.

#4
Soovitan sul emaga tõesti rääkida ning nagu termomeeter ütles, lõika juuksed poole lühemaks algul vaid.
Su juuste jutt on nii mu ema moodi. Ta tahtis endale poisipead(tal olid pikad juuksed) ja kõik olid nii vastu tema soovile. Mitte keegi polnud poolt ja enamus küsisid, et kas ta on väga lolliks läinud. Aga ta lõpuks ikkagi lõikas oma juuksed maha ja kõik kohe kiitsid teda, set talle nii sobis poisipea. Inimesed, kes teda esimest korda nägid, tegid duured silmad, kui kuulsid, et tal olid pikad juuksed. :D
History is a story told by the people who survive.

Re: Lihtsalt ei tea.

#5
Aga miks sa ei tee lihtsalt seda mida sa tahad? Löö kord majja. Ma ei mõtle selle all, et hakkad nüüd lolluseid tegema ja põhjendad seda sellega, et sinu keha, teed mis tahad. Ma ei tea. Ma tahtsin 7 aastaselt juukseid punaseks värvida, vanemad ei lubanud. Värvisin ikka. Natuke olid pahased, aga said aru ja järgmised 10 aastat käisin vist kogu värvispektri läbi, nüüd olen maha rahunenud. Sama asi riietega, nad lihtsalt harjusid ära sellega, et ma tahan nii riides käia nagu tahan. Samas, oleneb kui ''rangete'' vanematega tegu on. Minu perekond oli üks paras punkaritekari ja ma arvan et fakt, miks nad algul nii tõrksad olid, oli pigem sellest, et ei käiks jutud et ''appi mida nad oma lapsega teevad'' või ehk et äkki lihtsalt kahetsen hiljem.

Kui sa teiste tahtmise järgi ainult elad, siis aastatega see asi veel rohkem süveneb. Inimesed harjuvad sellega, et teed mida sulle öeldakse. Vanemaks saades hakkab see asi juba suuremaid otsuseid endas hõlmama.

Samas oleneb su vanusest ka.
Vasta

Mine “Oma iseloomust”