Re: On see normaalne?

#7
Ma tahaks ka ehitada puuonni/lumeonni.
Legodega võiks siiamaani mängida, sest need ei aegu vanusega. Pole küll kunagi mingi legofanaatik olnud, sest need on mu lapsepõlves alati puudu olnud, kuid osad tuttavad siiamaani igavusest viskavad klotse ritta.

Antud näidetes pole küll midagi lapsikut.

Re: On see normaalne?

#8
olenanonüümne kirjutas:Tere!
Näiteks meeldib mulle legodega mängida ja ma unistan puuonnist, mis oleks puu otsas, kuid see on nii piinlik!
tsau, mängiks ka legodega võimalusel ja unistan samuti puuonnist. Aga ma olen sinust 9 aastat vanem. Lisaks teen palju muidki lapsikuid asju. Kuigi jah, u 11-aastasena oli mul ka periood "mina multikaid ei vaata, kõik lapsikud asjad panen kappi peitu jne" nüüd olen vana ja multikateta ei ela
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: On see normaalne?

#9
Noh, asi ongi selles, et ma kardan, kuidas koolikaaslased selle peale reageerivad. Isegi vanematele on piinlik tunnistada, et tahan mängunurka minna ja fooliumiga mängida. Imselt on asi ka selles, et mul on kohutav fantaasia( Inglise keeles sain kirjutisest "My dream home" 1, sest mu unistuste kodu oli tol hetkel 500 korrusega ja seal oli rääkiv koer. Ja kunatiteraapias joonistasin oma unistuste koduks kosmosejaam-maja...) Ma kardan, et näiteks eakaaslased naeravad mu fantaasia pärast mind välja, ning tänu enda fantaasiali kujutangi end mängunurgas ette hunt-tüdrukuks, 9oma hoovis sõdalaseks ja ujudes veeinimeseks.Näiteks sellel auvel nägin ma unes, et mu vanaema oli elus, aga pime(pole teda kunagi varem näinud, suri enne minu sündi). Hommikul tuli.mulle mõte, kuidas seda teoks teha. . Mu sõbranna aga naeris, et see pole võimalik jne. Ja see ongi põhjus, miks ma pole kindel, kas rääkida teistele enda mõtetest või ei.
Kas keegi on seinaga vastu pead jooksnud?(Eriti kahtlane lause minu poolt koolis.)

Re: On see normaalne?

#10
teemaalgataja kirjutas:Noh, asi ongi selles, et ma kardan, kuidas koolikaaslased selle peale reageerivad. Isegi vanematele on piinlik tunnistada, et tahan mängunurka minna ja fooliumiga mängida. Imselt on asi ka selles, et mul on kohutav fantaasia( Inglise keeles sain kirjutisest "My dream home" 1, sest mu unistuste kodu oli tol hetkel 500 korrusega ja seal oli rääkiv koer. Ja kunatiteraapias joonistasin oma unistuste koduks kosmosejaam-maja...) Ma kardan, et näiteks eakaaslased naeravad mu fantaasia pärast mind välja, ning tänu enda fantaasiali kujutangi end mängunurgas ette hunt-tüdrukuks, 9oma hoovis sõdalaseks ja ujudes veeinimeseks.Näiteks sellel auvel nägin ma unes, et mu vanaema oli elus, aga pime(pole teda kunagi varem näinud, suri enne minu sündi). Hommikul tuli.mulle mõte, kuidas seda teoks teha. . Mu sõbranna aga naeris, et see pole võimalik jne. Ja see ongi põhjus, miks ma pole kindel, kas rääkida teistele enda mõtetest või ei.
Kas keegi on seinaga vastu pead jooksnud?(Eriti kahtlane lause minu poolt koolis.)
No, sul on hea fantaasia lihtsalt. Ja sa oled teistsugune (nagu enamus siit haha). Kui vanemaks saad, siis võid proovida seda fantaasiat raamatute peale näiteks raisata. Ehk siis kirjutad raamatuid või midagi. Aga kui on vaja realistlikke asju kujutada/kirjutada, siis proovi ülesannet täita, see kool juba on ükskord selline. Sain ka oma "ulmejutu" kolme kunagi, sest kõik rääkisid haldjatest ja mina rääkisin surmast.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"

Re: On see normaalne?

#13
Ma olen nii kurb vahepeal. Olen 16 ja ka lapsik. Tahaks teha onni, lumememme, legodega mängida, minecrafti mängida, monopol, mida iganes kuid mitte keegi ei taha/viitsi. Mõnikord suvel teen puust mõõga ja peksan nähtamatuid multika tegelasi :D . Käsnakalle on parim.

Re: On see normaalne?

#17
Mida need üheteistaastased siis tegema peaksid, kui mitte mängima? Peaksid nad selle asemel äkki poistega ringi laskma ja siia foorumisse neid päevade ja suudlemisega seotud teemasid tegema? Minu meelest on parem, kui nad lihtsalt mängivad. Minu vaimne tervis püsib ka paremas korras, kui ma ei pea neid ära lakutud lapsenäoga "poiss-sõpru" ja "tüdruksõpru" tänaval vahtima.

Ma käin praegu ka mänguväljakul vahpeal. Koos emaga. Kui satume. Ja täitsa lõbus on.
Vasta

Mine “Oma iseloomust”