Pealkiri

#1
Viimasel ajal avastan ma üha enam, et mul on tõsised isiksuse probleemid, pidevad enese haletsemise hood ja siis need hetked, kui ma arvan, et terve maailm kokku pole ka nii hea kui mina üksi.
Ma lihtsalt jälestan seda olukorda, kui ma avastan, et keegi on minust millegi poolest parem, ilusam või edukam. Ma tahan alati olla parimatest parim ja kui mingis olukorras selgub, et keegi on minust parem kerib mu närv ennast tõeliselt ülesse ja ma hakkan seda inimest oma sõnadega solvama ja alandama. Ütlen, et täna polnud lihtsalt minu päev ja ma olen näiteks jooksmises siiski kiirem kui tema ja kui see inimene mulle vastu vaidleb, siis lähen ma väga äksi täis. Tihti tõukan inimest või lähen talle kallale. Sest kui keegi ütleb midagi, et on minust parem, siis mu enesetunne muutub nii halvaks, peas hakkab viha topelt kiirusel aurama ja ma muutun täielikult. Nagu vihane härg tuleks minu asemele ja siis ma lihtsalt tahaks selle inimese seal samas maatasa teha. Kui kellegil läheb jalgpalli mängus halvasti ja ta kukub tänu minule, siis hakkan ma kohe väga ülbelt naerma ja teen ülbet nägu kogu publiku ees, just nagu tahaks kellelegi midagi nii väga tõestada. Jah, ma võiks olla selline nagu ma olen edasi, päris paljud mõtlevad, et miks ma üldse selle pa*a siia kirjutasin aga.. see ei ole nii lihtne. Teine hetk on mul jälle suur enesehaletsus, ma tunnen ennast üksi, ilma sõpradeta ja mul tekib tunne, et kõik on minust paremad ja siis ma lihtsalt nutan üksi kuskil toa nurgas. Ma tahaks ka normaalne inimene olla nagu teised. Vahel on koduste ülesannetega ka nii, et ma teen need ära ja siis kui ma ühe tähe valesti kirjutan on mul selline tunne, nagu ma oleks terve ülesande valesti teinud ja mul tekib väike paanika tunne ja tunne, et ma ei saa mitte millegiga jälle hakkama ja selle ühe tähe veaga on terve mu õhtu rikutud. Kui ma koristan ja leian hiljem jälle kuskilt tolmu, siis hakkab mul kohe sees midagi käima, et jälle ma ei suutnud midagi korralikult ära teha ja ma ei ole nii hea kui teised. Et keegi pole mu üle uhke, sest ma ei saa sitagagi hakkama ja üha enam ja enam avastan ma, et olen teistest kordades halvem. Aga kui keegi seda mulle välja ütleb lähen ma nii närvi kui vähegi võimalik. Mis ma teen sellise iseloomuga, vahel on selline tunne, et ma ei tõuse voodist ka püsti, nagunii keeran mingi pasa kokku.
Vasta

Mine “Oma iseloomust”