ülbus

#1
ma proovisin umbes kaks aastat olla sõbralik, kogu hingest, sest minus on kaks poolt : üks on ülbe ja ülimalt egoistlik, teine aga sõbralik ja malbe. aga rohkem olen ma siiski ülbe, kuigi ma üritasin nii väga olla sõbralikum, sest mulle endale on minevikus palju haiget tehtud ja ma ei taha, et teised peaksid tundma sama mida mina. aga kui ma üritan sõbralik olla, siis ma tegelikult ju teesklen. viimasel ajal ei suuda ma enam nn "teeselda" ja kuigi ma ei taha, siis üks hetk avastan ma jälle ennast sellises punktis, kus ma ütlen kellelegi äärmiselt si*asti või alandan kedagi oma sõnadega. mõnikord on üldse terve ruum minu ego täis ja on näha, et teisi häirib see tohutult aga ma ei suuda tagasi ka tõmmata ennast, miski just kui takistaks. ma üritasin nii väga hea inimene olla, lootsin, et kui ma aastaid teesklen siis sõbralikus on lõpuks osa minust. aga ma eksisin, samas ma ei taha teisi solvata või alandada, aga nii tihti käib nagu plõks peast läbi ja ma ütlen jälle kellelegi paks, kole või väärtusetu. ja hiljem tunnen ma ennast selle pärast nii halvasti, aga mitte piisavalt, et ma vabandaks.
mida teha? ma ei suuda enam oma tõelist iseloomu kontrollida

Re: ülbus

#3
Niisuguseid asju väga keegi teine sulle öelda ei saa, mida teha. Kui vana sa oled?
Mul on sama jama inimeste halvustamisega. Aga mul on see vastupidi, et ma tegelikult ei mõtle asju nii, headust ma ei teeskle kunagi. Kuid see halvustamise asi tuleb vahel ikka ja ka ilma põhjuseta ehk. Ma keelan iseennast oma mõtetes. Ehk siis kui mingid halvad mõtted tulevad, siis ma seletan iseendale ära, et ma ei tohi nii või siis sõiman ennast. Kummaline küll aga jah, nagu meeldetuletus ja jätan kohe järgi. No see on mõtlemise kohta. Kui juba päriselt kedagi mõnitan või halvustan, siis on juba raskem olukord. Kui on põhjust seda teha, siis pole vigagi. Aga kui niisama lähen närvi ja ei anna endale oma sõnadest ja tegudest aru, siis hiljem ilmselt vabandan inimese ees.
Püüa ka vabandada, kui end ikkagi halvasti tunned, isegi, kui mitte piisavalt ja kui seda on raske teha, sunni ennast. Algul ongi raske, pärast tavaline asi. Häbenesin ka kunagi (üsna ammu..) vabandamist ja kõike seda, enam küll mitte - ikka juhtub asju. Seleta siis ära ka, et sa ei suuda end kontrollida vahel. Mõtete abil peaksid enese kontrollimist harjutama.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: ülbus

#4
issand jumal, kes küll soovitas sul ülbe olla ja teisi solvata.


Nii sa ei pea teesklema kuid hoia nendest inimestest natuke eemale või ära suhtle nende inimestega nii palju kellega ülbitsed või kes sind närvi ajavad.
ja kuna minule on ka palju haiget tehtud olen ma samas olukorras mis sinagi, ma mõistan teisi ja kuulan nad ära ja üritan sõbralik olla.
aga vahel tahaks kellegi näo täis sõimata. ma olen ennast tagasi hoidnud juba 3 aastat võinii ja nüüd mul pole enam nii raske mitte ülbe olla
Vasta

Mine “Oma iseloomust”