Ideaalne.. või siis siiski mitte?

#1
Tere, tegelikult ma ei teagi kust alustada oma jutuga. Ma vaatan enda ümber maailmas ringi, ja kõik teised tunduvad mulle nii ideaalsed, ainult mina ise ei tundu. Ma olen üritanud oma elu senini võimalikult hästi elada, aga välja on see kukkunud just nimelt vastupidi. Kuid iga päev näen ma inimesi kellel tuleb kõik kergusega välja, justkui mängeldes. Mina aga näen vaeva, kuid siiski ei tule miski välja. Te vist ei saa hetkel aru millest ma üldse sogan, kuid räägin siis lähemalt. Alustan kõigepealt välimusest.

Ma vaatan linnas tihti millised teised välja näevad, ei, mitte halvustavalt, vaid hoopis hästi. Vaatan erinevaid stiile ja üritan neis plusse leida. Tüdrukud kes mulle vastu kõnnivad tunduvad nii ideaalsed, ilusad juuksed, ilus nahk, ilusad riided, ilus meik ja kõik muu. Kuid kui ma vaatan ennast, ei tundu see üldse ideaalne.
Ma käin piisavalt tihti poodides ja ostan sealt pidevalt riideid, igal hommikul kulutan soengu tegemisele 20 minutit ja meigile umbes sama palju, või veel rohkemgi. Aga tulemusega pole ma siiski rahul, tehke mis tahate aga ma lihtsalt pole rahul. Siis näen jälle vastu kõndimas tüdrukuid, osad ilma meigita ja näevad välja nagu nukud. Seda muidugi heas mõttes. Mina pole isegi meigiga nii ilus kui nemad meigita. Ja need kes meigitult vastu tulevad, nende meik tundub mulle ideaalne. Enda omas leian ma alati mõne vea, ja asi lõppeb sellega, et ma pole meigiga üldse rahul. Juuksed on neil samuti krunnis, või lihtsalt hobuse sabas, mõnikord ka sirged. Ja need juuksed on lihtsalt nii ilusad. Loomulikud ja kõike muud. Kui mina oma juukseid vaatan, on need soengusse setitud, aga mulle ikka ei meeldi. Siis näen vastu tulevat tüdrukut, umbes taolise soenguga ja tema on sellega nii ideaalne.. mina mitte. Krunniga näen ma endaarust ka lõpmata absurdne välja.

Riietusega on ehk samamoodi, ma valin riideid kaua, ja üritan neid igatmoodi kokku sobitada. Käin veel sada ja üks korda peegli eest ka läbi, et ikka veenduda, kas riided on okei. Siis näen jällegi vastu tulevaid tüdrukuid, ilusates suvekleitides, mis neile ka sobivad. Tavalise maika ja lühikeste pükstega, kuid nad on nendega lihtsalt nii ideaalsed. Mina aga tundun jällegi mitte selline olevat. Kuigi ma näen oma stiiliga vaeva, aga see ei ole siiski nii ilus, nagu teiste hoopealt selga pandud riided.

Perega on asjad samamoodi. Minu peres tehakse mind pidevalt maha, küll ei meeldi mu välimus ja siis jällegi suhtumine. Kuid jällegi mõned teised tüdrukud saavad oma vanematega nii hästi läbi kui vähegi võimalik. Kodus on kõik rahulik ja hea, aga mind aina tehakse maha. " Sulle ei sobi see kleit, sa näed sellega nagu li*s välja" , " Su meik on kohutav", ja muud sellised kommentaarid. Siis näen jällegi neid teisi tüdrukuid, nad on ilusad ja veel pealekauba saavad oma vanematega hästi läbi. Nad ei pea üritama.. nad lihtsalt saavadki.

Veel on kool. Ma üritan koolis nii palju, aga ikka tulevad kolmed, teised neiud aga ei tundu üritavatki, neil lihtsalt läheb koolis hästi. Minu õppimise tulemused on aga kolmed. Nemad ei näi õppivadki aga tulemused on neljad-viied.

Sõbrad, jah, ka neid on teistel palju, vähemalt tundub olevat. Teatakse linnast palju inimesi, mina aga tean mõnda üksikut. Ja vahel kui tahaks kellegiga välja lõbutsema minna, ei leidu lihtsalt neid kellega minna. Facebookis näen pidevalt pilte kus osad on koos oma sõpradega, mul aga pole selliseid pilte.. Tutvusi on ka vähe, kuigi ma üritan neid aina rohkem luua, aga suurem osa katseid ebaõnnestub, või siis lihtsalt suhtlemine jääb aja pikku soiku. Teised aga leiavad justkui ei kusagilt endale sõbrad kellega koos aega veeta.

Ja lisaks kõigele sellele, et nad on ilusad, targad, saavad vanematega läbi, ja neil on palju sõpru. Saavad nad ka kõik oma trennid tehtud. Mina aga ei saa, ma lihtsalt ei jaksa ennast trenni vedada kuigi peaksin. Ja trennis tunnen ma ennast alalõpmata võrreldes teistega tobedalt. Ma ei tea isegi miks.

Ja lõpuks on neil ka aega väljas olla, kuid mind isegi ei kutsu keegi välja. Ma lihtsalt ei mõika kuidas teised saavad nii ideaalsed olla?
Miks mina pean kõigega nii palju vaeva nägema, aga teistel tuleb see lausa mängeldes välja? Ja ükskõik mida ma ka ei teeks, ma tunnen juba enne poole peale jõudmist, et olen ebaõnnestunud.

Re: Ideaalne.. või siis siiski mitte?

#2
Ära ole enda suhtes nii kriitline. Mida rohkem sa mõtled, et sa ei ole "ideaalne" või et põrud asjades, seda halvemini sul lähebki. Sa lihtsalt pead arusaama, et keegi ei ole ideaalne - kindlasti ka enamus sinu silmis olevad ideaalselt ilusad tüdrukud ei ole enda välimusega rahul. Kõik me tahaksime ju natukene ilusamat näonahka, ilusaid juukseid ja mida kõike veel.
Sinu probleem ongi see, et sa ei ole endaga rahul ja sa ei lepi enda väikeste vigadega. Kui sa ei pööraks enda välimusele nii palju tähelepanu, ei kritiseeriks sa ka end nii palju. Lihtsalt proovi leppida, et sa oled selline nagu sa oled.
Ja kui pereliikmed sulle selliseid kommentaare teevad, proovi neist mitte välja teha - peaasi, et sulle endale su peegelpilt meeldib.
Jah, avataril olen mina, et keegi enam seda ei küsiks. :D
Enam väga siin ei käi, aga vahest eksin ära.
Uued tutvused oodatud, võid julgelt kirjutada.

Re: Ideaalne.. või siis siiski mitte?

#3
Pahatihti ongi nii, et endas nähakse miljon viga, aga teistes mitte. Sa oled perfektsionist. Teisi sa ei vaata nii detailselt kui ennast, sa ei uuri möödaminejaid ja klassiõdesid nagu sa uurid end iga päev lähedalt peeglis. Ja sa võrdled kõiki ühe malli järgi, et kõik on paremad ja ilusamad kui sina. Seda on võimatu nii vaadata, kuna kõik on erinevad - mõne jaoks oled sa ilus, teise jaoks mitte nii väga. Seega peamine probleem on, et sa tegeleksid enda enesehinnanguga. Vanemad pole kõigil ka perfektsed ning suhted noortel vanematega on seinast seina, loe kas või siit foorumist. Sõprade ja tuttavate soetamisega on ka väga paljudel probleeme, sa võib-olla lihtsalt ei tunne selliseid või sa ei pane neid tähele (on nad enamasti ju vaiksed ja tagasihoidlikud). Kõik polegi alati ideaalne, kindlasti on teistel tüdrukutel ka luukeresid kapis ning asju, milles nad head pole ja milles sina oled... ning kahtlemata arvavad paljud ka endast samamoodi nagu sinagi.

Kui sa oled oma meigi tegemise oskuses ebakindel, siis võid äkki lasta kellelgi õpetada või õppida ise internetis. See peaks sulle enda värvimise osas enesekindlust juurde andma. Õppimises ei tule ka kõigil niisama midagi välja - tõsi, osa andest on kaasa antud, mõnel jäävad asjad kergemini külge teisel raskemini, aga kõik peavad oma eesmärgi nimel pingutama, nii nagu sinagi. Riietumise osas pead leidma midagi, mis sobiks sulle ja sinu kehakujule... Sellegi osas võid nõuandeid küsida, kui tunned, et see on vajalik. Soenguga on ka nii, et see sõltub rohkem peakujust, juuksevärvist, näojoontest jne... Mine juuksurisse ja lase endale hoopis midagi uut pähe teha, mis sulle rohkem meeldiks.

Lõppkokkuvõttes ütleks, et enesekriitika on teatud piirini kasulik ja edasiviivaks jõuks, aga kui see ületab selle piiri, siis see on juba tagasiviiv jõud. Sa pead õppima rohkem end hindama ning mõtlema ka headele külgedele, mitte ainult end maha materdama. Teised pole kaugeltki alati nii ideaalsed nagu sulle tundub.

Re: Ideaalne.. või siis siiski mitte?

#5
sul on lihtsalt enesekindlusest puudu. näedki välja sama hea nagu teised tüdrukud, lihtsalt ise ei oska seda näha. ja krunn ei sobigi paljudele.

pere osas ütleks, et võid ju mõelda, et kindlasti saavad kõik teised vanematega ülihästi läbi, aga tõsiasi on see, et enamikul on peres pingeid ja vähemalt pooled sinuvanused tülitsevad kodus vanematega jne. sinul ilmselt nöögitakse niisama, arvates, et see sind ei mõjuta ja äkki näiteks riietud/meigid siis rohkem nii, nagu neile meeldib. tegelikult su madal enesekindlus ilmselt kodust pärit ongi, et ei toetata. aga võiksid ju emaga näiteks jutuajamise teha, kui olete täiesti omaette. ütled, et tahaksid rääkida ja kutsu ta korraks eemale sellelt tegevuselt, mida ta hetkel teeb. ja räägigi siis, et sulle ei meeldi, et sind kogu aeg põhjuseta maha tehakse, selle asemel, et julgustada. et kust mujalt sa siis veel toetust peaksid saama kui mitte kodust. võid ju ka otse öelda, et sul on üsna madal enesehinnang niigi ja sa ei suudagi endasse uskuda, kui sind nii maha tehakse. ma arvan, et su ema saaks sellest aru, ta lihtsalt ei ole sellele nii mõelnud. kuigi kui ikka öeldakse, et näed nagu li*s välja, siis on su kleit ilmselt tõesti liiga paljastav olnud, sest seda ei saa normaalse katva kleidi kohta ju mitte kuidagi öelda.

Re: Ideaalne.. või siis siiski mitte?

#6
appi... see jutt on täpselt nagu minu suust. TÄPSELT. nagu oleksin iga sõna ise kirjutanud. :shock:
ma tean küll, et ma olen ilus ja tark, aga teised tunduvad alati (tihti) paremad. ja eks mul ole väike kompleks ka tekkinud.
ma arvan, et sellest tuleb lihtsalt üle saada, muidu on koguaeg mingi pinge ja takistus, et õnnelik olla. aga raske on :roll:

Re: Ideaalne.. või siis siiski mitte?

#8
Muide ma ise arvasin samamoodi, kuni just tuttavaks saanud inimesed hakkasid rääkima, et ma nii ilus jne (ei ma ei tõusnud nüüd egoistiks). Ma lihtsalt sain aru, et kõik (ka need ilusad tüdrukud, kes sulle vastu tulevad) näevad endas ise alati vigu, mis ei pruugi üldse teistelegi silma hakata.

Ning kui ma väike olin, siis rääkisin oma emale pidevalt, et teised tüdrukud on palju ilusamad, kui mina ja mu ema ütles alati, et tegelikult vaatavad nemad sind sama pilguga, millega sina neid :)
Vasta

Mine “Oma iseloomust”