Tunded

#1
Pole tõesti õrna aimugi kuhu see kõik kirja panna seega here it goes.
Ei tea tegelikult seda ka, kust alustama peaks. Praegustest tunnetest või päris algusest? Aga eks ma proovin siia midagi kirja panna. Tuleb vast kerge eluloo kirjeldus, mis hõlmab tundeid, mida keegi kallutada ka ei suuda, seega võid kohe kinni panna, kuna asi võib koledaks kiskuda.
Mõtlen hetkeks siis 2017 aasta peale. Jah, põhikool sai lõpetatud, saavutus missugune. Läksin edasi Nõo Reaalgümni õppima, kuna tol hetkel arvasin, et hea valik tulevikuks ja värgid-särgid. Kogu suve kannatasin vist mingitsorti kartuse all, et uues koolis läheb kõik ülipekki ja ei saa kellegagi suhelda, mis iseenesest tagasi vaadates pole ka vale. Kartus kasvas veidi suuremaks, tuli sügis. Esimestel nädalatel olin lihtsalt stressis juba sellepärast, et uued inimesed ja uus keskkond. Kuu pärast olin harjunud. Kuskil oktoobris oli enesetunne tõesti enam-vähem okei, mida pole ma vist tundnud viimastel aastatel kordagi.
Mingi paar kuud edasi, detsembris, hakkasin mõtlema, et ma ikka üldse ei saa seal koolis tegelikult hakkama. Jaanuaris jäin koolitööst kaks nädalat operatsiooni tõttu maha ja sel hetkel hakkasin ka mõtlema, et tegelikult pole septembrist saadik mitte midagi õppinud. Jah, ma ei lase tunde üle, käin kohal ja omandan infot. Ehk ka kinnistan, aga mitte pikaks ajaks. Ja nüüd hetkel olen lihtsalt mitu nädalat teistest maas juba, sest mõni päev lihtsalt ei tunne enam, et tahaks nendesse tundidesse minna. Tundidest puudumine küll ei tee midagi ju paremaks, aga ega tundides kohal käimine ka mitte praegu, sest tundi minnes ei saa ma mõhkugi aru õpetaja jutust. Aga võta siis konsultatsiooni tunde you say, aga see pole ka väga võimalik. Konsultatsioonid toimuvad absoluutselt igas aines kahel päeval nädalas ja ainult 1-2 tundi. Mingi aeg proovisin konsultatsiooni võtta, aga see kukkus väga haledalt läbi ja ma sain lõpuks ainult ühe aine vastatud neist kõigist, kus kahe puudutud nädala jooksul kontrolltööd olid, mida ehk oli 4.
Vaheta siis kooli, issand jumal. Ning ütle mulle siis palun, millisesse kooli ma minema peaks? Viimase kuu jooksul olen endale selgeks teinud, et gümna jääb ära, sest ma lihtsalt ei saa hakkama. Minus pole püsivust, motivatsiooni, tahet, taipu. Mitte midagi. Jah, kutsekool on ka olemas, aga milline eriala siis, sest mind ei huvita mitte ükski asi siin elus teistest asjadest rohkem. Ja samal ajal ei huvita mind mitte miski.
Ühesõnaga, hariduse ja karjääri osas ma näen, et mu elu on tupikus ja tagurpidikäik katki. Sellel ma tulevikku ei näe.
Samuti tunnen, et isiksusena olen ma kõrvale kaldunud ühiskonna normidest ja ei suuda end rajale tagasi suruda. Iseasi on ka see, kas ma enam tahangi seda. Jah, ma olen võimeline inimestega suhtlema, aga see suhtlus tihti ei vii enam kuskile. Ma algul käitun kenasti, olen tore vestluskaaslane. Mingil hetkel võtab mu sisemine deemon selle suhte üle ja hakkab käituma kontrollivalt selle inimese üle, kellega ma suhtlen. See näeb välja umbes nii, et kogu suhtlus baseerub sellel, kuidas MINA ennast tunnen, mida MINA mõtlen ja kui väga MINA surra tahan. Selline egoistlikkus. Ainult mina mina mina. Ma ei hooli enam kellestki, ma tunnen, et ma ei tunneks vähimatki kurbust isegi kui mu vanemad elu kaotaksid. Mitte midagi ei tunneks. Aga seda ma ainult arvan samas.
Kogu selle tekstiga ei tahagi ma tegelt kuskile jõuda. Ei soovi kellegagi alustada diskussiooni ega kuulda erinevaid soovitusi selle kohta, kuidas ma oma elu korda saaks. Sest ma ei ole nagu teised inimesed ja minu elu lihtsalt ei saagi enam korda. Mina olen sellega leppinud. Kui siia lõppu oled lugenud, siis respekt sulle, sest tegelikult on kogu see tekst teade foorumile selle kohta, kui väga ma surra tahan.
Going crazy by the clock, hoping to die with my face in the block.

Re: Tunded

#2
ThombBoy kirjutas:
10 Mär 2018, 01:27
Kogu selle tekstiga ei tahagi ma tegelt kuskile jõuda. Ei soovi kellegagi alustada diskussiooni ega kuulda erinevaid soovitusi selle kohta, kuidas ma oma elu korda saaks. Sest ma ei ole nagu teised inimesed ja minu elu lihtsalt ei saagi enam korda. Mina olen sellega leppinud. Kui siia lõppu oled lugenud, siis respekt sulle, sest tegelikult on kogu see tekst teade foorumile selle kohta, kui väga ma surra tahan.
okei. “sa ei ole nagu teised inimesed”. arvad, et sa oled kuidagi erilisem, kui teised, et koigi teiste elu voib korda saada, aga just SINU oma ei saa, sest sa oled nii kuradima eriline?
hmm, teade foorumile, et tahad surra.. eks nii monigi meist siit tahab pariselt surra ja moni ongi lainud ja katte votnud ja ara surnud. aga nooo ma ei tea, et nemad seda siin kuulutaks.
kuna sa siin mingit nou ei soovi, siis ei oska sind keegi aidata. vbl tegi meele paremaks sellest teistele raakimine. aga teistele raakimisel voiks ka mingine eesmark olla.
sad, lonely and bad at math

Re: Tunded

#3
Haha mul oli vastupidi, ma arvasin enne gümnaasiumit just vastupidi, et saan sealt palju sõpru, uusi tutvusi, kõik läheb hästi jne ja ootasin täiega seda, aga nüüd ma isegi ei suhtle sealt mitte kellegiga :D
Ma arvan, et seegi sul hea, et oled üldse võimeline suhtlema
Vasta

Mine “Suhetest üldiselt”