Inimsuhted

#1
Tere!
Olen jõudnud järeldusele, et mingitmoodi suudan ma alati kõigiga vaikivasse tülli pöörata. Umbes nii, et tutvun uue seltskonnaga, siis algul on kõik hästi ja suudan kõigiga suhteliselt vabalt suhelda (kuigi süda sees peksab ja ärevus tahab minust välja lüüa). Mingi hetk aga juhtub kuidagi nii, et kogu seltskond nagu lööks mind välja, tekib tunne nagu ma ei kuuluks sinna. Tavaliselt on näinud, et selles on süüdi kambajuhid (koolis näiteks, või teatud seltskonnaga väljas käies). Viimasel ajal aga on hakanud mulle pähe lööma, et äkki olen ma ise selles süüdi. Mida sellises olukorras teha? See suht segab mu elu, kuna nüüd sügisest asun gümnaasiumisse teise kooli ja kardan, et seal juhtub täpselt samamoodi.
Going crazy by the clock, hoping to die with my face in the block.

Re: Inimsuhted

#3
Võibolla sa oledki teistest erinev. Ma pole ka tundnud ennast seltskondades mugavalt, mitte kunagi, mida suurem seltskond, seda hullem. Vahel mõne sõbraga/tuttavaga saab juttu ajada või midagi teha, aga see on ka kõik. Miks sa pead seltskonnaga väljas käima üldse? Seltskond viib ju halbadesse harjumustesse tavaliselt ja viib endaga vastuollu.
Aga ma arvan, et see tunne on sul siiski õige, tunne annab märku ja soovib, et sa tegeleks rohkem iseendaga, oma hobidega, vaimsete asjadega, õpiks usaldama enda arvamust, tegema endale meelepäraseid arendavaid asju, saama julgemaks (mitte ei väriseks sisemiselt) jne, mitte ei vahiks, mis teised teevad, mis nad nüüd arvavad, kuhu nad nüüd läksid, kes kellele mida ütles jne.
Vasta

Mine “Suhetest üldiselt”