Ärevushäired, suhtlemine vanemate ja sõpradega, kas peaksin kellelegi siiski rääkima?

#1
Tere, olen päris pikalt hoidnud silma peal sellel lehel ja otsustasin siit abi küsida :).
Ma olen 14 aastane tüdruk ja mul on asju mida ma pole oma vanematele rääkinud, kuigi ma tahaks. Alustaksin sellest, et mul oli alles nädal tagasi paanikahoog (pole kindel kas saan seda paanikahooks nimetada), läksin üks päev oma sõbranna poole ja ta tahtis õue minna. Kell oli palju, 2-3 vahel. Ma olin nõus ja läksin kaasa. Terve õues oleku aja olin ma vaga närvis ja segaduses. Ma läksin meie seltskonnast eemale metsa ja istusin seal kuskil pool tundi. Ma hakkasin mõtlema et mis saaks kui ma jään emale vahele et õues olin öösel ning igast asjade pärast veel. Ma istusin seal metsas ja hakkasin hirmust lihtsalt nutma.Asi ei olnud isegi nii hull, kuid ma muretsesin reaalselt kõige pärast. Ma lähen kergesti närvi ja kardan asjade pärast väga palju. Jäin kord enda isale suitsetamisega vahele ja koolis hakkas mul närvidest kõht nii valutama et ei saanud püstigi tõusta ja pisarad voolasid valust. Istusin sp 2-3h haiglas (emos?) ja hiljem oeldi et midagi pole viga. Varem hakkas mul lihtsalt natuke kõht valutama ja iiveldustunne tekkis kuid asjad lähevad aina hullemaks ja ma suudan aina rohkem probleeme tekitada. Hetkel tahab mu ema mulle teha nikotiinitesti ja kardan sp vaga kuna ma alles suitsetasin ja tegin tupsu (snusi). Ma olen end ka lõikunud kuna mul on probleemid sõpradega suheldes (olen ülbe ja kuri aga üritan sellest lahti saada), vanematega (suitsetan, joon jne) ja sest muu lihtsalt ei aita. Ma tean et see koik on halb, kuidas ma suitsetan ja joon ja lõigun aga ma ei saa nendest lahti kuna mu sõbrad on sellised.Nad on tegelikult ühed hoolivaimad sõbrad kes mul olnud on ja nad pole kunagi mind millekski sundinud. Tahaksin tegelikult emale kõik üles tunnistada, kuid tean et ta võtaks ära mu telefoni, raha, võimaluse tööl käia ja paneks mulle suve lõpuni koduaresti. Lisaks tahaksin psühholoogi juurde pöörduda kuid ei taha emale seda öelda ja raha mul pole et selle eest maksta. Kas peaksin rääkima emale või mida ma tegema peaks?

Re: Ärevushäired, suhtlemine vanemate ja sõpradega, kas peaksin kellelegi siiski rääkima?

#3
heihopsti:) kirjutas:
22 Juul 2018, 22:00
Ma tean et see koik on halb, kuidas ma suitsetan ja joon ja lõigun aga ma ei saa nendest lahti kuna mu sõbrad on sellised.Nad on tegelikult ühed hoolivaimad sõbrad kes mul olnud on ja nad pole kunagi mind millekski sundinud.
Kui su sõbrad on sellised, et suitsetavad, joovad ja lõiguvad, peaksid neist inimestest lahti ütlema, sest nad mõjuvad sulle negatiivselt. Ütled, et nad ei sunni sind millekski, tegelikult nad sind mõjutavad sind ilma sinu teadmata, see on niiöelda karjaefekt, ühed ees, teised järgi.
💚💜💚💜

Re: Ärevushäired, suhtlemine vanemate ja sõpradega, kas peaksin kellelegi siiski rääkima?

#4
Õigel hetkel probleemi tunnistamine ja abi otsimine on väga vajalik samm.
Soovitaksin sul oma emale kõik ära rääkida ja ütle talle täpselt seda, mis enne kirjutasid. Ausust ei saa karistada ja su ema võib olla palju mõistvam, kui sa esialgu arvad. Psühholoogid on alaealistele tasuta. Kindlasti on linnas või lähimas linnas psühholoogi külastamise võimalus olemas - uuri. Kui otsustad emale ära rääkida või üks kõik millise sammu abi saamiseks teha siis kirjuta, kuidas läks :) elan õnnestumistele kaasa
Vasta

Mine “Suhetest üldiselt”