Elus pettunud

#1
Tere! Olen 16aastane tüdruk. Mul pole koolis palju sõpru. Ma ei saa kellegagi läbi, sest nad arvavad et ma olen imelik kuna mulle meeldib koolis paljajalu käia. Seetõttu mind tõugatakse koridoris ja ajatakse pärast kooli kuni koduni jõudes taga. Kui nad mu kätte saavad teevad nad mulle haiget. Mind on isegi kividega loobitud ja KODUAED lõhuti ära. Mul lõigati koolis ka juustest salk ära kui olin need just punaseks triibiutanud. Ma nutan IGA õhtu ja mul on äärmiselt kurb meel, sest olen selles kõiges üksinda. Mida ma teha võiks? Ise olen mõelnud ka enesetapule ja kodukohast põgenbemisele. Aga kuhu minna? Tahaksin lihtsalt UUT algudst.

Re: Elus pettunud

#2
Kui sa uut algust tahad, siis enesetapule pole mõtet mõelda. Sul on veel soovi elada. Kas sa muidu oma murest koolis õpetajale või kodus vanematele oled rääkinud? Kui koolis on psühholoog või sotsiaalpedagoog, siis julgelt pöördu nende poole ja räägi oma olukorrast. Kui võimalik, võid kooli ka vahetada :)
”Don't touch my soul with dirty hands."
30.01.16

Re: Elus pettunud

#4
Selline kiusamine kohe kindlasti ei ole õige. Samas veidi teist vaatenurka sisse tuues - Koolis, nii nagu enamikes kohtades on omad riietumisnormid. Kool tahab luua akadeemilist õhkkonda, kuhu paljajalu käimine hästi ei mahu. Eks paljajalu hea käia tõesti, kuid seda ei saa päris igalpool teha. Uuri erinevaid jalanõusid, mis jätavad võimalikult mugava käimise tunde. On ju ka ühed hästi õhukesed, kus isegi iga varvas on eraldi.

Kividega loopimist ja vastu tahtmist juuste lõikamist ei saa niisama jätta. Tõesti, toetades Nsm. juttu - kas saad koolist seest abi? Samas see kõik tundub mulle juba ka piisav materjal politseisse pöördumiseks. Kui Su koduaed ära lõhuti, siis mida vanemad selle peale tegid?
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Füüsiline vägivald eakaaslaste poolt”