Suren ära. Miks nii?

#1
Tere
Tahtsin lihtsalt ennast tühjaks rääkida. Mul ei ole muret. Ma elan soomes aga iga suvi tulen eestisse vanaema juurde. Elan suve Tartus ja siis sügisel tagasi soome. Tulime paar nädalat tagasi eestisse. Mu vanaema käis järel mul soomes. Kõik oli väga hästi. Kuigi...ühel normaalsel õhtul istusin arvutis nagu iga teine noor inimene. Mu vend(kellel on kõnepuue) oli all toas koos vanaemaga. Ühel hetkel kuulsin kõvat kolinat. Kõlas väga selle moodi nagu nad oleksid lauda tõstnud. Siiski mu vend karjus appi. Tormasin treppist nii kiiresti alla kui sain. Siis juhtus see. See hetk oli jubetaim mu elus. See oli...lihtalt jube. Präekugi pisar silmas. Vanaema kokkukukkunud. Vend kiire jooksja ja jooksis naabri juurde. Helistati kiirabisse. Palju hiljem sain teada. Vanaemal oli insult. Ta vasak pool on tundmatu. Ta ei tunne pea-aegu midagi. Need viimased nädalad on olnud üks piin ja valu. Ma kardan. Ma kardan vanaema pärast. Ma...lihtsalt ei suuda. Ta ei ole isegi väga vana. Ainult 64. Täna sain teada et tal on mingi sugune MRSA bakter ja tema juurde ei tohi minna pikka aega. Maa kardan väga. Ema on soomes. Sest ta ei saa töölt ära tulla. Kaks nädalat veel. Siis ta on siin. Ma ei tea mida teha. Õnneks mu tädi on siin. Mida ma teen. Täna käisin poes ja hakkasin nutma. Minust möödusid:mina ja mu vanaema paar päeva tagasi. Noor neiu ja vanaema. Ma ulusin. Mult küsiti kas kõik on korras? Ei ei ole. Kõik on pahu pidi. Kui inimesel see bakter on siis ravi ei mõju talle. Präegu ulun üksi. Täiesti üksi. Käisin eile vaattamas teda...edasi ma ei soovi kirjutada. Ma ei soovi kuulda et "feik teema" vms. Ma ei ole veelgi aru saanud miks sellised haigused siia maailma loodud on. Pean lootma. Lihtsalt tugev lootus*_*

Tunnen kaasa inistele kes teavad seda himsat tunnet;(
Kõigile kõikke head soovides Õnnetu
Vasta

Mine “Surm”