tahan teiega ka midagi jagada

#1
minu vend poos end nädal tagasi kuuris kuuris üles. kui me isaga koju jõudsime, siis nägime, et koer kraabib kuuriust ja kargleb nagu segane. isa tegi ukse lahti ja seal ta rippuski... ta oli nii kole, näost roheline... me seisime seal korraks šokis ja siis isa karjus, et mine tuppa, tõukas mu eemale. ma siis läksin ja vaatasin aknast. kui kiirabi ja politsei pärast kohale jõudis ja ta lõpuks ära viidi, siis hakkas koer järsku ulguma. me pole kunagi kuulnud teda ulgumas. see läks mulle väga südamsse. me võtsime koera ka matustele kaasa, sest vend oli oma kirjas kirjutanud, et ta oli ta ainus sõber viimastel kuudel. seal ta ei teinud üldse häält ja ei liigutanud ka, sellest saadik pole ta midagi teinud, söönud ka mitte. ta on silmnähtavalt kõhnaks jäänud. me oleme proovinud teda vägisi toita, aga siis ta hoopis hammustas ja jooksis kuuti. ta ei tule enam tuppa ka.

mul oleks selline küsimus, et kas eestis on looma psühholoogi või midagi?

Re: tahan teiega ka midagi jagada

#9
Kurbus on täiesti normaalne, ega sellisest olukorraga olegi lihtne toime tulla ja see võtabki päris palju aega. Spetsialisti abi on siinkohal tegelikult väga asjakohane. See on hea, et oled psühholoogiga rääkinud. Mida sa mõtled sellega, et ta ei räägi midagi kasulikku? On sul midagi täpsemat, mida sa tahad, et psühholoog räägiks, või midagi, mida temaga arutada tahaksid?

Kuidas vanematega nüüd olukord on? Küsin veel, et on sul veel mõni õde või vend?

Re: tahan teiega ka midagi jagada

#12
Ehk tasuks mõne teise psühholoogiga rääkida? Nagu ka mujal elus iga inimesega ei sobi, on võimalik, et ka iga psühholoogiga ei ole selline klapp nagu võiks. Kui sul on võimalust, räägi mõne teisega. Kui ei ole võimalik, räägi sellesamaga, et tunned, et ei saa abi. Ehk suudate koos mõelda välja, milline toetus sind aitaks.

See väide pole muidugi täiesti vale, et aeg on põhiline, mis leevendab, küll aga on seda raskel hetkel raske uskuda.
Vasta

Mine “Surm”

cron