Miks just minu ema?

#1
Tere!
Olen 13 ja mu ema on surnud elan tädiga ja minu isa on Taanis tal on uus pere ja ma vihkan teda aga saate te aru wä mul ei ole enam ema ma lihtsalt ei saa aru miks just tema. Ma nyyd räägin teile tema loo: ta oli kõigest 9.aastane kui tal oli kooli ees raske auto avarii ta oli kaks pool kuud koomas kõik arvasid et ta ei tule sellest enam välja aga näete tuli... ta hakkas kõike uuesti tegema, kõik oli hästi kuni 16 aastani tal oli uuesti auto avarii. Auto milles mu ema istus käis 2 korda üle katuse... ja siis avastati tal epilepsja ja peale minu ja mu õe sündi läks haigus veel hullemaks ja nyyd kaks ädalat tagasi ta suri..... ma ei jõua lihtsalt ma pean tegema tõesti enesetapu ma olen ju praegu terve selle aja ennast lõikunud ainult see rahuldab mind... :!: ma ei jaksa enam elada :cry: :cry: :( ma olen lihtsalt nii kurb miks just minu ema

Re: Miks just minu ema?

#4
Su ema ei tahaks, et sina end tapaks. Mõtle, sul on õde, kes on samamoodi kurb nagu sina.
vertigol on õigus, nii poleks su ema kannatustel mõtet.Võib- olla aitaks psühholoog või keegi, kellele saaksid ära kõik ära rääkida.
Baby, I don't know what love is, maybe I'm a fool, I just know what I'm feeling and it's all because of you. ˇˇ

Re: Miks just minu ema?

#5
kahe nädalaga pole kõige raskem leina osa veel üle läinud, pikema aja jooksul läheb ja mõtted selginevad. võid pöörduda psühholoogi poole, kes aitab sul tunnetega hakkama saada.

põhjus, miks minu arvates rööviks enesetapp su emalt tema kannatuste mõtte, on see, et ehk püüdis ta anda enda elule mõtte ja sihi saades järglasi. inimene, kes on olnud kahes eluohtlikus olukorras ning põeb eluohtlikku haigust, hakkab tahes-tahtmata mõtlema eesootavale surmale. võib-olla tahtis ta lihtsalt midagi endast maailma alles jätta? end ära tappes võtaksid poole sellest ära.

Re: Miks just minu ema?

#7
miks kõik inimesed soovitavad psühholoogi... ta ju ei aita mind ma olen ta juures juba käinud ja kui räägite minu õest siis tema pole ylste kurb ma kysisin ta käest ta ytles et teda enam pole ja kõik elu läheb edasi ja päev pärast ema surma läks tema juba peole jooma... ma vihkan teda ta ei armastanud yltse meie ema

Re: Miks just minu ema?

#8
Alguses võib tõsiselt see ülesaamine võimatu tunduda, ja noh muidugi, päriselt sellest vast üle ei saagi, aga esimene aasta on küll kohutavalt raske. Usu mind, praegu sa tõesti ei usu seda, aga omast kogemusest võin öelda ja enamasti on ka nii, et kuskil aasta pärast muutub asi vaikselt kergemaks ja see mõte ei piina sind koguaeg. Muidugi pole see 100% kõigil inimestel nii, aga enamasti on...ega ma ise ka alguses seda ei uskunud. Ole tugev, ürita pühenduda mingile tähtsale asjale, näiteks õppimisele või mõnele hobile, aga võta ka aega leinamiseks. Ürita leida mingi motivaator, näiteks mis su emale tähtis oli vms. See peaks andma mingisugustki vaimset rahuldust, teades et su ema oleks su üle väga uhke. Ja selle boonuseks on veel see et siis sa saad oma õppimise/hobi/millegi sellisega paremaks. :) Ole tugev!
Ja see võib tobe tunduda (kuigi ei tea kuidas sulle, minu jaoks tundus see täiesti võimatu ja mõttetu), aga sellest rääkimine pakub tohutut kergendust, missest et alguses võib olla see väga raske. Juba see et sa siia teema tegid on hea. :) Kui pole mingit lähedast sugulast või sõpra kellega rääkida, siis psühholoog pole üldse halb idee, eriti kui sul nüüd veel lõikumisega probleeme on. Enne oma ema surma ma küll mõtlesin et need psühholoogid on täiesti mõttetud inimesed, aga lõpuks kohale sinna ronisin siis leidsin küll et sellest oli väga palju abi. Just sellest rääkimine. :) Ja ega see kohe ühe korraga ei tule, alguses ma olin väga tusane ja närvis, sest see kuidas ta uuris ja puuris tundus nii kuradi mõttetu, aga kuu-kahe pärast olin väga õnnelik et nõustusin sinna kohale minema.

Ja ma ei usu et su õde teda ei armastanud...ta võibolla ei julge seda välja näidata lihtsalt või üritab seda mõtet peast välja saada. Ma üritasin ka alguses täiega blokkida seda mõtet ja ma sain isegi isalt sõimata, et miks ma kurat nii rõõmsalt ringi käin, nagu midagi polekski juhtunud. Ma lihtsalt ei leidnud et ma peaksin teiste ees leinama, see tundus lihtsalt minu jaoks täieliku tähelepanuhooramisena. Lisaks veel selle, et esimesed paar nädalat ma polnudki seda väga omale teadvustanud ja vahest isegi tundus et ma vist lihtsalt kujutasin seda ette ja mu ema on ikka seal olemas, vahepeal isegi helistasin talle (ma tavaliselt rääkisin temaga iga päev telefonis) ja kui kuulsin et telefon väljalülitatud siis tuli kerge reality check ja siis tuli meelde et ''ah jaa...'' Ma isegi ei nutnud ega kurvastanud selle paari nädala jooksul...see kõik jõudis mulle kohale alles hiljem, päevapealt tuli see laks järsku ja siis läksid asjad hulluks. Nüüd on sellest möödas kuskil poolteist aastat juba ja mulle ei tule vahest isegi nädalaid meelde, et teda enam pole.

Re: Miks just minu ema?

#9
Puravik kirjutas:Alguses võib tõsiselt see ülesaamine võimatu tunduda, ja noh muidugi, päriselt sellest vast üle ei saagi, aga esimene aasta on küll kohutavalt raske. Usu mind, praegu sa tõesti ei usu seda, aga omast kogemusest võin öelda ja enamasti on ka nii, et kuskil aasta pärast muutub asi vaikselt kergemaks ja see mõte ei piina sind koguaeg. Muidugi pole see 100% kõigil inimestel nii, aga enamasti on...ega ma ise ka alguses seda ei uskunud. Ole tugev, ürita pühenduda mingile tähtsale asjale, näiteks õppimisele või mõnele hobile, aga võta ka aega leinamiseks. Ürita leida mingi motivaator, näiteks mis su emale tähtis oli vms. See peaks andma mingisugustki vaimset rahuldust, teades et su ema oleks su üle väga uhke. Ja selle boonuseks on veel see et siis sa saad oma õppimise/hobi/millegi sellisega paremaks. :) Ole tugev!
Ja see võib tobe tunduda (kuigi ei tea kuidas sulle, minu jaoks tundus see täiesti võimatu ja mõttetu), aga sellest rääkimine pakub tohutut kergendust, missest et alguses võib olla see väga raske. Juba see et sa siia teema tegid on hea. :) Kui pole mingit lähedast sugulast või sõpra kellega rääkida, siis psühholoog pole üldse halb idee, eriti kui sul nüüd veel lõikumisega probleeme on. Enne oma ema surma ma küll mõtlesin et need psühholoogid on täiesti mõttetud inimesed, aga lõpuks kohale sinna ronisin siis leidsin küll et sellest oli väga palju abi. Just sellest rääkimine. :) Ja ega see kohe ühe korraga ei tule, alguses ma olin väga tusane ja närvis, sest see kuidas ta uuris ja puuris tundus nii kuradi mõttetu, aga kuu-kahe pärast olin väga õnnelik et nõustusin sinna kohale minema.

Ja ma ei usu et su õde teda ei armastanud...ta võibolla ei julge seda välja näidata lihtsalt või üritab seda mõtet peast välja saada. Ma üritasin ka alguses täiega blokkida seda mõtet ja ma sain isegi isalt sõimata, et miks ma kurat nii rõõmsalt ringi käin, nagu midagi polekski juhtunud. Ma lihtsalt ei leidnud et ma peaksin teiste ees leinama, see tundus lihtsalt minu jaoks täieliku tähelepanuhooramisena. Lisaks veel selle, et esimesed paar nädalat ma polnudki seda väga omale teadvustanud ja vahest isegi tundus et ma vist lihtsalt kujutasin seda ette ja mu ema on ikka seal olemas, vahepeal isegi helistasin talle (ma tavaliselt rääkisin temaga iga päev telefonis) ja kui kuulsin et telefon väljalülitatud siis tuli kerge reality check ja siis tuli meelde et ''ah jaa...'' Ma isegi ei nutnud ega kurvastanud selle paari nädala jooksul...see kõik jõudis mulle kohale alles hiljem, päevapealt tuli see laks järsku ja siis läksid asjad hulluks. Nüüd on sellest möödas kuskil poolteist aastat juba ja mulle ei tule vahest isegi nädalaid meelde, et teda enam pole.
Sry, et teemast välja, aga kas Puravik kustutas oma konto?
Baby, I don't know what love is, maybe I'm a fool, I just know what I'm feeling and it's all because of you. ˇˇ

Re: Miks just minu ema?

#13
Ma teatsin seda tydrukut kes siia kirjutas ta oli mu parim sõbranna. Ta ytles et kirjutas siia ning ma nyyd vaatasin mida ta kirjutas ning see kõik on tõsi. Ma kirjutan selleks et te teada saaksite et see tüdruk oli Lota-Kaisa . Saime kõik temaga väga hästi läbi ta oli tore ning abivalmis elas viljandis me kõik igatseme teda tagasi eile õhtul võttis ta teadmata koguse unerohtu vähemalt 14. See on nii haige et ta seda tegi ta oli licalt nii tore tydruk. Me hüütsime teda
kaisu mõmmikuks kuna ta oli nii armas tydruk

Re: Miks just minu ema?

#15
Külaline kirjutas:Ma teatsin seda tydrukut kes siia kirjutas ta oli mu parim sõbranna. Ta ytles et kirjutas siia ning ma nyyd vaatasin mida ta kirjutas ning see kõik on tõsi. Ma kirjutan selleks et te teada saaksite et see tüdruk oli Lota-Kaisa . Saime kõik temaga väga hästi läbi ta oli tore ning abivalmis elas viljandis me kõik igatseme teda tagasi eile õhtul võttis ta teadmata koguse unerohtu vähemalt 14. See on nii haige et ta seda tegi ta oli licalt nii tore tydruk. Me hüütsime teda
kaisu mõmmikuks kuna ta oli nii armas tydruk
kas sõbranna kirjutas oma teema sinu juures olles?

Re: Miks just minu ema?

#16
Ei kirjutas kirjas mis ta mulle fbesse kirjutas, kirjutas et tal hakkab kohe parem ja ta ei tunne enam mingit valu see järel panin ruttu riide ja jooksin tema juurde kuid tal polnud kedagi kodus ja uks olu ka lukkus see järel ei teadnud mida teha ja kutsusin politsei ja kiirabi nüüd mõtlen et oleks ma varem kohale jõudnud oleks saanud teda aidata aga teda ei ole enam minu päras
Vasta

Mine “Surm”