Südamelt ära...

#1
Tere, olen pea 20ne aastane nooruk ja mõtlesin, et äkki ikkagi aitab kui südamelt ära kirjutada asi anonüümselt, kuna mul pole kedagi olnud kunagi kellele midagi rääkida v.a üks tüdruk, aga sellest tsipa hiljem, alustame algusest. Nii kui olin paari aastane siis mu vanemad kolisid ühte küla kohta kus elan siiani.. Kuue aastaseks saades pidin hakkama oma asju ise toimetama, kuna isa ei töötanud eestis ning ema oli 7-23ni tööl. Tahtsin süüa pidin ise tegema, koristama jms, see polegi nii halb aga kuue aastaselt iseseisvaks siiski ei saa oma lapse mõistusega. Nii see läks, tekkisid sõbrad siin külas kellega koos lolluseid teha, vanemate tagant näppamised alguses, hiljem mujalt, suitsetamised ja sellised teemad, mida lapsed ei tee ideaalis. Kümne aastaseks saades läksid asjad nii, et vanemad lahutasid ja kuna isa eestis ei töötanud pidin emaga minema. Mainin ära, et me kolisime ainult paari kilomeetri kaugusele eelmisest kodust. Sealt maalt edasi läksid asjad täitsa kehvaks, isa ja ema mõlemad hakkasid jooma ja mitte nii, et nad oleksid adekvaatsed, vaid sõna otseses mõttes kuniks lihtsalt vajutigi oma joomis paigale magama. Olukord muutus ühehetkega nii hulluks, isa oli oma täispeaga tegemiste eest lõpuks vangi pandud ning ema elas oma viha joonud peaga minu peale välja, hakkas mind ilma asjata peksma, sõimama nagu oleksin mina selles süüdi, mistõttu ilmselt hakkasin mina elama ennast teistepeale välja, nt. oli kool selleks 'ideaalne' koht (norisin oma koolikaaslaseid, segasin tunde), sealt siis hakkasid probleemid tulema, alkoholi tarbimised, koolist poppi laskmised jne. Tekkisid probleemid lastekaitse töötajate, õpetajatega ning politseiga. Mind taheti suunata tapa erikooli oma käitumiste ja tegude pärast, ma ei tea tänaseni mis mind päästis aga mind sinna ei suunatud, siis suunati mind ühte teise kooli, kuhu saadetigi selliseid õpilasi nagu mina olin sellel ajal (olin siis 13). Kuna mind saadeti sellisesse kohta pidas ema mind pätiks ja ebaõnnestunud inimeseks, ütles seda mulle päris tihti, et ma ei väärigi rohkem ja viskas mind kodust välja. Olingi oma riiete ja asjadega tänaval, läksin tädi juurde kuniks sain isa juurde (umbes nädal). Hakkasid tekkima põgenemis plaanid, mõtlesin kui keegi must midagi ei tea oleks see alles hea ja kõigil rahu. Igatahes asjad halvenesid koguaeg, hakkasid ainult suuremad 'tembud' pihta, teiste inimeste vara lõhkumised ja kõik selline. Alkoholiga 'suhe' jõudis väga kaugele, käisime isegi sõpradega taarat korjamas, et saaks lasta osta viina, õlut ja muid keelatuid asju meie vanustele. Olin 16 aastasane kui olin jäänud 5x klassi kordama, käitusin täpselt nii nagu õigeks pidasin olin kaotanud igasuguse motivatsiooni üldse midagi teha. Tekkisid narkootikumid ja ikka väga väga tihe pidutsemine. Tutvusin sellel ajal ka ühe neiuga, keda mainisin teemat algatedes. Tegime koos asju, ta aitas mind kõigega, koolitöödega isegi, et saaksin 9-da klassi vähemaltki läbi. Tekitasin talle väga palju pettumust kui mind visati koolist välja narkootikumide pärast. Nii viisid mu teed mind edasi õhtukooli, tüdruk sõber ütles alati, et palun lõpeta ära need jaburused sa oled suur inimene, enamus su sõbrad istuvad samade tegude pärast juba vangis. Kõik tarbimised läksid aga veel hullemaks kui täispeaga sõitmine lõppes meile väga õnnetult, parim sõber hukkus ja ise olin haiglas läbi akna lennu pärast, tekkisid suitsiidilised mõtted (ilmselt oli see esimene kord elus kui mul oli kahju millegi pärast). See polnud üldse pikk aeg peale seda kui visati mind ka õhtukoolist välja, ei saanud enam tüdrukuga läbigi, inimene kes mind aitas teda enam polnud ehk siis kool oli viimane koht, mistõttu ma ei lõpetanud isegi 9dat klassi. Nii ma siin olen, kus olen, põhimõtteliselt käib pidu ja trall 247, erinevad aasta ajad erinevad sõbrad kuna kõik käivad vahetustega kongis, igapäev tuletatakse meelde pm milline häbiplekk ma perekonnale olen ja kuidas ma veedan varsti oma elupäevad vanglas. Kusjuures ma suhtlen siiani selle tüdrukuga, ta on ainuke inimene, kes teab minust 100%, soovitanud mulle igast asuteid kuhu pöörduda oma probleemidega jms. Ma vist olengi reaalselt nii nõrk juba, et ei suuda enam, alatihti mõtlen enesetapule ja kuidas võiks eestis olla surmanuhtlus, kuna kõhutunne ütleb, et ma olengi vast loodud kiskjaks. Igatahes vahet pole, võiksin kirjutada veel pool sellist teksti aga aega ja tuju napib. Ma ei teinud seda teemat, et saaksite mind aidata, tegin selle, et ennast aidata ja ma ei ole uhke ega midagi oma tehtud asjade üle. Päikest teile, vaatame kuidas läheb võib-olla kriban veel juurde. Tsau ja päikest teile kõigile!

Re: Südamelt ära...

#2
Lugesin su teksti hoolikalt läbi.

Nii, kui sa kooli minna ei taha, haridust sul ka ei ole, kusagilt sa saad ju raha? mille peale jood/kus elad?

Ise oleks sellises olukorras oleks kaks valikut,
a) jätta see eesti elu, proovi õnne välismaal kus sa saad siis uuest lehest alustada. Ükskõik kus, proovid teenida raha ja muud
b) kuna sa selline pätt ja sõbrad "kriminaalid" , proovi hakkata nn kriminaaliks(inimene kes teenib oma söögiraha ebaseaduslikul viisil) (see ei ole üleskutse, see on objektiivne arvamus põhinedes sinu tekstile) Jah, sa satud hiljem vangi, saad oma peavarju,toidu ja sõpradega hängida narril. Aga lõpudelõpuks kui saad õigete inimeste otsa, võid sa edukas olla selles valdkonnas.
Она шепчет мне, что в этот раз всё сделает сама
Скрипит кровать, она захотела её сломать

Re: Südamelt ära...

#3
Kui sa päriselt abi tahad, siis pead end kokku võtma ja parema tuleviku nimel ise tegutsema hakkama. Niisama taevast sulle midagi sülle ei kuku, teeme selle kohe selgeks.

1) Kui sul on ravikindlustus olemas, paned psühhiaatri juurde aja. Sul on ilmselgelt ka vaimset abi vaja.
2) Vahetad keskkonda, lõpetad suhtlemise oma vanade sõpradega st. kolid minema. Soovitan kolida mõnda suuremasse linna (Tallinn/Tartu), võimalused lihtsalt paremad.
3) Üürid endale toa. Ajad kuidagi sissemaksuks raha kokku või võtad näiteks pangalaenu.
4) Otsid (soovitatavalt) enne ära kolimist töökoha. Lihttöölisi on kogu aeg vaja, kindlasti midagi leiad - vaata näiteks ladudesse pakkumisi, seal on enamasti palgad ka normaalsed. Lisaks võid abi otsida töötukassalt või kasutada Goworkabiti kuni tööd leiad.
5) Vaata punkti nr 1. Kui sul hetkel ravikindlustust pole, siis selleks hetkeks on see olemas (kas siis läbi töö või töötukassa). Paned psühhiaatri juurde aja.
6) Töötad terve suve ja astud uuesti 9. klassi täiskasvanute gümnaasiumis. Tallinna koolidel on olemas ka e-õpe, seega kui oled tubli töötaja, saad ehk ülemusega kokkuleppele tööaja suhtes. Kui ei saa, otsid midagi poole kohaga ja vajadusel kasutad veel näiteks Goworkabiti, et raha kokku ajada. Haridus peab sinu jaoks olema siinkohal prioriteet, sest no ilma selleta sa vaevalt elus kuhugi jõuad.

Nagu mainisin, siis miski sulle niisama sülle ei kuku ja ise tuleb enda õnne nimel vaeva näha. Jah, su lapsepõlv oli pask ning ükski laps ei tohiks sellises keskkonnas üles kasvada, kuid praeguseks sa oled juba piisavalt vana, et ise oma tegude eest vastutada.
Vasta

Mine “Lisage palun foorum ! ! !”