Soovitusi?

#1
Mul on terve see aasta koolis olnud palju puudumisi kuna olen pidevalt haige ja nüüd klassijuhataja ja juhtkond arvavad et ma lihtsalt ei viitsi koolis käia..ema on mõistev, ta saab aru et ma ei tee nalja vaid päriselt haige...aga mida ta ei tea on see et olen juba pikaajalises depressioonis. Mul suri suvel vanaema ja sellest ajast lihtsalt ei suuda enam kuidagi lihtsalt olla kuna see sündmus muutis mu perspektiivi paljude asjade koha pealt. Nüüd viimasel paaril kuul on mul olnud mõtteid et äkki lõpetakski kõik päriselt ära..siis poleks koolil minuga probleeme, ema ei peaks nii palju raha mu peale kulutama ja sõpradel pole enam mingit tüütut sõpra kes nkn ei viitsi enam midagi teha sest ta on lihtsalt "väsinud". Ma isegi ei tea kas need sõbrad teavad mis tegelikult toimub, ma olen alati püüdnud olla nende juures olekul rõõmus ja üldse kõigi vastu tore aga tegelikult on asi vastupidine aga ma lihtsalt ei suuda neile rääkida kuna ma ei taha nende haletsust. Nüüd täna õhtul hakkasin mõtlema et kui palju probleeme kaoks kui ma lihtsalt näiteks neelaks palju valuvaigisteid alla ja ma nüüd ametlikult kardan iseennast sest ma ei tea mida ma teha võin. Ma saan aru et see pole hea mõte ja nagu kõik ütlevad siis kõik saab korda aga ma lihtsalt ei tea enam midagi. Ma ei taha nendest mõttetest kellelegi rääkida kuna nad mõistaks mu hukka või siis ütleks seda mida mu ema kunagi ütles kui püüdsin oma depressioonist rääkida: "läheb üle, sul lihtsalt puberteet" äkki ongi, ma ei tea mul pole varem olnud. Igastahes kui puberteet tähendab enestappu mõtteid ja depressiooni siis on tal õigus. Kõigele lisaks (nagu sellest juba ei piisa) on nüüd mul toitumisega ka probleeme. Ma olen viimased paar kuud tihti unustanud süüa või siis väga vähe söönud ja ma tunnen kuidas mu keha lihtsalt puuduses nii et ma siis söön aga jällegi väga vähe (ma pole alakaalus, võibolla isegi pisut ülekaalus nii et ma ei usu et see midagi väga halba aga tahtsin lihtsalt mainida)
Nii et jah sain vähemalt kuhugi välja elada. Keegi lihtsalt palun andke head nõu kuna mul pole praegu kellegi teise abi

Re: Soovitusi?

#2
Tere!
Ma olin kunagi deprekas teismeline, veel peale kahte aastat ikka veel tunnen, et kõigun normaalsuse piiril. Tundsin, et kool on mulle liiga raske ja mu pere ei hooli minust. Aga tuli suvi (mille ma veetsin üksi toas istudes) ja rahunesin maha. Käisin küll tundides kohal, kuid viibisin seal vaid oma kehaga. Mõtted olid igas tunnis jumal teab kus.
Hiljuti lahkus elavate nimekirjast minu klassikaaslase õde. Tegu polnud küll enesetapuga, aga isegi mul on kurb, kuigi ma olin teda väheseid kordi näinud. Tegu oli noore inimesega, kes vääris elada.
Ja sinagi väärid elada. Ilma, et sa peaksid tundma, et oled kellelegi koormaks. Ma täpselt ei saanud aru, mida see haige-ja-puudun-koolist osa tähendab, kas seda, et oled depressioonis? Kõik see kooli juhtkond ongi seal selleks, et sinuga tegeleda. Tean, et igas teemas soovitatakse pöörduda koolipsühholoogi juurde ja sulle ei pruugi see hea valikuna tunduda, aga tõesti peaksid proovima kellegile (peale ema) rääkida sellest kõigest. Tagantjärgi mõeldes oleks minagi võinud kolmandale osapoolele rääkida kõik südamelt, et kergem oleks olla, aga lihtsalt ei julgenud. Aga sul on see kõik tõsisem ja palun sul endaga tegeleda.

Re: Soovitusi?

#3
Tere!

Kas ei oleks võimalik kas siis mõne juhtkonnaliikmega (näiteks õppealajuhataja), klassijuhatajaga või psühholoogiga rahulikult maha istuda ja kogu lugu ära rääkida? Ehk mitte päris enesetapumõtetest, kuid haigustest ja depressioonist, et kuidas päriselt on. Eks nad ikka oletavad, et puudud niisama, kui midagi täpsemalt ei tea. Eks enamik niisama puudujaid ütlevad, et olid haiged, seega võib ka klassijuhatajast ja teistest aru saada, et miks nad just nii arvavad.

On täiesti võimalik, et ema ütles su depressioonikahtluse peale nii, sest tal pole depressiooniga kokkupuudet. Eks siis olegi asjale natuke teine vaade ja ongi raskem mõista, st see vajab rohkem ja põhjalikumat selgitust. Kas sa muidu mõne spetsialistiga oled rääkinud sellest, et end halvasti tunned? Näiteks psühholoogiga. Soovitan seda teha, sest tema teab depressioonist ja enesetapumõtete tekkimisest nii mõndagi ja on võimalik, et seettõttu suudab sind pareminigi toetada kui lähedased. Samuti saad arutada temaga seda, kuidas oleks parem lähedastele rääkida nii, et nad mõistaks. Kuidas sõbrannadele oma väsimust selgitada, kuidas emale rääkida..

Igal juhul soovin sulle edu ja loodan, et tunned end peagi veidigi paremini!
Vasta

Mine “Enesetapp”