Lihtsalt lugemiseks

#1
Miks on elu väärt elamist?
Sellele küsimusele ei olegi vastust olemas. Paljude jaoks see arvatavasti ei tähendagi midagi. Lihtsalt üks mäng, mis tuleb läbi mängida. Lihtsalt üks lollus, mis viskab su teele takistusi. Või siis just vastupidi- elu on tore asi, tuleb seda nautida täiel rinnal.
Mäletan väga hästi, kui ise siia kolm aastat tagasi kirjutasin suitsiidist, sellest, kui nõme elu on ja sellest, et ma ei taha siin enam olla. Võin öelda, et miski pole paremaks läinud, kuid olen hakanud aru saama, et miski ei saagi ülesmäge minna, kui sa ise sellele kaasa ei aita. Minu poolest võid sa endale lõpu teha, ongi looduslik valik, kuid mõtle nüüd veidi.
Näeksid sa veel kunagi, kuidas linnud tee äärest lendu tõusevad, kui auto läheneb? Näeksid sa vikerkaart vihma ja päikese ajal? Saaksid sa uusi asju proovida? Kontserditel käia? Juua teed ja kuulata head muusikat? Ei. Sa jääksid sellest kõigest ilma. Sinu valu võib ju kaduda, kuid see kandub teistele edasi. Ma ei taha mingi psühholoogina tunduda, kuid ma hoolin kõikidest ja arvan, et elu on kõige väärtuslikum kingitus, mida on võimalik saada.
Elu on ilus, sa ei ole seda veel märganud lihtsalt.

Re: Lihtsalt lugemiseks

#2
Ma arvan, et mind hoidis elus kõige rohkem see uudishimu, et mis siis, kui kõik läheb paremaks? Või mis jama elu mulle veel pakkuda suudab? Või midagi head? Isegi, kui ma uuesti vannitoa põrandal värisesin ja endale vandusin, et jälle sa hakkama ei saanud oli mingi osa minust mis mõtles, et noh, mis siis ikka. Ja lõpuks ma väsisin ära, lõpuks ei viitsi enam proovida enesetappu või lõikuda. Lihtsalt vaadata, mida see elu sulle toob ja sellest läbi minna... kasvõi nuttes ja karjudes, aga läbi minna.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"
Vasta

Mine “Enesetapp”