Elu on liiga raske

#1
Tere!
Elu on kõigil raske. Ma tean seda ja ma mõistan seda. Kuid ma ei suuda enam oma raskuste tõttu elada.
Ma olen viieteist aastane tüdruk. Võõraste jaoks veidrik, natuke eemale tõukav aga samas abivalmis ja sõbralik. Sõpradele ma olen see kes teeb alati nalja ja kellel on hea tuju ja kes hoiab kõiki sõpru koos. Perega on asjad nii ja naa.
Hiljaaegu ma jäin ilma oma eluaegsest parimastsõbrast. Me oleme reaalselt sünnist saati parimadsõbrad olnud, kõiki saladusi jaganud, kaitsnud üksteist jne. Kuid mul olid keerulisemad ajad koolis. Mind nimelt kiusati ja ma hakkasin liiga palju mõtlema sellele, et ma ei oska midagi ja ma ei ole mitte milleski osav. See on tegelikult tõsi. Minu hobiks võib lugude ja luuletuste kirjutamine olla, kuid alati on keegi kes on ikka parem ja alati on neid kes mu kirjutusi maha teevad. Koolis muidugi pole eriti kirjutamis andega midagi teha. Mul pole head mälu ega suuri arvutamis oskusi ja ma olen üpriski hajameelne ja suur unistaja. Kuhu ma tahtsin jõuda oli see, et ma olin nii õnnetu et hakkasin ennast lõikuma. Algul hoidsin ma seda saladuses, kuid mingi hetk tuli see siiski välja. Mul on piinlik seda ja valus seda ütelda aga ma hakkasin seda ära kasutama et sõbrad mind haletseks või nii. Ma teadsin, et see oli vale, kuid ma olen ikkagi inimene ja ma tahan hoolimist ja tähelepanu kui mul on raskemad ajad. Ma ei õigusta ennast. Vastupidi. Lihtsalt loodan, et keegi saab aru. Mu eluaegne parimsõber aga vist tüdines ära sellest. Et ma pidevalt kurb olin ja rääkisin masendavaid jutte. Ta lihtsalt üks päev enam ei rääkinud minuga ja eemaldas mu igalt poolt sõbtalistidest ja ei vastand mu sõnumitele. Ma mõtlesin algul, et okei võibolla tal veidi minust puhkust vaja. Kuid paari nädala pärast saatis ta mulle sõnumi, et ei soovi kunagi enam minuga rääkida ja ma pole teda mitte kunagi aksepteerinud. See tegi kohutavalt palju haiget. Ma lihtsalt ei mõista kuidas ta võib üldse arvata, et ma teda ei aksepteeri. Ma sain vihaseks ta peale, tegelikult lihtsalt murdusin. Nüüd on aega mööda läinud ja mu üks teine sõber ei räägi ka enam minuga enam nii tihti, vaid hoopis selle parimasõbraga kes mu maha jättis. Ma tunnen end niiii reedetuna. See pole lihtsalt õige et kaks minu kõige kallimat inimest lihtsalt keeravad selja mulle ja ignoreerivad mind.
Ma tunnen halva inimesena end. Ma ju pean halb inimene olema kui isegi minu eluaegne parimsõber otsustab üks päev mind oma elust välja visata. Ma pole isegi midagi halba teinud talle. Ma olen alati tema jaoks olemas olnud ja meil on niii palju mälestusi. Ma lihtsalt mõtlen tihti, et kui ma olen oma parimasõbra kaotanud ja ma pole mitte milleski osav siis miks mind üldse vaja on.
Aga ma ütlen üht asja teistele kellel raske on. Rääkige end tühjaks, teid aidatakse. Kõik inimesed on südames ilusad ja kõik väärivad abi. Ma nii soovin, et mitte keegi ei tunneks sellist kurbust mida ma tunnen. Mitte keegi ei vääri seda. Ilusat päeva.

Re: Elu on liiga raske

#2
Kirjutasid, et olid oma sõbrannale olemas. Äkki sa polnud seda tõsiselt. Ehk läks kogu teie energia sinu asjade peale? Ehk kurnasid teda liialt oma muredega? Ehk hirmutasid ta millegagi ära ja ta mõtles, et parem on hoida eemale, muidu veel tõmbad ta endaga kaasa?

Sinu esimene mure, et sa pole milleski piisavalt osav - sa oled veel nii noor, et oma annete avastamiseks on veel väga pikk aeg ees. Ütlesid, et kirjutad häid lugusid ja luuletusi - see, et keegi klassis sinust veel parem on, ei tõmba sinu andekust alla. Ma arvan, et sinuvanuseid, kes selles vallas head on, pole palju. Kui siiski tunned, et sa pole nii hea, kui võiksid, siis arenda enda oskust edasi: loe, kirjuta jms.

Re: Elu on liiga raske

#3
Okei nüüd mul on creepy olla sest mul on tunne nagu ma oleks ise selle siia kirjutanud.
Tere, ma olen Anx. Need, kes siin foorumis juba kauem olnud on teavad mind... Ja nad teavad seda ka, et ma olen üks suur lootusetu juhtum ha-ha. Ja ausaltöeldes mind kiusati isegi siin foorumis aga sellel hetkel mind enam väga ei kotinud. Või noh, mulle meeldis arvata, et mind ei koti.
Igatahes, mida ma tahan öelda on see, et ma tegelikult olen omadega täitsa rääbastele saanud. Ja mul oli täpselt sama olukord - ma luuletan, ma olen haigelt hajameelne inimene, ma ei ole mitte üheski aines eriline megabrain ja matemaatika on lihtsalt üks suur ei. Mind kiusati, päris palju ja mu sõbrad pöördusid lõpuks ka mu vastu. Mina ka lõikusin ning lõpuks kui mu sõbrad seda nägid nad olid shokis. Aga paljud eemaldusid, jap, isegi parimad sõbrad. Paljud isegi ütlesid, et nad enam lihtsalt ei suuda vaadata kuidas ma kogu ag masen kuskil nurgas. Ma olin kurb ja vihane küll aga aja möödudes ma lihtsalt leppisin sellega. Aga mida ma ütlen sulle on see, et kui ma 15-aastane olin siis ma arvasin, et minu elu on läbi.
(viisteist)
ma enam ei suuda, ei taha
(kuusteist)
vaid konid jäävad must maha

Voh nii kirjutasin, haha. Aga siis ma sain 17 ja avastasin, et elu ei olegi nii halb. Tegelt ma avastasin seda 16. aastaselt. lihtsalt see kõik on su peas, su mõtetes kinni. Aga sa saad neid mõtteid manipuleerida. Sa saad neid muuta. Ja oi, ma arvasin ka esimesed aastad et see on mingi kohutav bullshit. Ei saa ja ei taha ja ei suuda ja ei jaksa. Aga ühel hetkel ma mõtlesin et mida iganes, ma siis proovin, kas tegelt ka aitab. Ja ei aidanud, ei aidanud esimese kordega teine, esimesed pool aastat ei aidanud aga lõpuks sa hakkad ise mõtlema iga päev et "tegelikult ei ole ju nii hull" ja see saab sulle rutiiniks.
Aga kui su sõbranna ei taha sinuga enam suhelda siis lõpeta see närtsinud lillede kastmine. Kõlva uued. Ja paremad. Pole midagi muud öelda.

Ah jaa ja seda ka, et su viimane lause - see on üks mu tunnuslausetest.
Et ma iialgi ei taha kellelegi seda, mis minu sees toimub.
Sest miks öeldakse, et "Ära muretse, sa ei ole üksi?" See ei tee mu tuju paremaks, pigem teeb just hullemaks, et keegi veel tunneb nii.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"
Vasta

Mine “Enesetapp”