Tunne, et suren varsti

#1
Mida teha, kui mul on tunne, et ma varsti suren? See tunne on teistsugusem kui varem, ma olen seesmiselt rahulikum, ma ei karda seda. Ma olen surmale viimase poole aasta jooksul väga palju mõelnud, arvasin, et olen sellest üle, aga tundub, et mitte. Selle poole aasta sisse on jäänud ka arvukad katsed end tappa, aga siiski olen ma igal hommikul oma silmad avanud ja ahastuses olnud. Ma ei jaksa enam taluda seda, mis minuga toimub, mul ei ole enam ammu soovi elada. iga hommik ma näen vaeva, et kooli jõuda, tihti jõuan poolel päeval või tulen keset päeva ära. Viimasel ajal ei jõua üldse. Mul ei ole sõpru kellega kohtuda või kellele oma muret kurta, sest ma ei jaksa inimestega suhelda. Ma tõrjun nad varem või hiljem kõik eemale, sest ma ei taha kellelegi koormaks olla, ma ei taha, et nad haiget saaksid, kui ma oma piinad lõpetan.
Nüüd ongi mul tunne, et uue aasta algul saabub aeg, millal ma selle teoks teen. Siis saabubki aeg, mil ma saan kõigest vabaks, kui ma ei pea enam piinlema.
Ma ei teagi, mida ma tahan siit. Äkki kellelgi teisel on taoline tunne olnud või on? Kuidas selllega toime tulla?
Arsti juurde on aeg kirja pandud, et seda pole tarvis soovitada.

Re: Tunne, et suren varsti

#3
Külaline kirjutas:Käi korralikult koolis, tee sporti ja loe raamatuid
Teen sporti ning loen raamatuid. Kooli on väga raske jõuda või seal olla, kui sul on väga tugev peavalu, mida ükski valuvaigisti ära ei võta. Lisaks kui sul on väga halb päev, mil sa lihtsalt ei jaksa midagi teha (tahad ainult voodis lamada ja magada) nagu ikka depressioonis inimestel ette tuleb.

Re: Tunne, et suren varsti

#5
Külaline kirjutas:suitsiidist- kas sa teistele ka mõtled? vanematele, pereliikmetele? või ainult endale? tundud mõistlik, ei usu, et nii loll oled, et arvaksid, et sinu enesetapp ümberkaudsetele ei mõju.
Ma olen vägagi teadlik sellest, et see teisi inimesi mu ümber mõjutab ja kindlasti mõjub see halvasti mu vanematele, aga kas sellepärast pean ma kannatama? Kaua ma pean veel nõnda kannatama ning elama selleks, et ma oma lähedastele haiget ei tee? Kas minu rahu ei loe midagi? Ma arvan, et mu lähedased saaksid sellest aru ning pikapeale mõistaksid, miks ma sellise valiku tegin ning lepivad sellega.

Re: Tunne, et suren varsti

#7
termomeeter kirjutas:Selles ma päris kindel pole, et lähedased pikapeale mõistaksid. Lähedased jääksid tõenäoliselt siiski igaveseks ennast süüdistama.
Milles neil ikka ennast süüdistada on? Nad teavad milline ma olen ja nad on sellega leppinud. Muidugi on neil raske ja arvata on, et nad algul end süüdi tunneksid, kuid ajaga nad mõistaksid ja liiguksid oma eluga edasi.

Re: Tunne, et suren varsti

#9
Lumehelbeke kirjutas:Tere!
Milles Sinu probleem täpsemalt seisneb? Sul on peavalu? Motivatsioonipuudus? Ei taha teistele tüliks olla?
Mõtle mingi tegevus, mis sinu tuju heaks teeb. Mind aitab sellistel hetkedel jalutamine, üksi olemine ja muusika kuulamine või lihtsalt nutmine ja kõva häälega endaga või kellegi kujutletavaga vestlemine.
Mu probleem seisneb selles, et ma olen viimased kuus aastat juba selline olnud. Mitte miski ei ole paremaks läinud, kui siis ainult ajutiselt. Kui ma algus aastatel psühhiaatri juures käisin, siis öeldi et depressioon ja taheti haiglasse jälgimisele panna.
Mul ei ole enam ühtki tegevust, mis mu tuju parandaks, sest see kõik meenub ühel hetkel ja... hitib(?) mind täiega. Ma võin trennis olla ja trenni teha ning siis ühel hetkel meenub ikka surm. Mõtlen enda surmale või mõne oma tuttava omale. Ma olen surma küüsis ja mul on tunne, et miski ei päästa mind enam tema haardest. Ma ei jaksa võidelda ja pingutada. Ma olen nii väsinud...

Re: Tunne, et suren varsti

#10
Ull kirjutas:
Lumehelbeke kirjutas:Tere!
Milles Sinu probleem täpsemalt seisneb? Sul on peavalu? Motivatsioonipuudus? Ei taha teistele tüliks olla?
Mõtle mingi tegevus, mis sinu tuju heaks teeb. Mind aitab sellistel hetkedel jalutamine, üksi olemine ja muusika kuulamine või lihtsalt nutmine ja kõva häälega endaga või kellegi kujutletavaga vestlemine.
Mu probleem seisneb selles, et ma olen viimased kuus aastat juba selline olnud. Mitte miski ei ole paremaks läinud, kui siis ainult ajutiselt. Kui ma algus aastatel psühhiaatri juures käisin, siis öeldi et depressioon ja taheti haiglasse jälgimisele panna.
Mul ei ole enam ühtki tegevust, mis mu tuju parandaks, sest see kõik meenub ühel hetkel ja... hitib(?) mind täiega. Ma võin trennis olla ja trenni teha ning siis ühel hetkel meenub ikka surm. Mõtlen enda surmale või mõne oma tuttava omale. Ma olen surma küüsis ja mul on tunne, et miski ei päästa mind enam tema haardest. Ma ei jaksa võidelda ja pingutada. Ma olen nii väsinud...
Aga kas sa ei tahaks jääda haiglasse jälgimise alla, vestelda professionaalidega? Ma olen ise ka paras mess praegu ja usun, et keegi teine suudab anda sulle adekvaatsemaid vastuseid.

Re: Tunne, et suren varsti

#11
Aa, oot, kusjuures, jah. Mingi imelahendus see olla ei pruugi, aga meenub üks lähedane sõber, kes oli hiljuti haiglas ja tõepoolest sai abi. Just depressiooniga läks ja mõned muud häired ka. Õigel hetkel taipas haiglasse minna ja usun, et see on üks parim otsus, mis ta on oma tervise osas teinud. Midagi kaotada sellega vaevalt on. Edu!

Re: Tunne, et suren varsti

#13
Ma ei taha haiglasse minna. Ma ei saa koolist puududa, eksamid ja tähtsad kontrolltööd on tulemas. Arstini on veel umbes kuu oodata, hahha ma ei tea võibolla seekord ei tahetakski ming sisse võtta, vaatavad, et lihtsalt mingi haige pubekas, nonii tähelepanu vajadusega või miskit.
Ma tean, et inimene, kes on otsustanud surra teeb seda niikuinii. Aga osa minust tahab veel lohutust seni ajani, lootust, et kui koidab too aeg, et siis ma olen ümber mõelnud. Ah, ma ei tea.

Re: Tunne, et suren varsti

#14
Ei saa loogikast aru - tahad surra, aga samas kontrolltöid ja eksamiks õppimist haigla jaoks ohverdada ei saa? Ma olen päris kindel, et saad oma kontrolltööd ära teha, kui vaja. On vaja lihtsalt kooli ja õpetajatega läbi rääkida - haiglas saad samamoodi ka ise õppida, kui sul õpikud ja iseseisvad ülesanded olemas on. Miski pole võimatu. Eks seda hindab muidugi arst ka, kas haiglas olek võiks kasu tuua, aga soovitan seda varianti ka mitte välistada, vaid pigem mõeldagi, et kas võiks sellest abi olla ja kuidas saaks seda korraldada nt kooli jm osas.

Re: Tunne, et suren varsti

#15
Kallis termomeeter!
Ma täitsa mõistan, et minust on raske arusaada, sest paljust ma polegi rääkinud. Ma ei käi enam gümnaasiumis vaid ülikoolis. Seal ei ole nii kerge rääkida, et asju ette teha jms, võimalik see on, aga mul ei ole isu nii palju tühise asja pärast vaeva näha. Pealegi mul puudub jaks iseseisvalt õppida, seega mõttetu.

Re: Tunne, et suren varsti

#16
Oi! Ülikoolis võib see olla (vähemalt minu kogemuse järgi) hoopis palju lihtsam. Ise lähen näiteks järgmisel semestril paariks kuuks teise riiki ja küsisin kohe ära, et kas on võimalik päevaõppesse jääda ja kõik lihtsalt nn e-õppe vormis ära teha. Õppekava juht vaatas ained üle, hindas hetkega ära, mis õppejõud mida lubada võivad, ja kiitis kõik heaks, ütles, et saab. Ainult keeleaine on selline, mida ma siis ei võta, kui kolm kuud kohal käia ei saa. Eks oleneb, mis kool, mida õpid jm, aga kindlasti on võimalik rääkida ja arutada. Mu meelest on pooltel üliõpilastel selliseid soove ja ülikool just selline ongi, kus vastu tullakse, sest inimesed suudavad juba ise vastutada, et kuidas õpivad. Ise teen ka praegu kõik asjad üle tähtaegade, mõni kursusekaaslane on mitme kuu jooksul kolm korda kohal käinud ja saab ka kõik tehtud, sest suhtleb õppejõududega. Lihtsalt näide, et ülikool ei pruugi olla nii range õppeasutus ja õppejõud on ka inimesed. Iseseisva õppimise jaksu puudumisest saan küll täielikult aru. Mul endal sama mure, aga eks lõpuks viimasel hetkel saab ikka kuidagi tehtud.

Kas ülikooli osas tunned end muidu hästi ja õiges kohas olevat, st vähemalt see osa elust on pigem paigas?

Re: Tunne, et suren varsti

#17
Ülikooli osas ei tunne ma end kindlalt kuna raske on (sest ma ei jaksa õppida). Eriala on muidu vahva ja väga huvitav, aga siiski ei näe, et ma seda edasi õpin. Aga see on juba omaette teema, mis hetkel ei ole kuigi oluline.
Las see kõik jääda, eks ma üritan seni kuidagi hakkama saada.

Re: Tunne, et suren varsti

#19
Jah, tean, mida sa tunned ja làbi elad, sest olen ise tàpselt samas olukorras. Depressioon on piinanud terve elu. Vôi noh...alates 13.ndast eluaastast. 14 tegin esimese katse, mis kahjuks ebaônnestus. Sellest ajast saadik olen saanud surmaga vàga làhedaseks ja ma ei karda teda. Ma ei valeta, kui ûtlen, et môtlen surmale absoluutselt iga pàev. I g a pàev! Puudub soov elada ja puudub elu môte. Psûhholooge ei kavatsegi kûlastada, sest mind ei saa ûmber veenda.
Ma ei tea, kas sa oled veel elavate kirjas, sest oled selle postituse suht ammu siia kirjutanud aga kui oled, siis oleks tore sinust kuulda veel.
Vasta

Mine “Enesetapp”