Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#5
METAL-GIRL kirjutas:
Undead kirjutas:Mõelge nagu normaalsed inimesed: Te lõikate endale noaga sisse? Cmon, pekske oma nukke veriseks või midagi, veene pole vaja lõigata.

selle asemel et aidata, pakud uue enesehävitamisviisi? arukas
Ma ei tea, minu arust on ka see parem soovitus. Sest lõikumine tundub ikka päris jõhker olevat. Ma muidugi ei tea, mkuidas see välja näeb, aga kujutan ette. Tegelikult vahel on isegi hea endale haiget teha, ma näiteks hammustan ennast, aga see ajab vihale... Samas rahustab ka natuke.
No oota sa! Ma sulle eal ei andesta...

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#8
Enda puhul lõikusin kunagi enda karistamiseks ja enda alandamiseks... samas ka selleks, et tõestada, et ma suudan seda. Kestis see umbes üks kuu. Lõpetasin kuna ilmus ellu inimene kes ütles, et ma lõpetaks ja ka selle pärast, et ma olin väsinud randmete varjamisest ja häbenemisest. Praeguseks olen sellest täiesti üle saanud ja mõistan, et sellega ei saavuta midagi, aga võib kaotada.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#17
*postituse algatajale*

ah kuule, jäta nüüd jama.. asju saab ka ilma lõikumiseta läbi ajada.
ma ei ole MITTE kunagi ennast lõikunud v muud säärast teinud ja ma ei tea, kas sellest tõesti satub siis nii sõltuvusse, aga katsu tugev olla..
ÄRA TEE SEDA MINGIL JUHUL..
mine jalutama, kuula muusikat, ole koos hästi lõbusate inimestega ( kes ajavad su naerma ja kellega on hea juttu ajada) , mõtle HEADELE asjadele.. ma arvan, et sellest on suur abi.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#18
jessu15 kirjutas:*postituse algatajale*

ah kuule, jäta nüüd jama.. asju saab ka ilma lõikumiseta läbi ajada.
ma ei ole MITTE kunagi ennast lõikunud v muud säärast teinud ja ma ei tea, kas sellest tõesti satub siis nii sõltuvusse, aga katsu tugev olla..
ÄRA TEE SEDA MINGIL JUHUL..
mine jalutama, kuula muusikat, ole koos hästi lõbusate inimestega ( kes ajavad su naerma ja kellega on hea juttu ajada) , mõtle HEADELE asjadele.. ma arvan, et sellest on suur abi.
Asi selles et mul pole sõpru :( pm mittekedagi pole enam..
hea sõber kes oli on täiesti muutunud teda ei huvita enam üldse mida mina teen jne, pm oleme ainult msni sõbrad kuid elame ühes ja samas majas..
Ja pole mitte kellegiga välja minna lihtsalt enam...
Olen igapäev kodus lihtsalt passiin aruvtis või vaatan tv...
Mase koguaeg,kurb ja nii..
Muide jah sellest tuleb sõltuvus..
Polegi ühtegi head asja millele mõelda :S kui koguaeg mase on .. :cry:
Pilt

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#19
Visioon kirjutas:
jessu15 kirjutas:*postituse algatajale*

ah kuule, jäta nüüd jama.. asju saab ka ilma lõikumiseta läbi ajada.
ma ei ole MITTE kunagi ennast lõikunud v muud säärast teinud ja ma ei tea, kas sellest tõesti satub siis nii sõltuvusse, aga katsu tugev olla..
ÄRA TEE SEDA MINGIL JUHUL..
mine jalutama, kuula muusikat, ole koos hästi lõbusate inimestega ( kes ajavad su naerma ja kellega on hea juttu ajada) , mõtle HEADELE asjadele.. ma arvan, et sellest on suur abi.
Asi selles et mul pole sõpru :( pm mittekedagi pole enam..
hea sõber kes oli on täiesti muutunud teda ei huvita enam üldse mida mina teen jne, pm oleme ainult msni sõbrad kuid elame ühes ja samas majas..
Ja pole mitte kellegiga välja minna lihtsalt enam...
Olen igapäev kodus lihtsalt passiin aruvtis või vaatan tv...
Mase koguaeg,kurb ja nii..
Muide jah sellest tuleb sõltuvus..
Polegi ühtegi head asja millele mõelda :S kui koguaeg mase on .. :cry:
kus kandis elad?

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#22
Üks lihtsam meetod, mida kasutatakse, on näiteks peene kummipaela ümber käe panemine ja kui tuleb isu lõigata, siis selle asemel tõmbad kummipaela pingule ja lased laksuga vastu nahka.
Eks see oleneb inimesest ka, kellel mis aitab, aga jah, nagu siin enne ka inimesed ütlesid, oleks hea leida ennast mittekahjustav asendustegevus. Kui vähegi viitsimist ja võimalusi on, siis võib seda psühholoogiga ka arutada, kompetentsed inimesed annavad väga head nõu, kuidas oma tundeid, viha ja ängustust suunata. Kui sa oled alaealine, siis peaks selline nõustamine ka tasuta olema.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#23
Ma olen ka lõikunud. Pigem sellepärast, et teised saaksid aru, kui fcked up mu maailm siis oli. Kõige parem osa ilmselt oligi see, kui veri mööda kätt alla voolas. Lihtsalt.. Ma ei teagi miks mulle nii meeldis see veri. Enam ei lõigu, sest olen leidnud nn "valguse". Ilmselt saadaksegi sellest lõikumise asjast üle alles siis, kui maailmapilt muutub ja lõpetamiseks piisavalt motiveeriv põhjus leitakse. Aga kui sinu jaoks oli põhiline just see valu tundmine, siis ma soovitaksin ka kummipaela meetodit - ei jäta arme ja pole nii ohtlik. Hoian pöialt ja loodan, et varsti saad sellest enesehävitusetapist üle :).
Move your ass, make yourself heard!

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#24
Sorri, inimesed, aga need kes ei ole ennast mitte kunagi lõikunud, ei saa ka söimata või öelda, et ahh mis sa ennast ikka lõigud tee seda, teist, või kolmandat...
See ei ole nii lihtne. Lõikusin ennast kunagi kui olin noorem, see oli nagu lahendus igale minu probleemile, oli mingi jama, võtsin kätte ja lõikusin end oli kohe suurepärane olla. Ja sellest jääb sõltuvusse, igakord kui oled tige, vihane, pahas tujus, kurb, lõigud ennast ja on jälle kõik korras, aga sellest saab lahti. Sa pead suutma ise olema tugev inimene. Sa pead hakkama mõtlema oma tulevikule, mis sind ees ootab ja millised su käed kunagi välja näevad. Sa pead lihtsalt olema tugev ja lootma iseedale, vahel on siiani tunne et tahaks endale haiget teha, aga ma ei tee seda, sest ma olen enda mõtetest tugevam. Ole ka sina:),
Ole tubli ja palju Päikest sulle, saa sellest üle ja ole tugev :)!
Mis saab siis armuda armastusse?Mis saab siis kui armuda armastusse nii palju et armumine saab armastuseks?Mis siis kui ainike mida ma teha oskan on armastada armastust nii väga et ei saa enam?

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#26
tegelikult...
Ma pean tunnistama, et ma ise pole kunagikunagi ennast lõikunud, ma nii noor - 12 alles :D
Minuarvates võiks ju viha välja elamiseks osta kasvõi poksikott ja seda peksta, aga see on rohkem nagu multika teema võiumbesmidagisellist. :)
Näiteks, kui minul on elus kurb etapp, siis ma kuulan ühte kindlat laulu ja mõtlen naljakatele asjadele. Näiteks soovitans seda laulu Avril Lavigne - Who knonws ... mulle annab see laul jõudu ja nagu laulusõnad ütlevad: do what you do just keep on laughing, one thing is true, there's always a brand new day...
Tegelikult iga päev on uus päev. võid näiteks teha pausi ja rääkida sellest oma emaga. emad on väga arusaavad, nad on ju ise kaa puberteedi ja sellised hetked läbi elanud.

Ma soovin sulle palju päikest ja rõõmsat elu :) !!!
P.S: kui sa arvad, et sa ei meeldi oma emale or st. siis tea, et ükskõik mis ta sulle ütleb, oled sina ikka tema väikene sunshine . =)

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#27
Minu arvamus siis lõikumisest.

Olen seda ka ise päris palju teinud. Halb tunnistada aga tegin seda üle üsna pika aja alles eile.
Siin kirjutavad päris mitmed, et ei mõista miks te seda teete ja kuidas suudate, kas jääbki siis sõltuvusse jne. Mõista on seda muidugi raske, ennem kui seda ise tegin et mõistnud samuti. Jah, see on valus ja kole aga minu jaoks on see samuti saanud lahenduseks probleemidele. See jäi külge depressiooni ajast, siis kui ma seda kõige enam vajasin, et endaga toime tulla. Enamus siin küll kirjutavad vere ilust aga sellise asja pärast võiks parem vaadata youtubest mõnd videot või telekast igasugu arstidega seriaale. Sõltuvus pole minu arust selle kohta just päris õige öelda aga see oleks nagu tõesti lahendus nii valule, muudele probleemidele kui ka vihale. Siin võib see küll kõlada nagu ma õigustaks seda aga ma tean kui kohutavalt vale see tegu on ja ma tõesti ei taha seda teha kui suurem masendus peale ei tule või peas mingi kiiks lampi läbi ei käi nagu eilegi. Selle suutmise kohta võin niipalju öelda, et kui hinges on valu ei tunne lõikudes käel midagi aga hinge tuleb kasvõi viieks minutiks parem tunne. Need kes seda minu arust vere ilu ehk nalja pärast teevad võiksid tõesti verd mujalt vaadata, kasvõi minna verd andma, sest seal näeb verd palju.

Siiski ma soovitan seda mitte teha, see ju tõesti pole õige ja nii teeme endile haiget aga ma ei saa öelda, et seda on kerge lõpetada kuid püüdke.
Ära karda surma vaid elu.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#28
Pinky kirjutas:
Visioon kirjutas:
jessu15 kirjutas:*postituse algatajale*

ah kuule, jäta nüüd jama.. asju saab ka ilma lõikumiseta läbi ajada.
ma ei ole MITTE kunagi ennast lõikunud v muud säärast teinud ja ma ei tea, kas sellest tõesti satub siis nii sõltuvusse, aga katsu tugev olla..
ÄRA TEE SEDA MINGIL JUHUL..
mine jalutama, kuula muusikat, ole koos hästi lõbusate inimestega ( kes ajavad su naerma ja kellega on hea juttu ajada) , mõtle HEADELE asjadele.. ma arvan, et sellest on suur abi.
Asi selles et mul pole sõpru :( pm mittekedagi pole enam..
hea sõber kes oli on täiesti muutunud teda ei huvita enam üldse mida mina teen jne, pm oleme ainult msni sõbrad kuid elame ühes ja samas majas..
Ja pole mitte kellegiga välja minna lihtsalt enam...
Olen igapäev kodus lihtsalt passiin aruvtis või vaatan tv...
Mase koguaeg,kurb ja nii..
Muide jah sellest tuleb sõltuvus..
Polegi ühtegi head asja millele mõelda :S kui koguaeg mase on .. :cry:
kus kandis elad?
WTF! Kõik mõtlevad koguaeg.
Ma vist ainuke inimene kes ei mõtle. No ausalt, üldse nt. kui jalutan tänaval lihtsalt vaatan et sit.a sisse ei astuks ja lähen kuhu vaja. Sõpru mul samuti palju ei ole ega selle pärast masetsema ei pea.
Ei ole kellegiga kusagile minna. miks peab koguaeg keegi olema, kellega kuhugi minna. Üksi ei saa mindud?

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#33
Feanor, ega kui sa pole l6ikunud, siis ei saagi aru. Jooksmine, karjumine jms t6mbab tähelepanu aga l6ikuda on v6imalik ka nii, et keegi teine ei näe. Ja miks näiteks seina peksmine parem on? Samamoodi enda vigastamine.

Valu tekitamine - sa suudad endale valu tekitada, sa suudad seda kontrollida ja sa suudad selle üle elada. Kui midagi muud elus pole, mida sa suudad kontrollida, siis on vähemalt see üks asi.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#34
Reedetu kirjutas:Feanor, ega kui sa pole l6ikunud, siis ei saagi aru. Jooksmine, karjumine jms t6mbab tähelepanu aga l6ikuda on v6imalik ka nii, et keegi teine ei näe. Ja miks näiteks seina peksmine parem on? Samamoodi enda vigastamine.

Valu tekitamine - sa suudad endale valu tekitada, sa suudad seda kontrollida ja sa suudad selle üle elada. Kui midagi muud elus pole, mida sa suudad kontrollida, siis on vähemalt see üks asi.
Kõik inimesed on oma närvirakkudega tahtmatult või tahtlikult tundnud valu, sellex ei pea veel eraldi ziletti kätte võtma ja nysima hakkama.

Ja see, kui keegi teine teada saab, et sa salaja kodus lõigud, ei tõmba tähelepanu siis w??

Minumeelest olex see mitu korda haledam..

Ja kui sind teiste arvamus niiväga huvitab, siis tea et, yhiskond ei aktsepteeri masohhiste ega sadiste.

Paljalt mõte juba enda lõikumisest ajab mind iiveldama. Selle asemel, et end lõikuda võix hoopis oma probleemidele lahendust otsida :shock:
eraldatus

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#35
Kui sa kodus salaja lõigud, kui inimene varjab arme, haavu jms, siis ei saa sellest tihtipeale keegi teine teada. Teine tera on jah see, kui noor meelega arme või haavu näitab, sest sellega ta otsib tähelepanu ja see on pigem appikarje. Enesevigastamisel polegi asi selles, kui sa kogemata näpu ukse vahele jätad või pea vastu lampi ära lööd. See on kontroll: ma teen endale haiget siis kui tahan ja ma elan selle üle.

Loomulikult on lihtne öelda, et otsi probleemidele lahendust, aga paljudel pole seda julgust ega jõudu, et pöörduda psühholoogi poole. Mõndadel pole võimalustki või nad ei tule selle idee peale. Sõpradele rääkida? Aga mis saab siis kui sõbral on samasugune suhtumine nagu sinul. "Hale, iiveldavamaajav, massohist" ja nii edasi. Usaldad sõpru, nad naeravad su üle ja jätavad sellest abist ilma, mida sa just vajad, et sõltuvusest välja tulla. Loomulikult ei pruugi niimoodi minna aga kui läheb?

Ma ei kiida heaks seda, et inimesed end lõiguvad. See pole tervislik, vaid sellest oleks vaja lahti saada ja loobuda. Aga samas ei kiida ma ka seda heaks, kui näidata näpuga abivaja peale.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#36
Reedetu kirjutas:Kui sa kodus salaja lõigud, kui inimene varjab arme, haavu jms, siis ei saa sellest tihtipeale keegi teine teada. Teine tera on jah see, kui noor meelega arme või haavu näitab, sest sellega ta otsib tähelepanu ja see on pigem appikarje. Enesevigastamisel polegi asi selles, kui sa kogemata näpu ukse vahele jätad või pea vastu lampi ära lööd. See on kontroll: ma teen endale haiget siis kui tahan ja ma elan selle üle.

Loomulikult on lihtne öelda, et otsi probleemidele lahendust, aga paljudel pole seda julgust ega jõudu, et pöörduda psühholoogi poole. Mõndadel pole võimalustki või nad ei tule selle idee peale. Sõpradele rääkida? Aga mis saab siis kui sõbral on samasugune suhtumine nagu sinul. "Hale, iiveldavamaajav, massohist" ja nii edasi. Usaldad sõpru, nad naeravad su üle ja jätavad sellest abist ilma, mida sa just vajad, et sõltuvusest välja tulla. Loomulikult ei pruugi niimoodi minna aga kui läheb?

Ma ei kiida heaks seda, et inimesed end lõiguvad. See pole tervislik, vaid sellest oleks vaja lahti saada ja loobuda. Aga samas ei kiida ma ka seda heaks, kui näidata näpuga abivaja peale.
Armid tulevad välja nagunii, kas sa käid suvel ka koguaeg varrukatega pusa seljas? See haavade näitamine ei ole mingi appikarje, vaid psüühikahaigus, mis tulex välja ravida.. Mis kontroll see on? Absurd. Minumeelest see on pigem igasuguse enesekontrolli, analyysivõime ja ettenägelikkuse puudumine, mida sa enda kehale pikemas perspektiivis teed ja mix sa seda yldse teed? Enamus emoviiuldajad seda teemat korralikult analyysida ei oska, ytlevad et tunneme mõnu ja kontrollime olukorda.. Kuidas te kontrollite, kui põhimõtteliselt(oma keha suhtes) just ei kontrolli. Sa tahad vist väita, et lõikumine muudab iseloomu tugevamax. Ei muuda, kui sa harjud iga probleemi lahendama lõikumisega, siis sa ei lahendagi probleemi ära, vaid vigastad oma kätt.

Aga mix ei ole seda julgust ja jõudu? Äkki seepärast, et nad on harjunud ise kergemat teed pidi minema? Enamus inimestel on vanemad või teised usaldusisikud, kes kuulaxid su mure ära ja sind õigele teele juhataxid. Alati on olemas ka kuskil koolis ja haiglas psühholoog. Või nyyd sa tahad väita, et Eesti noored on vaimselt alaarenenud ja pidevalt afektiseisundis ja ei oska abi saamisex ise mõelda? Mul ei ole selliseid sõpru, kellel nii madal enesehinnang on, et end lõikuma peax.

Siis tulebki abivajajat aidata, mitte rääkida, et see on mingine enesekontroll ja et" tubli laps, tee edasi, ega sina ometigi siis syydi pole ". Tuleb siis öelda kohe, et sellist tegutsemisviisi saab ainult taunida ja keegi ei tohix kunagi oma probleemidele niimoodi lahendust otsida.
eraldatus

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#37
Mina olen mõlemaga nõus, nii reedetu kui ka feanoriga.
Mõlemad olete ju nõus, et lõikumine pole õige ja on halb. Reedetu lihtsalt räägib õigust, see aitab teatud mõttes kontrollida ennast, See aitab endas olevat valu maha suruda aga see on ka õige et samas ju ei kontrolli ennast kui sa nii moodi teed.
Lõikumine on küll tegelikult kergem tee aga kui ongi nagu reedetu räägib ja sõbrad suhtuvad sellesse nagu sa oleksid hulluks läinud, siis ei ole sul endal teps mitte parem vaid veel halvem olla. Seda ei saa muidugi mõista aga tuleb püüda aidata, inimesel tuleb enda probleemidest lahti saada ja tõesti siis vb muud moodi ei osata seda teha. Ma tean küll seda tunnet nagu oleksin teatud mõttes hulluks läinud, ei osanud samuti abi küsida ja oligi tunne et mind ei aidata vaid just sõimatakse selle eest.
Mingil juhul pole selline tegevus õigustatud aga ei saa neid ka selle pärast eemale lükata.
Ära karda surma vaid elu.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#38
Kuidas pluus ja varrukad siia puutuvad? Ega kõik siis randmeid ei lõigu. Lisaks ei pruugi ka arme näha jääda, kui asi sügavale ei lähe. Igast kriimustusest ei jää armi, aga valus võib küll olla. Kõik on paberiga sõrme lõiganud või jala vastu oksa puruks jooksnud. Jubedalt valutab küll, aga natukene aega hiljem pole enam ühtegi jälge alles. Haavade näitamine on appikarje, mis ühtlasi näitab ka seda, et tal on psüühiline probleem.

Ma ei ole väitnud ja ei väida, et enesevigastamine muudab iseloomu tugevamaks. Inimene on tugev siis, kui ta läheb ja otsib abi. Iseasi millal, kas ja kelle abiga/abita ta selleni jõuab. On ka neid enesevigastajaid, kes sellest ise üle saavad, ilma et peaksid otsima lisaabi. Aga see on kontroll enda üle, sellest väitest ma ei tagane (Ma ei lahmi niisama. Ma olen uurinud eneselõikumise kohta ja teinud artikli enesevigastajatest, sellest teemast ka psühholoogi ja psühhiaatriga rääkinud). Kuigi ma ei tahaks seda siia sisse tuua, peaksin siiski tegema: ka anoreksia on tervistkahjustav, võib lõppeda surmaga aga ka see on kontroll. Sa kontrollid seda, palju sa sööd ja sa kontrollid enda käitumist.
Kui inimene ei suuda muul viisil seda teha, leiab ta viisi kasvõi ennast hävitades.

Natuke keeruline on see lause, et lõikumine on kergemat teed minek. See on sama teema, et "enesetapp on lihtsam variant". Aga kui see on nii lihtne, siis kas kõik inimesed suudaksid endale vedada veritsevaid haavu kehale, lõigata nii et see ulatub sügavale ja tekitada haavu, mida on vaja õmmelda. Tõenäoliselt ei suuda, sest tavapärane refleks on hoiduda valust. Jällegi, ma ei ülista siin enesevigastajaid aga ei saa nii ühekülgselt väita, et lõikumine on kergem tee.

Eesti noored ei ole alaarenenud aga... Sa ise tunnistad ka, et enamustel on usaldusisikud ja psühholoogid. Aga need, kel ei ole? Miks ei julgeta minna nt kooli või haiglasse psühholoogi juurde? Sest seal on tuttavad ja kardetakse, et tuleb välja ja siis hakatakse mõnitama. Muidugi on olemas arstieetika aga siiski kardetakse, et tuleb äkki välja. Võtame kasvõi nii: Noor tuleb lapsemure foorumisse ja tahab siit abi saada. Kõigepealt loeb ta läbi vanad teemad ja satub näiteks sellistele teemadele, kus enesevigastajate kohta öeldakse: "massohhist, nõmedik, tapa ennast ära, sa oled rõve, iuuuuu sa teed endale haiget" jne jne jne. Kas sellise teksti peale tekiks Sinul tahtmine oma probleem siia kirjutada, kui vastused võivad sellised tulla?

Mina isiklikult ei ütle abiotsijatele "tubli laps, tee edasi, ega sina ometigi siis süüdi pole". Ma aitan nii palju kui oskan ja soovitan (ja ka teised foorumlased soovitavad) kellegi poole pöörduda või siis PS teel täpsemini rääkida. See, et öelda kui kole ja paha see on ning hakka lahendust otsima, ei pruugi inimest lahenduse teele aidata. Mõnitava alatooniga vastused võivad temas veelgi halvema enesetunde tekitada, sest ka eneselõikujad teavad, et see mida nad teevad ei ole ühiskonnas aktsepteeritud. Aga kui ka anonüümne internetifoorum nagu Lapsemure seda on, nendes kordades halvema tunde tekitavad, kui oli enne siiatulekut... kust saab ta julguse pöörduda näost-näkku kellegi poole?

Mul on hea meel, et sinu sõpradel pole nii tõsiseid (enesehinnangu) probleeme, et on vaja pingeid maandada lõikumise teel. Aga kui oleks, kas sa suudaksid jääda neutraalseks ja aidata tal abi otsida, ilma et sa annaksid mõnitavaid ja negatiivseid hinnanguid?

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#39
Aga mix inimene võtab yldse esimest korda terariista kätte lõigub end? :lol: Absurditeater. No okei, saeme kõik ennast, see ju enesekontroll. Kas sulle endale see väheke absurdne ei tundu w??

Kus need tuttavad sul on? Psyhholoogi juures ootamas w :lol: Mitte yxki psyhholoog ei räägi avalikult ega mõnita last, enamus täiskasvanud ka mitte, kuigi muidugi leidub ka neid. Isiklikult on mul väga raske end lõikuri olukorda panna, kuna lõikumine käib mu põhimõtete vastu, aga ma olen täiesti kindel, et ma mõtlexin ja analyysixin ise, mis mul viga on, ja kui ei suuda, siis pöörduxin psyhholoogi poole.

Kui rääkida, et see on haigus ja ta peax psyhholoogi poole pöörduma, siis ta loodetavasti nii ju enam ei tee. Kurb et see selles lõikujas, siis mingit halba tunnet tekitab, aga sinu põhimõtete järgi peax äkki kaasa tundma ka vangidele, kuna äkki nemadki kontrollisid ennast kui kuritegu sooritasid.

Minul ei olex selliseid naiivseid, õrnahingelisi sõpru, irf:D Põhimõtteliselt välistatud..
eraldatus

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#40
Miks inimene võtab, ma ei tea. Mõni on lugenud sellest, siis proovib ja leiab, et talle meeldib. Mõni lööb rusikaga vastu seina, leiab et meeldib ja proovib järgmist asja. Mina ei tea, kuidas keegi just terariistani jõuab aga reaalsus on see, et sinna jõutakse. Ei ole see enesekontrolli idee mulle absurdne, sest suudan end teiste olukorda panna ja seda ette kujutada. Kahjuks kõik inimesed ei ole nagu sina, et suudavad ennast ka probleemirohkes olukorras analüüsida ja koheselt psühholoogi juurde minna, kui tunnevad, et ise enam oma probleemidega hakkama ei saa.

See hirm, et tuttavad näevad on eriti levinud just väiksemates kohtades ja olegem ausad, Eesti ongi selline väike koht. See ei pruugi olla su klassiõde aga nt näeb ema töökaaslane ja siis hakkab uurima, et kuule ma nägin teda sinna ja sinna minemas ja mis nüüd toimub. Jne jne. Ideaal on see, et niimoodi ei juhtu ja ei vaadata viltu, kui inimene abi otsib aga maailm pole ideaalne. Või mida teha siis, kui sinu linnakese ainus psühholoog on juhtumisi sinu perekonnasõber? Professionaalse arstina suudab ta töö ja eraelu eraldi hoida aga noorel endal võib teda olla väga keeruline näha ja suhelda hiljem kui psühholoog koju vanematele külla tuleb. See ei ole reegel, et niimoodi on aga samas see on üks variant, miks noor ei taha psühholoogi juurde pöörduda. Ja neid on veel ja veel ja veel....

Selles olen ma nõus, et öelda see on haigus ja peaks psühholoogi juurde pöörduma, kui ise hakkama ei saa. Point on selles, kuidas seda rääkida. Jällegi oled sa siin mõnes mõttes sildistanud: naiivne, õrnahingeline jms. Halb tunne, häbitunne võibki takistada teda edasist abi otsimast. Mina ei tahaks küll seda enda peale võtta, et tekitan inimesel veel halvema tunde ja siis ta ei lähe psühholoogi juurde, sest ta lihtsalt kardab või häbeneb. Vangidele ma ei tunne kaasa. Kindlasti on vanglates ka neid, kes on süütud aga teine osa on õiglaselt süüdi mõistetud. Vange ja enesevigastajaid ei saa ka võrrelda. Ühed vigastavad ennast ja rikuvad oma elu aga teised võtavad õiguse ja teiste elu rikkuda.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#41
Mix inimesed lõiguvad end? Sinu vastus on selline nagu inimestele olex see mingi vaba aja hobi, et teen rõõmsa või halva tujuga, vahet pole. Tegelikult kui nyyd rohkem syveneda, siis saab aru, et niimoodi otsitaxe hoopis enda probleemile lahendust. Aga mix otsitaxe just sedasi oma probleemile lahendust? Enesekontrol.. Muide, sa vist varem mainisid, et lõikumine on yx väheseid tegevusi elus, mida sa suudad kontrollida. Ma väga vabandan, kui ma exin, aga selle jutu põhjal mulle tundub, et sa oled kyll ise ka mingil hetkel sygava depressiooni all kannatanud.. Kui oled, siis ei ole sa kyll eriti kompentne isik rääkimax enesekontrollist.

Ma ei saa aru, kas yritad täitsa meelega mulle selgex teha, et maailm on isoleeritud paik, kus keegi oma muredele lahendust ei leia? Kui ei, siis mix sellised väited, et psyhholoogi juurde pääsemine võib olla samuti raskendatud. Kas inimene siis peaxki jääma koju lõikuma või otsima lahendust? Jutt läheb tõesti yle juba põhimõttelisele kyljele.. Täiesti loogiline kui inimene ise ei taha lahendust leida või ei pyya, siis jääbki nii. Yldiselt siis minu kreedo on selline, et igale probleemile on alati lahendus, kõige viimane olgu siis enesetapp, aga lahendus on olemas.

No okei, hästi kyll, ma võin ka ju inimese lihtsalt psyhholoogi juurde saata, ilma teda solvamata :) Aga tõeliselt haige inimene ei tunnista oma haigust ja ta läheb arsti juurde alles vb mõrvaähvardusel.
eraldatus

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#42
Kes teab, mõni teeb ka siis kui paremat pole teha. Suurem osa aga vigastavad end siis, kui on halb tuju, või on vaja end välja elada. Näiteks vanemad tülitsevad kõrvaltoas, sa ei suuda seda kannatada jne.

Ma ei ole depressiooni põdenud ei kergemal ega raskemal kujul. Tõsi, aastaid tagasi olin ka üks neid kes vigastas end. See periood oli lühike, arme mul pole ja suutsin ise selle ära lõpetada. Samas suudan end hetkel panna väga hästi nende olukorda, kes on selle probleemiga kimpus.

Ma ei ürita selgeks teha, et maailm on isoleeritud paik, kust ei leia lahendust. Muidugi leiab, aga mõned inimesed ei leia või mõndade jaoks pole see nii lihtne, et täna tuli tahtmine lahendust leida ja homme saan terveks. Minu esitatud väited ja näited väited ongi selleks, et vaadelda erinevaid pooli: inimesel on võimalus arsti juurde minna ja ta kasutab seda, inimesel on võimalus aga ta ei kasuta seda (misiganes põhjus siis), inimsel ei ole võimalust isiklikult arsti poole pöörduda ja ta otsib muid variante, inimene üritab ise hakkama saada, inimene ei tunnista endale probleemi jne. Tõeliselt haige inimese võib surmaähvarusega saata arsti juurde, aga ravi kiiremaks toimimiseks peab ta ise sellega nõus olema ja teatudel hetkedel ka üldse tunnistama, et tal on probleem.

Ka üritan ma veenda sind(ja keda iganes veel) selles, et enesevigastajate(nagu ka teiste inimeste) sildistamine teeb rohkem halba, kui head. Arvamuse avaldamine on okei ja normaalne nähtus, aga seda tehes tuleks hoiduda igasugustest sildistamistest. Miks? Sa ei tea kunagi, kuidas see võib ühele konkreetsele isikule mõjuda.

Natukene sellest üldse sellest teemast: (allikad on http://www.terviseinfo.ee, tundruudus, kliinik.ee)
Enesevigastamine on üks viis kuidas hakkama saada väga keeruliste emotsioonidega, mis on inimese sisse kogunenud. Enesevigastamine võib mõjutada igaüht. See on palju levinum kui arvatakse, sest paljud lapsed ja noorukid teevad endale viga salaja.
Miks inimesed seda teevad? Kõigil meist esineb elus erinevaid probleeme, kuid mõnikord ei oska inimesed nendega toime tulla ning oma tundeid sõnadesse panna või välja elada.. Kui need erinevad tunded aga kogunevad ja kogunevad, on neid ühel hetkel nii palju, et inimene tunneb ennast lõhkevat selle surve ja pinge käes. Sellisel juhul võivad inimesed endale haiget teha. Lõikumine tavaliselt leevendabki ajutiselt ärevust ja vähendab pingeid.
Enamasti inimesed sooviks enesevigastamist lõpetada, isegi kui nad ei tea, kuidas edaspidi oma tunnetega toime tulla. Mõned tunded, mida endale haiget tegevad inimesed võivad tunda:
- häbi, sest teised peavad sind imelikuks;
- masendust, et miski ei muutu kunagi paremaks;
- hirmu, et sa lõpetad alles siis, kui oled ennast ära tapnud;
- abitust, sest sa ei tea, mida teha;
- viha enese vastu, et sa pole selline, nagu teised inimesed sinult ootavad;
- isoleeritust, sest sa ei tea, kellega rääkida;
- süütunnet, et ei suuda lõpetada enese vigastamist, isegi kui sa tahad;
- ärritust, et sa ei saa hoida oma tundeid enda sees, või hoopis, et ei saa neid endast välja lasta;
- muret, et teised peavad sind tähelepanuotsijaks;
- sa ei tea, miks sa endale haiget teed ning võib tunduda, et oled kaotamas mõistust ja kontrolli enda üle.
Nad püüavad läbi enesevigastamise oma hingerahu ja kannatusi leevendada. Nad tahavad tekitada olukorda, kus füüsiline valu on suurem, kui emotsionaalne.
Ma tean, et ühes kohas on seal kontrolli kaotamine enda üle aga ma mõistangi seda kontrolli hoidmist niimoodi nagu viimane tsitaat, et suudab füüsilise valuga ületada vaimse valu ja siis näiteks selle asemel et nutta, kelleltki abi otsida, tehakse endale haiget. Pagan, ma ei oskagi praegu seda kontrollimõtet sõnadega välja seletada.

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#47
minu jaoks on see tavaline teema ma olen mingi3-4 korda tahtnud seda teha aga see tundus tol hetke vale siis otsisin ma tähelepanu mujalt et seda mitte teha lõppuks ei teinudki aga palju puudu kah ei olnud ma olen mittu korda endal randmetel tsälgud sisse lõikand aga seda mõistuse piires et mitte räigelt lõhki lõpptulemus sellel oli et ma olin veel suuremates jamades kui muidu,mingi hakkasin tarvitama igast keelatud kraami jne

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#48
haha , ma lugesin et sellest lõikumisest vabaneda peab olema mingi tugev motivatsioon phmt või midagi sellist .
Kui järele mõelda siis minu motivatsiooniks oli see kui 3 õpetajat (kes nägid mu käsi ja said kohe aru mis toimub) vaatasid mind käte pärast nii vastikult ja rõvedalt siis otsustasin et KÕIK mina rohkem nii ei tee :D . osad ,,sõpsid" vaatasid ka mind nii aga nendest oli jummala pohhuj :D

Re: Jah jälle see sama teema : Lõikumine ...

#49
Mm,olen ise end lõikunud kuid see oli vähe ja no mitte veenide kohale vaid teiselepoole ja ütleme nii et ei tea ,polnud midagi sellist mida ma igakord teeks. Kuid see sõprade värk. Tahad öelda et sul ei ole ühtegi sõpra kellega väljas käia?
Ja et ära masetse. Nad ise on süüdi,et sinuga (enam) nii hästi läbi ei saa. Mõtle,et nad jäävad ühest heast tüdrukust/poisist ilma. Et mdea ,suhtle rohkem neti teel inimestega ja saa nendega kokku . Tee uusi sõpru. Sul veel ilus elu ees niii et. Naudi seda nii kaua kui saad. Masetsemine ja veenide lõikumine pole lahendus.
Vasta

Mine “Enesetapp”