Pole päris kindel kas õige koht ja värki.

#1
Siin rohkem nagu.
Natuke vabandan aga samas ei saa kõrvale kalduda enda olemusest. Siin rohkem vist tatikate teema.
Ise olen 29. Ka veits tatikas alles.
mmmm.
Küsimus.
Üritan välja mõelda enesevigastust mis ei paistaks välja.
Nagu ma olen aktiivne elaja valdavalt.
Ja klienditeenindaja.
Aga mu sees on massive eneseviha.
Käsi on triibuline kummiga peksmisest ja veits haavunud.
Ja parem käsi on paistes seina peksmisest.
Ja ma peaks homme tööle minema.
Nagu.
Mai tea .
Ma saan aru teist kõigist kes hakkavad igast loogilist ja toetavat jama ajama.
Ma olen 29 aastat olnud vältivisiksus häirega introvert.
Ja ma astusin selle sammu et ennast avada oma perele.
Ja nad ei mõista mitte munnigi.
Ainuke asi mida nad tegid nad tõukasid mind enda sisse tagasi.
.
Ühesõnaga point. Kui niisugune pole hetkel see miks värgid mu sees on.
Küsimus on aus.
Kuidas ma tapan sisemist valu väliselt ilma et nähtavaod märke jääks?

Re: Pole päris kindel kas õige koht ja värki.

#2
Kuidas ma tapan sisemist valu väliselt ilma et nähtavaod märke jääks?
Sa peaksid oma mõtteid millegile muule viima. Tegelema näiteks joonistamisega, värvimisega. See on tõesti kehv kui toetavat perekonda pole. Psühholoogist võib ka abi olla, kui sul lähedasi sõpru ei ole kellega kõigest rääkida saab. Üks võimalus on ka päevikut kirjutada, enda väljaelamine kirjutades on ka üks headest variantidest.
Ma olen ka tegelenud enesevigastamisega. Mul on problemaatiline akne käevartel ja eriti jalasäärtel. Mulle ei meeldinud, et mu jalad punne täis, ma siis kratsisin senikaua neid punne kuni need katki läksid ning hiljem kui haavad hakkasid paranema kratsisin jälle katki. Sellest kratsimisest on mulle eriti jalgadele armid jäänud. Mu vanemad hakkasid probleemi vastu huvi tundma ning nad on väga toetavad. Nüüd ma olen endaga leppinud ja ei kratsi ennast enam ka siis kui ma seda jälle teha sooviksin. Sul on vaja tõesti sellist inimest, kes sind toetaks kasvõi psühholoogi ning sul on vaja palju tahtejõudu, et nõiaringist välja saada.
Ise olen 17aastane

Loodan, et leiad endale hea sõbra/kaaslase kellega oma muresid jagada või mine psühholoogi juurde. Psühholoog ei ole hulluarst nagu kõigi esimene reaktsioon on, psühholoogid oskavad anda väga head nõu. Ps. keegi ei pea teada saama, et psühholoogi külastad.
💚💜💚💜

Re: Pole päris kindel kas õige koht ja värki.

#3
Mul on ka armid. Uusi pole juurde tulnud juba mõned aastad. Põhjuseks on enda sisemisele frustratsioonile teise väljundi leidmises. Ma hakkasin käima poksitrennis (kickbox). Löön vihaselt ja löön kiirelt (poksikotti), aga väljaspool trenni olen väga rahulik ja tunnen ennast hästi. Üleüldiselt igasugune trenn on aidanud. Kui öösiti ikka väga ärev on olla, siis lähen jooksen; jooksen, kuni olen nii väsinud, et vajun millelegi mõtlemata voodisse ja magan hästi. Või tõstan raskusi, kuni lihased on valusad. Või lähen peole (kus ei pea siis ka ilmtingimata jooma) ja tantsin ennast tühjaks, kuni mu jalatallad tuikavad.
Vasta

Mine “Enesetapp”